Pärast äikest. Artur I. Erich
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Pärast äikest - Artur I. Erich страница 8

Название: Pärast äikest

Автор: Artur I. Erich

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949927371

isbn:

СКАЧАТЬ õed, andke mulle andeks! Mul on vist alaväärsuskompleks tekkinud. Teie olete mõlemad nii kenad ja moodsad ja saite kogu aeg siin elada. Mina aga olen Siberist tulnud ja vanaaegne.”

      „Homme lõikan su juuksed moodsaks!” hüüdis Alla. „Tohoh, kes seda veel tegema peaks, kui mitte mina! Seda ametit olen ma ju nooruses õppinud ja sellega leibagi teeninud! Oled nõus, Greta?”

      Greta noogutas.

      „Ja sinu kostüümi laseme hommepäev lühemaks teha!” kinnitas Meeri.

      „Sellega saan ma isegi suurepäraselt hakkama.”

      „Ah jaa, unustasin, et oled seal õmblema hakanud. Ja tead, Greta, nüüd kui oled alla võtnud, lähevad sulle ju minu riidedki selga. Luba, et kingin sulle ühe rukkilillesinise kleidi. Ma ostsin selle hiljuti, kuid mulle ei sobi. Olen kindel, et sulle hakkab see oivaliselt.”

      „Aitäh pakkumast. Ainult ära arva, et mul raha pole. Ma teenisin viimased aastad juba päris hästi ja hoidsin ka raha kokku, hoidsin just Eestisse tagasisõiduks. Ja nüüd võin endale mõndagi lubada, ka uusi riideid osta.”

      „Ma usun seda. Oled meie perest ikka kõige töökam olnud. Aga sellegipoolest toon ma sulle selle sinise kleidi, jäägu see sulle sünnipäevakingiks.”

      „Ma ei ole kõik need aastad oma sünnipäeva pühitsenud ega taha seda vist siingi teha.”

      „Olgu kuidas on, kuid kingituse teen ma ikkagi. Ja nüüd, Greta, räägi ometi, kuidas sa seal vastu pidasid?”

      „Ega viitteist aastat saa paari sõnaga ära rääkida ja õieti ei tahagi ma sellest rääkida. See aeg tuleb unustada – aga seda siin lihtsalt ei lasta!” Greta vaikis ja õed samuti. Oli kuulda vaid vana seinakella meloodilist tiksumist.

      Järsku ütles Greta: „Noh olgu, tahate teada, mis arm mu lõua otsas on! Eks kuulake siis! See juhtus teisel Siberi talvel. Ma ärkasin öösel, sest lõug oli määratu kole valus. Haarasin käega lõuast ja kohe tundsin,” Greta väristas end oma vastikut elamust meenutades ja jätkas: „et üks suur rott istus mu rinnal ja näksis mind. Ma karjusin nagu ratta peal. Pärast seda jätsin ööseks alati tattnina põlema.” Greta raputas end praegugi vastikusest ja peitis näo käte vahele.

      „Greta, kallis,” ahastas Meeri, „mida sa kõik ei pidanud läbi elama! Aga nüüd oled sa tagasi, oled Eestis, oled meiega koos.”

      Greta võttis käed näo eest ja Meeri märkas, et õe silmad olid täiesti kuivad.

      „Jah, ma olen tagasi, ja tahan ikka veel elada! Kas ma aga suudan seda?” Ta vaatas küsivalt Meeri otsa.

      „Suudad. Meie aitame sind! Me aitame sul unustada. Nüüd elad jälle Eestis, nüüd pöördub kõik heaks.”

      „Ei usu. Niikaua kui võõras võim siin võimutseb, niikaua ei saa elada täisväärtuslikku elu, seda ainsamat elu, mis meile antud on,” ütles Greta mõtlikult.

      „Selles on sul õigus,” ütles nüüd Alla vahele, „kuid elada ju tuleb! Paljud eestlased on oma lipukirjaks võtnud, et huntidega tuleb koos uluda.”

      „Peaasi, et sealjuures ise hundiks ei muutuks,” arvas Greta.

      „Eks sedagi on juhtunud, kahjuks.”

      Nii jutlesid nad veel hulk aega kolmekesi. Siis ütles Alla äkki, et peab hommikul vara uue tüki proovile minema ja seepärast heidab tema puhkama, magamata olekus ajaks ta enda ja teiste mängu lihtsalt vussi.

      Ent Meeri ja Greta ei tundnud väsimust. Otse vastupidi, nad tahtsid aina rääkida ja nautisid koosolemist. Ja kuna õhtu oli nii märkamatult ööks muutunud, tegi Greta Meerile ettepaneku sinna jääda.

