Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaatame. Sina ära muretse mingi vanamehe-nässi pärast, kes niikuinii varsti otsad annab. Sina palveta hoopis oma kamba eest, et su sõbrad hommegi kõik kenasti elus oleksid, sest et Lance´il on jälle midagi teoksil. Ta ei kiirusta end mulle näitama. Mine, tüdruk, otsi ta üles ja ütle, et kui ta hommikul kella kuueks minu juures ei ole, läheb üks teie hulgast manalateele. Head õhtut sulle, Lorie!”

      „Miks sa ei helista talle? Tal peaks ju olema mobla!”

      „Kas seesama, mis on alati välja lülitatud, muudab numbrit ja on levist väljas? Usu mind, on raske saada ühendust inimesega, kes suhtlemisest keeldub. Edu sulle siis, kaunitar!”

      Steven Jason istus tagasi oma autosse. Teine mees suundus oma „Shkoda” juurde. „Hyundai” tagurdas, pööras sujuvalt tee peale ning sõitis aeglaselt ära. Temale järgnes tumesinine „Shkoda Felicia„. Tumesinine, pimedas vaadatuna lausa must. Ning hetkel ma taipasin väga selgesti, mis auto oli kihutanud tookord kõrvaltänavast välja, et paisata teelt Funkie mootorratast. Rikkus ära ilusa sõidu, sundis pöörama kõrvale. Küllap ehk Dan jõudis end isegi tsiklist lahti rebida, enne kui see päriselt kukkus, aga ratas põrkus seinast tagasi, et justkui meelega kukkuda otse oma peremehe jalgadele… Danny ise ei suuda siiamaani selgitada, mis nimelt juhtus.Ta mäletab vaid tumedat autot, mis ootamatult talle otse risti tee peale välja sööstis, ta püüdis vältida kokkupõrget ja… ja siis tuligi pauk.

      Steve´il oli, mille eest Funkie´le tasuda. Ta pole nii loll, et tuleb oma vaenlase juurde valge „Hyundai´ga„, mis särab oma puhtusega mitme miili taha. Ta kasutas midagi ebamääraselt tumedat, mis kihutab ühest tänavast välja, tekitab avarii ning kaob taas jäljetult. Nii jäi talle lootus, et keegi ei taipa, kes või mis nimelt selle põhjustas. Võte õnnestus hästi, sest võmmid jätsid asja peagi sinnapaika ning seda tegi isegi Kenzo, kes oli õnnelik, et tema lemmik üldse eluga pääses, ega hoolinud eriti süüdlase leidmisest.

      Meeletu pinge lõi välja kui närviline värin.Ma vaarusin üle tee, hambad plagisemas suus, tunded segased ja mõtted täiesti hajevil. Alles jäi meeltesse vaid üks kindel mõte, et tuleb leida Lance ning päästa oma sõbrad. Ent paanikahoog võttis võimust ja ma ei suutnud kuidagi otsustada, millest nimelt peaksin ma alustama.

      Horror libistas end majade vahelt välja nagu vaim ja tuli mulle vastu.

      „Mida need tüübid tahtsid? Kes need olid? Mis juhtus?”

      Ma tundsin jalgades nõrkust, vajusin seina äärde istuma. Toetasin pead vastu külma kiviseina.Tähed vilkusid kõrgel, paistes kätte vaid tänu sellele, et keegi oli siinsamas laternaposti pirni puruks löönud. Püüdsin olla tugev, aga mu keha värises ja nii ka hääl, mis vaevu-vaevu suutis moodustada sõnu:

      „See… see oli… Lance´i vend. Jestas, ma pean Lance´iga rääkima, otsekohe! Ta ei või seda teha!” Ma hüppasin äkitselt jalule.„Lähme tagasi, ruttu!”

      „Milles asi on?” hüüatas Horror, nakatudes mu paanilisest hirmust. Aga mina andsin juba jalgadele valu.

      „Pole tähtis, tule!” Ma jooksin nii kiiresti kui vähegi suutsin. Maa lausa kadus jalge alt. Ja väsimuse peale polnud aega mõelda. Paar tänavavahet jäid ruttu selja taha ning juba paistiski Onn. Seejärel leidsin end värava juurest, paiskasin selle lahti ja meeletult hingeldades läbisin viimased sammud. Horror oli seks ajaks lootusetult maha jäänud.

      Laua taga istusid Slipp ja Che.Voodi peal lesis Kera, raamat käepärast, aga mõtted lugemisest kaugel. Lance´ist polnud enam haisugi.

