Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

      „Äkki jätame selle nii nagu on?” pakkus Danny ootamatult.

      „Mis mõttes?” ei saanud ma aru.

      „Selles mõttes, noh, et me lihtsalt oleme vait. Me ei räägi sellest Kenzole ega ka mitte teistele. Sa oled siiski ise süüdi, et teda niiviisi lollitasid. Bill oli purjus ja armukade – puhtalt sinu pärast. On siis tarvis teda kohe minema lüüa?”

      Ma jäin mõtlema. Ma mõtlesin liiga kaua, et mu vastus päris siiras näiks. Lõpuks, kohates Funkie anuvat pilku, langetasin enda jaoks ebameeldiva otsuse:

      „Olgu peale. Sinu, mitte Billy pärast. Ma vaikin. Aga ainult tingimusel, et ta enam iial mind näpuotsagagi ei puutu. Kui ta seda teeb, laon kõik Kenzole ette.”

      „Ta ei tee seda.” oli Funkie kindel.

      Nii me siis üritasimegi koos edasi elada. Danger käis ringiga minust mööda, oli kinnine ega näidanud mitte kuidagi oma tegelikke tundeid välja. Mina temaga loomulikult kontakti ei otsinud. Varjasin teiste eest juhtunut ja vaikisin selle maha, kui küsiti. Aga niipea, kui trehvasime Dangeriga juhuslikult kokku ilma pealtnägijateta, jätkus mul küllalt räpaseid sõnu, mida talle halastamatult näkku paisata. Ja ega temagi võlgu ei jäänud. Mitmel korral päästis mind kõrvakiilust vaid hea reaktsioon, kus ma hädavaevu oskasin õigel hetkel oma lõuad kinni panna.

      Vahel kuulas ta mind siiski vaikides ära, üritas isegi end kuidagi õigustada. See näitas, et ta ei tundnud sugugi ennast süüdi olevat. Tema arvates olin ma selle ühe tou auga välja teeninud.

      Mõnikord, kui väga põhjalikult juhtunu läbi mõtlesin, hakkas mul Dangerist isegi hale, sest ta oli taas sünge ja morn nagu paras muumia. Onnist hoidus ta nüüd eemale ja kui keegi meid lepitada üritas, läks lepitajaga tõsiselt raksu.

      Guevara ähvardas meid ühte tuppa kinni panna ja hoida seal niikaua kinni, kuni ära lepime. Slipp pidas kahel rindel läbirääkimisi, aga kumbki keeldus teda kuulamast. Lance küsis mõned korrad lihtsalt: „Mis teie vahel juhtus?” ning järeldades mu turtsumisest, et küllap midagi tõsist, jäi rahu pärast ükskõikseks.

      Kenzo viibis õnneks eemal ja Funkie käis mind korduvalt palumas, et ma Billyt mingi hinna eest ei reedaks. Tema enese siniseks värvunud lõuapool jäi kõigile saladuseks. Teiste käest kuulsin: ta olevat ühe vana tuttavaga kokku saanud.

      Oli õhtu nagu kõik teisedki. Me otsustasime Eileeniga, et võtame suuna „Kellamehe” poole, et lobisedes Annie´ga veeta aega, mis muidu Onnis muutub liiga tüütuks igavlemiseks. Nüüd oli Horror mulle ainsaks talutavaks sõbrannaks, sest tema oli alati vaba nagu minagi. Ta ei jahtinud isegi Jasonit, nagu Kera. Ta oli ka kunagi siiralt mu ees vabandanud tolle keretäie pärast, mis nad Karpoidi käpa all olles mulle kolmekesi korraldanud olid. Kõiges olevat olnud süüdi Karpoid, ( milles ma iial ei kahelnudki), kes oli neid mõjutanud ja ähvardanud ja ässitanud ning mida kõike veel. Üksikasjad mind kindlasti ei huvitanud, põhiline,et minust tehti hakkliha ning baarman Johnny, Lance ja vana Thom selle hakkliha imelisel kombel ellu tagasi äratasid… See tõestas mu versiooni, et Stafford oli tõesti sündinud liider. Selles suhtes sobisid nad Funkie´ga suurepäraselt. Ja võib-olla väsiski Dan sellepärast temast nii ruttu ära, et oma olemuselt olid nad liiga sarnased.

      Viimasel ajal käisime tihti Horroriga koos. Ta oli küll vahel anomaalne veidrik, aga seejuures oli temaga päris lõbus. Ning vahelduseks tarka juttu oskas ta rääkida paremini kui keegi teine meie põrunud kambast.

      Keraga suhtlesime nüüd parasjagu nii palju, kui viisakus nõudis. Sest ta armatses endiselt avalikult minu kalli Lance Jasoniga ja ainuüksi nende koos nägemine pani mul sapi keema.Kui neil kahel oli lõbus ja mõnus olla, siis minul nende kõrval kohe kuidagi mitte.

