Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kasvanud ootamatult nagu maa alt välja ega rääkinud esialgu midagi. Kui mõne aja pärast küsisin, kuhu mu ratsu kadus, ütles, et Bill oli mornilt oma õlle lõpuni joonud ning siis minema kõndinud. Oli vististi meie lõkerdamist edukalt pealt kuulanud ja ilmselt ka pahandanud selle peale. Horror ise polnud küll millestki konkreetselt aru saanud.

      Ma irvitasin ka selle peale ja ütlesin teistele, et see on ju ammu teada, et Dangeril on suured kõrvad, et ta kuuleb rohkem kui normaalsele inimesele kasulik oleks. Ja üleüldse on ta üks suurte esitähtedega jobu – ei miskit muud! Et ta solvub iga tühja asja pärast ega oska naljast aru saada. Eks tõmmaku siis uttu, kui tahab!

      Lõpuks väsis Funkie ära.Tal sai naermisest villand. Ütles järsku, et tahaks nagu koju minna. Pakkusin ennast saatjaks ja ta nõustus sellega otsekohe.

      Päris pikk tee oli tal üksi mööda pimedaid tänavaid sõita. Võib-olla, et tal oli kõhe tunda end ratastoolis nii abituna. Võib-olla ka lihtsalt igav, aga ta eelistas enamasti ikka kedagi kaasa värvata. Ent pahatihti juhtus nii, et seesama saatja, kes nüüd oli sunnitud üksinda tagasitee jalge alla võtma, kartis samuti pimedust ning kerjas end seltsiliseks kuni hommikuni. Vastassoo esindajad aga, teadagi, ühe katuse all tõmbuvad nagu magnetid ja sellest võib tulla hulk suuri pahandusi.

      Nii ka seekord. Parajad dringid sees, alkoholi juba paras hulk veres, mõte arenemas omasoodu ja pilk puhkamas Danny tuttavate õlgade laial joonel, lükkasin ma abivalmilt ratastooli enda ees piki tühja, pimedat tänavat. Ma lükkasin seda neetud ratastega tooli, millest Dan ilmselt iial enam ei tõuse ja teadsin, et sellele vaatamata on mul täna erakordselt hea tuju.

      Võib-olla tundsin end sel ööl liialt vabana, sest suutsin endale lõpuks teadvustada, et ma ei vaja enam Lance´i tundeid, et saan temata hakkama. Et mul on olemas ka Funkie ja teised ja käigu ta kus kurat! Jätkasin möödaminnes Funkie lõbustamist jabura jutuga, mis kõlbaski vaid naerma ajamiseks. Mulle meeldis kuulata Funkie naeru. See kõlas vaikselt ja armsalt, nii et tahaks temaga seda naeru jagada.

      Aga ehk oli see kõik siiski kangemaga segatud martini süü, et maailm ikka endiselt helgena näis. See loksus mu verelibledes, pannes unustama kõik tabud ja piirid. Sest Lance jäi õhtul taas Kylie´ga kahekesi Onni ja vaevalt ta seal pühakut mängis. Ma lihtsalt ei viitsinud tema pärast enam pead vaevata.Kas siis Funkie on temast kuidagi halvem? Kas on? Funkie on alati olnud tõeline litsmees, kogu auga kohe! Ta ei tõrju kedagi ega eelista kah. Mis siis,et nüüd invaliid! Õnnetus võttis õnneks vaid jalad, tal pole halvatust, mis rööviks armurõõme. Funk on endiselt maailmaime. Ja mina tahan täna seda imet jälle omal nahal tunda saada!

      Nii lihtsalt kukkus välja, et Slipp läks Horroriga ja mina Funkie´ga. Niiviisi lihtsalt pidi minema, sest lõppude- lõpuks olevat ju meie saatus ette määratud.

      Tasapisi jõudsime Danny maja juurde. See oli pime nagu iga teinegi maja, kus peremeest kodus ei ole. Ma lükkasin ratastooli kaldteed pidi üles. Ta urgitses taskust võtme ja ulatas mulle, sest nii oli veidi mugavam. Keerasin ukse lukust lahti, avasin selle pärani ning olles tulegi esikus põlema pannud, lükkasin Dannyt enda ees tuppa.

      Aitasin tal hoolikalt teksajaki seljast ning tossudki jalast.Ta naeris ja nimetas mind oma kenaks orjatariks. Mul polnud midagi Funkie orjamise vastu ning olles ta ees põlvili, lubasin pühalikult, et täidan surmatunnini kõik tema soovid. Funkie rõõm oli minule suurim õnn. Põhiline, et ta iial enam ei nutaks, ei arvaks, et on kasutu sant, et ei vajuks uuesti tagasi depressioonide põhja. Funkie oli palju enamat väärt, kui elu talle anda suvatseb.

      Ta jättis mu esikusse lahti riietuma ning sõitis ise elutuppa. Viskasin kingad nurka, sest nendega tuppa astuda oli rangelt keelatud. Siin valitses Marge Wilber – teda ja tolmukübemeid tuli siin majas ühtviisi paaniliselt karta.