      „Kus L.J. on?” hüüatasin üle terve toa, et nende tähelepanu endale tõmmata.

      Ülima rahuga pöördus Slipp mind vaatama:

      „Mis sul temaga asja on?”

      Guevara hakkas hoopis kahjurõõmsalt irvitama:

      „Jäi sulle Funkie´st väheks või? Kas Marge lõi uksest välja?”

      „Jobu! Ma ei tule Funkie juurest!” nähvasin tigedalt.

      Siis teatas Kera nõmedalt muiates:

      „Minu Lance läks jalutama.”

      Ta lausa tahtis meelega mu närvidel tantsida. Ma saatsin tema poole hävitava pilgu ning mõtlesin, et ta on ikka Lance´i kõrval jube ülbeks ja vastikuks läinud. Oleks mul aega, annaksin heameelega kõrvakiilu, aga mul on pagana kiire. Tundsin end äkki nagu õudusfilmis. Meeletu jooks tegi pea ähmaseks ja imelikuks ning süda läikis.Õhupuudus mattis hinge. Kas nad tõesti ei näe, et ma olen täiesti endast väljas?

      „Kus ta on?” kordasin oma küsimust.Ma olin ju meeleheitel. Tõepoolest. Hirm ähvardas kogu jõuga välja paiskuda. Ma ei tohtinud mõelda,et nendesamade tolade elu võib juba hommikul katkeda. Nii kohutavat väljavaadet ei tohtinud ma endale teadvustada ega mõttesõnadesse panna. Surusin selle vägisi tahaplaanile ning sundisin end mõtlema esialgu ainult Lance´ile. Steve on ju hull. Ta saadab oma tüübi siia ja teebki ähvarduse teoks. Ainult Lance üksi oskab ja saab teda peatada. Kes on esimene – juhul, kui ma Jasonit ei leia?

      „Me ei luura tema järel,” sõnas O´Steen hajameelselt kaarte segades. „Ja ega Jason ei räägi meile, kus ta käib.”

      Ma lõin lootusetult käega. Läksin hoopis kööki ning jõin kraani alt jääkülma vett. Tõmbasin seda veidi kuklasse ning hõõrusin üle näo, et mõistus paika läheks. Üksainus mõte – eesmärk vasardas peas. Aga kust ma teda nüüd leian? Kui aga ei leia, siis keegi meist ju sureb… Mind Steven Jason ilmselt ei puutu, seepärast tõenäoliselt keegi teine. Sest mina ju olen kuller. Aga pigem oleksin valmis andma oma elu, kui et näha pealt oma kaaslaste hukku. Nemad siin ei tea ju õigupoolest Lance´ist mitte midagi, ammugi siis veel tema napakast vennast. Mille eest siis ometi?

      Ma vankusin tagasi elutuppa. Hing nuuksus jõuetult, soovides midagi muuta. Nemad aga, täpselt sama rahulikud, mängisid edasi oma kaarte.

      Ma astusin ligi ning haarasin Slipil õlast.

      „Slipp, räägi mulle, kuhu ta läks?”

      Jay võpatas ehmunult, vaatas mulle üllatunult otsa.

      „Mis sul viga hakkas?”

      „Juhtus midagi või?” uudistas lõpuks ka Cramer.

      Samas tõusis Kera lihtsalt istukile.

      „Sina tead ju temast rohkem kui mina!” karjusin äkki Slipile. „Ütle mulle, kuhu ta läks? Kurat küll, Jay, mul on teda hädasti vaja!”

      „Ära tekita paanikat, Hüdra!” jäi Slipp ikkagi rahulikuks.„Milleks sul teda vaja on?”

      „Ma olengi paanikas, neetud lollpea! Kust ma oskan teda otsida? Mida ta ütles, kui minema hakkas?”

      „Ütles, et ei tea, millal tagasi tuleb,” ütles Kera lõpuks ka midagi mõistlikku. „Arvas, et mul ei tasu teda oodata. Ta läks kohe pärast teid.”

      Noh, selle peale sain ma lõpuks ka veidi targemaks. Taganesin ukse juurde. Väljast kostsid Horrori sammud.

      „Kui ta peaks enne mind tagasi tulema, las Horror räägib talle kõik ära. Enne kella kuute peab Lance Steve´ile vähemalt helistama. Kindlasti!”

      „Sellele hullule vennale või?” ehmatas Kera.

      ” Just hullule! Te ei aimagi, kui hullule! СКАЧАТЬ