      Nüüd oli Gretal ja Meeril aega juttu vesta ja seda tegid nad otsekui janused kaevul. Nad kergendasid oma hinge ja tihti ka õigustasid end. Meeri kõneles, kuidas ta mingi sisemise ajendi sunnil sõitis sel saatuslikul kolmeteistkümnendal juunil Pärnusse ja seeläbi ka küüditamisest pääses. Kaheksa aastat hiljem, kui samasugused autod jälle Eestimaa teedel veeresid, oskas ta ennast juba varjata.

      Greta ohkas. Ka tema tahtis Pärnu sõita. Adu, tema noorpõlvetuttav, isegi soovitas talle – ju ta siis teadis sellest ebainimlikust ettevõtmisest, mida eestlastele korraldati –, kuid ta lükkas oma sõidu edasi järgmisele päevale ja see ainukene päev otsustas tema edaspidise saatuse. Kui oleks saanud sõita, oleks nüüd kõik teisiti. Kuid, vaid Jumal ise taevas teab, ehk oleks siis talle mõned teised katsumused osaks saanud? Midagi ei tea, niisamuti nagu ei saa ka oma senist elu muuta.

      Greta tundis, just nii nagu aastate eest, et Meeri on ainus inimene, kellele ta kõik oma südame pealt ära räägib. Ja kohe paistis elugi rõõmsam. Miski ei tundunud enam nii traagiline. Nende südamepuistamisel selgus veel, et õdede hingel lasus ühesugune mure: mõlemate tütred olid emast võõrdunud.

      „Kui ma Lehtiga koos olen, siis tunnen, nagu oleksin tema ees suur süüdlane,” rääkis Greta. „Ometi igatsesin ma pööraselt tema järele. Ütle, Meeri, miks see nii on?” Õe reageeringut ootamata puistas ta edasi: „Kui ma küsisin temalt, miks ta pärast keskkooli edasi ei õppinud, siis nähvas Lehti: „Ma läksin Tartu, kuid esimese semestri lõpus sain juba eksmati, sest vanemad olid väljasaadetud!” Ja ise vaatas mulle niisuguse näoga otsa, nagu oleksime meie Antoniga vabatahtlikult Siberisse läinud.” Greta ohkas jälle. Ja mõtles kohe, et selline ohkamine tuleb küll välja harjutada, see tundub nii vanainimese moodi.

      „See on küll päris mõistmata, et Lehti sinuga niiviisi käitub. Sa pole ju tõesti mitte milleski süüdi, oled ise kõige suurem kannataja. Aga Helve kohtleb mind täpselt samuti. Mõnikord tunnen, nagu oleksin lausa kurjategija. Aga ma ei teinud ju pattu? Või arvad sa teisiti?” küsis Meeri õelt ja ootas nüüd ise lohutust.

      „Ei arva,” rahustaski teda Greta, „elus juhtub nii palju arusaamatusi. Kuid usu, mu kallis, nüüd, kui Helve juba ise ema on, mõistab ta sind varsti hoopis teisiti.”

      „Arvad?” Greta sõnad täitsid Meeri südame suure lootusega. Ta tahtis ka õele sedasama anda.

      „Loodame, et ka Lehti saab varsti beebi ja siis muutub temagi!”

      „Praegu ta veel ei oota last. Ma küsisin Lehti käest otse, miks tal veel last ei ole, ja tema vastas lihtsalt, et nad ei taha. Ta poleks nagu üldse minu tütar, mina olen alati lapsi tahtnud ja minu meelest on see iga naise püha kohus. Ja siis ma, tobe, pärisin veel ja usutlesin, et järsku on tal mingi viga küljes ja ta ei saagi sünnitada, see oleks ju traagika, kuid annaks ehk ravida. Tema aga pahandas minu peale ja paistis, et ei taha sellest minuga rääkida. Aga, Meeri, ma olen siiski tema ema ja igatsen kohe nii väga lastelaste järele! Kolmest tütrest on mul ainult üks jäänud ja seegi nagu libiseb mu käte vahelt välja. Ehk tooksid lapselapsed ka mu tütre mulle tagasi.”

      „Talle võib-olla ei meeldinud, et hakkasid liialt tema isiklikku ellu tungima, pealegi on ta kaua ilma emata elama pidanud.”

      „Arvad sa? Eks ma püüa siis tagasihoidlikum olla. Kuid olen ju ikkagi tema lihane ema ja lootsin, et ta räägib mulle kõik nagu vanastigi. Ja arvasin, et saan talle ise kah kõik ära rääkida, nii nagu praegu sinule oma südant puistan. Kuid eksisin. Ainult sina oled mulle nii lähedane, et ei häbene midagi tunnistada.”

      „Sina mulle ka. Oled ikka minu armsaim õde olnud,” sosistas Meeri Gretale kõrva, et teine õde teise tuppa seda ära ei kuuleks. Ja rääkis: СКАЧАТЬ