      „Hüdra! Kui sa tahad midagi hamba alla pista, otsi ise köögist!” hüüdis Dan mulle, ise tiirutades osavalt elutoas ringi ja toimetades omi asju.

      Ma siis põikasingi sinna.Tundsin end siin majas juba ammu sama koduselt kui Onniski. See polnud probleem. Nuhkisin kapid läbi ning leidsin lõpuks ahjust külma kalkuniprae.Lõikasin paraja kintsutüki ära ja tulin elutuppa sööma.

      „Kust sa selle said?” imestas Danny.

      „Ahjust,” vastasin täis suuga.

      „Too mulle kah!”

      Ma lippasin tagasi ja tõin ülejäänud kintsu talle. Funkie arvas, et kui kasvõi üks rasvatilk põrandale peaks langema, on järgmine kord ahjus kalkuni asemel hoopis minu kintsud, selleks teoks olevat Marge täiesti võimeline.Võtsin hoiatust tõsiselt ning püüdsin olla eriti ettevaatlik.Näib, et hädavaevu õnnestuski, sest mu kintsud tunduvad siiani alles olevat.

      Ma mõtlesin, et tänaseks on meie ööelu läbi. Ka Funkie arvas nii. Täis kõht ajas mõnusalt une peale. Aga kell oli alles pool üks ning mõttes mõlkus siiski ka teine variant, kuidas sisustada oma järgnevaid öötunde. Unenägude vahtimine pole ju ainus võimalus. Kojuminek samuti mitte.Temal oli plaanis midagi, millest mina juba „Ämblikus”salaja unistasin, imetledes aina tema ilusaid näojooni, kuid otseselt välja öelda ei raatsinud.

      Funkie pole kunagi olnud mulle armastus number üks. Tema iseloomus oli küllaga asju, mis mulle täesti vastuvõtmatud.Ta oli justkui varumees.Ja mitte ainult mulle. Igaühele, kes vaid julges end tema tugevate käte vahele usaldada. Aga paraku just varumees ongi see tüüp, kelle juurde tullakse riivatu eesmärgiga saada midagi meeldejäävalt erutavat, õndsat ja põnevat.

      Dan Disbyl polnud kombeks raisata aega sõnade peale. Ta ei koonerdanud. Ta teadis väga kindlalt, et ükski naissoo esindaja ei suuda talle vastu panna, tasub vaid teha ise see esimene samm.

      Ma liikusin mööda tuba, närides liha, lobisedes ja naerdes. Ta lihtsalt passis parajat hetke, haaras mul käest ning tõmbas endale sülle, isegi laskmata mul pühkida oma rasvaseid käsi. Juba olles ta lihaseliste käte vahel, haarasin laualt mingi liniku ja pühkisin oma rasvased käed sellesse, neelasin alla viimase suutäie kadunud kintsutükist.Seejärel, naerdes Danny õhinat, pühkisin temagi näpud ja suu puhtaks. Tegin seda eriti kaua ja hoolikalt, lastes oma pilgul puhata Funkie peenelt vormitud näoovaalil ning pannes sellega tema kannatuse tõsiselt proovile.

      Sügavpruunid silmad, siledaks raseeritud, kuid samas mõnusalt kare lõug, paljutõotavad kitsad huuled… Mitte liialt. Just sellised, mida tahaks aina uuesti ja uuesti suudelda… Niisugused mehed pole loodud perekonda koos hoidma.Nad on eluaegsed armukesed. Nende ülesandeks on poetada laiali oma seemet, et maailm oleks täis ilusaid lapsi. Parandada inimtõugu, võiks isegi öelda. Neil pole vajadust olla kellelegi truu ja ega nad tahagi tüütuid kohustusi. Pigem hoopis pelgavad neid.

      Iga hetk, mis ma veetsin tema süles, olles veel temast nii kaugel ning samas nii meeletult lähedal, imades endasse seda tuttavat, mõrkjat, ainult Funkie´le omast lõhna… see muutis mind rahutumaks ja ohtlikumaks. Just seda ta ootas ja nõudis,et mu enese kannatus lõpuks katkeks. See talle meeldis – näha, kuidas naised tema pärast arust ära lähevad. Riided, mis äkki on muutunud ülearusteks, maha kisuvad, et raevukalt jõuda õndsuseni, liibuda tema jõulise rinna vastu, pugeda lihaseliste käte vahele, sest kuskil seal ongi naise tõeline paradiis.

      Pilk, mis ta mulle saatis, oli üheaegselt süütu, küsiv ja kutsuv, justnagu poleks tal enesel aimdust, miks ta mind endale sülle tõmbas või tahtis.

      Ma saatsin rasvase liniku hoogsalt põrandale, haarasin Funkie näo oma pihkude vahele ning suudlesin ahnelt tema huuli. Ma tahtsin teda, ei suutnud enam loobuda. Dan langes vastu seljatuge ja lihtsalt mõnules, vastates mu kirele passiivselt, nõustudes iga mu sooviga ja olles valmis neid täitma. Ma jälle tahtsin talle anduda.Tahtsin igaveseks СКАЧАТЬ