      Hämarus laskub majade vahele, täidab esmalt praod, siis valgub piki tänavaid, mässib endasse kõik elutu, millest koosnebki linn. Seejärel võtab silmanägemise elavateltki, pannes nende suhu sõna: PIMEDUS. Aga kui kurjakuulutavalt see sõna ka ei kõlaks, on inimesed ajapikku harjunud, et Pimedus tuleb igal õhtul, niipea kui päike loojub. Ja kuigi ta on ohtlik,(mitte iseenda pärast, vaid mõtete tõttu, mis tärkavad inimeste peades, muudavad inimesed hulluks ja ettearvamatuks ning panevad tegema asju, mida päevavalges ei teeks,) suhtuvad nad temasse väga rahulikult.

      Üldiselt oli Horror pärast Karpoidi lahkumist tunduvalt muutunud. Ta ei olnud enam too kurvameelne varjukuju kusagilt magamistoast. Ta oskas olla lõbus ja võluv ja vaimukas. Ma arvan siiski, et Karpoidi mõju alt pääsemine mängis selles tegelikult väikest rolli. Asi võis olla milleski hoopis isiklikumas.Võib-olla oli ta üle saanud mõttetust armastusest Kenzo vastu. Võib-olla loobus ta oma salapärasest minevikust, mida ta kellelegi ei usaldanud. Ehk otsustas ta muuta oma maailmavaadet ega vürtsitanud seda enam õudusromaanidega? Ma olin kambas siiski juba tervelt neljandat aastat, selle ajaga muutub paratamatult igaüks. Kuid selle õigustamise kõrvalt leian ma siiski, et Staffordi-terrori alt vabanemine mõjus Eileenile vapustavalt hästi, nagu muide, ka mulle.

      Seekord jäid kolm meist Onni ja Guevara just tuli enne meie lahkumist. Kera annetas oma tüsedavõitu kere taas L.J. käsutusse ning Jason näis kasutavat seda väga otstarbekalt. Istus laias voodis Kera kõrval ning pajatas sosinal midagi seosetut, hoides Keral kahe käega ümbert kinni ning kinkides pruudile oma erakordselt võluvat naeratust, mida ma nii väga endalegi igatsesin. Nende kahe sõber Slipp tüütas neid lollide küsimustega ning meil Horroriga polnudki sõna sekka öelda. Seepärast jõudsin ma äkki veendumusele, et targem oleks lahkuda hoopis nõmedate ja armunute seltskonnast ja päästa sellest ka Horrori armetu hing.

      Jason käis mulle juba ammu närvidele. Nemad kolmekesi – Kera, L.J. ja Slipp – nad sobisid suurepäraselt. Kõik klappis. Aga mina jäin miskipärast üle, ma ei sobinud enam nende seltsi ei nii ega naa ja vaatasin lihtsalt kõrvalt.

      Olles Onnist minema saanud, arendasime Horroriga juttu ning seega hakkas meilgi varsti pagana lõbus. „Kellamees” hakkab kohe-kohe paistma ning seal istub Ann, kelle seltsis ja kelle kulul saab jälle vägevalt naerda. Meie peale ei pahanda ta iial. Sest Ann on, teadagi, maailma toredaim baaridaam. Küll on hea, mõtlesin korduvalt, et mu kambajõmmid suutsid talle ikkagi augu pähe rääkida ning ta jäi siia tööle, meie pärast, vaatamata oma hirmsale verefoobiale. Üle kõige puges tookord ta külje alla Bill ja kuna Bill on alati olnud Annie lemmik, siis järelikult see ka mõjus. Minu eest igatahes Ann oma sümpaatiat ei varjanud.Ta imetles Dangerit, ja nüüd, pärast meie vahel juhtunud intsidenti, aina tänitas mu kallal, et ma Billyga ikka kindlasti ära lepiksin. Kuid ma ei hoolinud. Ann ise oli Dangerisse peaaegu et armunud ning enamasti leidsin ma hea võimaluse, kuidas tal selle koha pealt suu kinni panna. Aga kui meil oli Dangeri kohta midagi ütlemist, asus Ann kindlameelselt alati Billy poolele ega järele enne, kui me tema arvamusega leppisime või nõustusime. Ning samal ajal Danger, olles teadlik endast hulga vanema Annie tunnetest, viibis tihtipeale „Kellamehes„, mängides seal turvameest ja austajat ühekorraga, kasutades tasuta jooki-sööki ja hoides oma juuresolekuga ära juhuslikud tülid külastajate vahel.

      Ma kuulsin, et tagant läheneb auto.Esialgu näis nii, et kõik on normaalne ja tavaline. Aga laternatevalgus jättis liiga kauaks meie ette me enese varjud ja nii ma muutusin veidi ärevaks. Vaatasin korraks tagasi, kuid Horror lobises ja ma ei kiirustanud tegema mingeid järeldusi. Auto aga sõitis natuke liiga tasa. Meie ei vaadanud enam tagasi. Meil polnud aega tähele panna autot, mis meist lõpuks möödumas oli. Kes jõuab neid jälgida? Linn on ju kõiksugu autosid täis… Aga kui seljatagant tuleb säravvalge „Hyundai” ning pöörab otse su nina ees kõnniteele, sulgedes oma eksistentsiga edasipääsu, paneb see küll kõikmõeldavad refleksid tööle. Ja minu refleksiks oli karjuda täiest kõrist Horrorile:

      „Jookse!!!”

      Eileen СКАЧАТЬ