Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suvi, alles hiljaaegu oli läinud pimedaks. Ma jooksin tänavale ega teadnud, kuhu nüüd edasi minna. Hetkeks peatusin värava taga, et oma sisetundega aru pidada.

      Niisiis, Lance võib olla varemetes. Ta võib olla vana Thompsoni juures. Ta võib jälitada Steve´i, nagu ise väljendub. Ta võib istuda ka kõrtsis õllekannu taga või kohtuda minule tundmatute sõpradega. Mitte keegi ei oska mulle suunda kätte näidata, sest keegi ju ei tea, kus ta oma rännakutel viibib.

      Aga miski kiskus mind ikkagi varemete poole. Sisetunne aimas, et kui Lance lahkub, ise teadmata, kui kauaks, võib ta vähemalt mõneks ajaks minna oma KOJU. Thompsonit ma iseseisvalt ei leia, kuigi aiman, et ta ei ela varemetest üldse kaugel. Kõrtsis olesklemiseks oleks Lance oma kalli Kera kindlapeale kaasa võtnud. Ja mul polnud eriti usku sellesse, et tal väljaspool Kenzot veel palju sõpru leiduks, kuigi loomulikult pole meie ainsad tema elus.On veel ka Choe´d ja kes teab, kes veel. Kuid ta on oma loomult üksik hunt. Tema tunneb end kindlalt vaid üksinda olles. Ja üks on kindel: talle ei meeldi end sõprade selja taha peita. Ja kui mu tunne ei peta, siis nüüd just läkski ta otsima üksindust.

      Ma jooksin pimedaid tänavaid pidi sinna, kus nüüd teadsin olevat raudteejaama. Seekord polnud tähtsust joodikutel, kes roppusi järele karjuvad ega ohtudel, mis võõral maal varitseda võivad.Varsti olin ma Kuningate territooriumil ning ringi kiigates palvetasin vaid, et ma ühelegi pätile jalgu ei jääks. Nii joostes, tagaaetuna hirmust, ma mõistsin äkki, miks tookord, tormates avariikohale, ei suutnud ma Karpoidiga sammu pidada.Nii paneb jooksma armastus tolle vastu, kes on hädas.Pole vaja isegi orientiire. Instinkt viib ise kohale. Tundmata väsimust, unustades kõik hirmud ja nõrkused, tormad hulluna edasi, et vaid teda leida ja päästa ja toeks olla…

      Ning äkki hakkas mul kahju Karpoidist, kes oli tänu minule kaotanud kõik ja sunnitud lahkuma. Tookord leidis ta Funkie´t ilma vähimagi kõhkluseta, justnagu oleks ta teadnud juba ette, kus avarii juhtub. Nüüd siis oli minu kord joosta. Palju kaugemale ja täiesti hea õnne peale, arvestades seejuures, et ohus pole otseselt mitte Lance ise, vaid ükskõik kelle närune elu meie väikesest kambast. Kahjuks ma armastasin neid kõiki ega soovinud kedagi ohvriks tuua.

      Üle kõige kartsin, et mu tormamine võib osutuda täiesti mõttetuks. Et ma leian eest tühjad varemed või ei leia isegi neid, sest et ma ei tea, kus täpselt oli see rada, mis raudteelt meid alla viis, ma ei oska metsas orienteeruda. Kurat võtku! Ma olen seal käinud üks kord elus ja see juhtus eelmisel suvel! Kuidas ma üldse kavatsen neid varemeid leida??

      Vastikult kaugel tundus olevat raudteejaam. Aga mälestus teekonnast püsis täpse pildina mul meeles. Ja ma ei eksinud teelt.

      Jätnud hooletult jaama selja taha, astusin nüüd tühjadele rööbastele ning jätkasin oma lõputut jooksu üksinda pimeduses, keset lagedat välja. Selja taha jäi kaugele linn oma tuledega. Ees, taamal, paistis mets. Must, sünge ja samas ka kutsuv… Tähed valgustasid mulle teed, õrnalt vilkudes mu sammude taktis. Ma vaatasin neid, lootes selle võrra mõtteid väsimusest eemal hoida. Liiprid kadusid üks-teise järel mu jalge alla. Mõtted püsisid endiselt kindlameelselt Lance Jasoni juures.Kui palju olime temaga koos läbi teinud ja elanud. Kui palju kordi olin ma teda aidanud, ravinud, julgustanud … Mille nimel? Selleks,et mõnikord pääseda tema voodisse? Rohkemat ma ei vajanudki, vaid veidi hellust ja tähelepanu. Süsteem kehtis ja ma olin isegi õnnega koos. Niikaua, kuni Lance avastas, et paksuke Kera on talle rohkem meeltmööda. Need mõtted tekitasid tülpimust. Ma heitsin nad eemale, püüdes mõelda vaid heast. Hing oli kinni ja valus köha rebis end kopsudest välja, aga peatuda ei tohtinud, kui, siis vaid mõneks sammuks, et siis, olles hinge tõmmanud, taas edasi joosta.

      Aga mis siis, kui teda varemetes polegi? O.K., ma ehk siiski leian need üles. Leian ja julgen isegi kottpimedas nendesse siseneda. Sest mõte L.J. – st annab mulle julgust. Küllap leian ka avause, et pugeda koopasse. Ilma taskulambita tunnen ma ennast kindlalt ja pimedust enda arvates kah ei karda. Aga koopas sees olles ei näe ma ikka mitte kõige vähimatki. Kui ma leian koha, kus hargnevad käigud ning libistan end kobamisi vasakusse, siis on kah väga hea. Aga kui uks on kinni ja Lance´i varjugi seal pole??? Siis saan ma kohapeal südamerabanduse ja kihutan elu eest topeltkiirusega kogu selle teekonna tagasi Onni ning suren kangelasena oma imestusest keeletute kambajõmmide silme all.

      Ei, enam ma joosta ei suutnud. Kõndides piitsutasin end hullude mõtetega, sundides end aina kiiremale käigule. Hing oli täiesti kinni, õhupuudus lämmatas, küljes pistis valu kui noaga. Aga ma ei peatunud, et istuda ja hinge tõmmata. Mul polnud aega. Mis saab küll siis, kui ma teda ei leia? Kui ta ei viibi varemetes, siis kaotan ma asjatult aega. Ma ei oska siis teda enam kusagilt otsida. Onni tagasi pöördub ta ilmselt alles mitme päeva pärast. Moblad ja telefoniautomaadid eriti ei kehti, sest keegi meie kambas ei tea tema numbrit.Ma olin selles peaaegu kindel. Neil polnud Lance´iga eriti asja. Ja kuna isegi Steven seda ei tea… siis pole mingit lootust, et keegi teine võiks seda teada. Lance on neetult ettevaatlik, aga alati pole see voorus. Ma läksin edasi.

      Lõpuks ometi algas mets. Tähelepanelikult keskendusin mälestusele, kus nimelt algas rada, mida mööda Lance mind tookord kuusemetsa rüppe talutas.Ma otsisin seda pimedas, käivitades taas oma seitsmenda meele ja avades kolmanda silma. Äkitselt peatusin. Rohu sisse oli tallatud kitsas rada. Aga kes saab vanduda, et see pole mitte metsloomade tallatud? Aga samas puud tundusid kuidagi tuttavatena ning linnatuledki noogutasid mulle eemalt, kui tagasi vaatasin. Neid oli vaevu näha. Paistsid eredate täpikestena, kuid just sellise nurga all, et tekitada ebamäärast äratundmisrõõmu.

      Nüüd ma teadsin, olin peaaegu kindel, et see just ongi õige koht. Pöörasin pimedas vaevuaimatavale rajale ning liikusin künkast alla, pigem jalgadega aimates kui silmadega nähes.

      Tasapisi silmad harjusid uutmoodi pimeduse varjundiga. Ega nägemisest polnudki siin suuremat abi, sest liikuda tuli pigem lõhnade ja tajude kaudu.Tuli välja, et isegi nii on võimalik orienteeruda kohas, kus oled käinud üksainus kord oma elus. Ainult mälu ning tunnetuste kaudu.

      Rada väänles puude vahel, viis mind aina edasi, just niisamuti, nagu ka tookord. Aga ma teadsin, et ees ootab veel mustem pimedus ja see näis hullemana kui praksuvad oksad ning tuulesahin puuokstes.

      Täiesti ootamatult kerkis mu ette kõrge kivimüür.Igatahes mitte niiviisi ei jõudnud me eelmisel korral varemete juurde.See näitas, et vaatamata õigele suunale, tulin ma siiski mingeid salapäraseid x-radu mööda, mida Lance tol korral igatahes ei kasutanud. Mil moel ma üleüldse kohale jõudsin, jääb mulle suureks mõistatuseks. Ma mäletan, et tookord seisid varemed justkui väikesel lagendikul, nüüd aga kargasid mulle näkku nii ootamatult, et oleksin äärepealt peaga vastu seina jooksnud. Siiski ma rõõmustasin, et lõpuks ometi olen ma tänu oma jonnile päral. Järgmiseks tegevuseks mu plaanis on leida uks, nimelt too õige, sest neid paistis olevat üsna mitu. Hiilisin mööda võsa ja võpsikut, takerdusin väätidesse ja rebisin end vägisi lahti.Vähe oli paanikast puudu, justkui tuhat väikest kuradit oleks mind alailma riietest tagasi kiskunud. Lõpuks leidsin jälle mingi raja ning kombates seda jalataldadega, suundusin ukse poole, mis haigutas tuttavalt musta auguna trepiastmete kohal. Just see uks pidi olema see õige.

      Mulle meenus Dangeri jutt majade hingest. Ei, ma ei tundnud siia sisenedes erilist külalislahkust, seepärast peatusin ning kogusin hetke vältel julgust, keskendudes mõttele, et mul tõepoolest pole mingit muud valikut kui Lance üles leida. On ta siin või mitte, aga ma PEAN sinna alla minema! Mõttes proovisin majajäänusele selgitada, et tulin siia vaid Lance´i enese pärast, et mu sõbrad on ohus, et see on hädavajalik. Ma ei lõhu midagi ega tee kurja. Lubagu vaid mind sisse ja juhatagu L.J. juurde.

      Muidugi ei vastanud see mulle midagi, ei öelnud, kas Lance on kohal või mitte. Aga siiski mu enesetunne paranes tunduvalt. Seinad oleksid justkui tasa sosistanud: noh, tule siis!

      Nii ma läksin, sest valikut tõesti polnud.Hiilides tasa, kartes ehmatada oma sammudega iseennast, läbisin suure СКАЧАТЬ