Pärast äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teie moodi lillepeenraid rajada. Teinekord tahtsin ülegi trumbata, kuid see ei läinud mul iialgi korda,” naeris naabrinaine. „Palun, astuge ometi sisse!”

      Greta astus veidi kõheldes trepist üles. Samasugune kivitrepp oli ju temagi maja ees. Ta vaatas trepilt teisele poole, sinna kus asus tema aed, ja märkas, et äsjased vestluskaaslased seisavad veel ukse ees ja jälgivad neid. Greta pööras neile selja. Naabrinaine keeras ukse lukust lahti ja andis talle teed. Enne kui Greta sisse astus, kiikas ta nimesilti. „Lauren”. Ta oli oma naabrite nime isegi unustanud.

      Kõik oli väga tuttav. Need majad olid siin ühe planeeringu järgi ehitatud.

      Greta jäi esikusse seisma ja vaatas vaikides.

      Siis ütles ta: „Oleksin nagu omas kodus. Isegi trümoopeegel on teil samasugune.”

      „Astuge edasi, proua Jaari! Ainult need kaks tuba siin all ongi minule jäänud!”

      „Kuidas siis nii?”

      „Ülemise korruse andsin üürile. Raha on vaja, mis parata.”

      Greta astus tuppa. Ka see oli tema endise kodu sarnane.

      Suurem tuba, mille aknad tänavale avanesid, oli ikka veel saaliks, hoovipoolne, mida varem söögitoana kasutati, täitis nüüd magamistoa ülesannet.

      „Istuge ometi, tundke end nagu kodus, ma keedan kohe kohvi!”

      Greta istus mugavasse samettooli.

      Perenaine aga jätkas: „Ma töötan hotellis korruse valvurina ja palk on seal häbematult väikene. Ehkki olen üksinda, on väljaminekuid küll ja küll. Lapsi mul ei ole… Aga teil oli ju kolm kena tütart? Mis nendest on saanud?”

      „Jah. Vanem jäi kadunuks neljakümne esimesel aastal. Teadet ei mingisugust… aga ma ikka loodan, et kunagi, kui ajad jälle normaalseks lähevad, ilmub ta ehk kusagilt välja!”

      „Lootma peab, muidu ei jõuaks üldse elada. Ja teised tütred?”

      „Keskmine sõitis ära enne venelaste tagasitulekut. Kartis, et kordub õe ja vanemate saatus. Temast ei tea ma ka midagi. Ainult noorem tütar on Tallinnas.”

      „See on hea, et ükski jäi teile toeks ja lohutuseks. See noorem, kuidas ta nimi oligi?”

      „Lehti”

      „Jaa, Lehti, ta oli ju teie lemmiklaps, kui ma õigesti mäletan?”

      „Lehti oli pesamuna, ehk sellepärast sai teda rohkem hellitatud. Kuid armastasin kõiki tütreid võrdselt,” ütles Greta ohates ja mõtles, et mida küll kõik ka üleaia tähele ei pandud.

      „No ma lähen siis ja keedan kohvi. Teil on ometi aega?”

      „Oo jaa, mind ei oota mitte keegi.”

      Naabrinaine ruttas kööki ja ütles veel uksel: „Jumala õnn, et üks tütar teid siin ootas ja vastu võttis. Küll see jällenägemine võis ikka õnnelik olla?”

      „Jah, seda küll,” ütles Greta ja ohkas sissepoole. Ta ei tahtnud iseendalegi tunnistada, et oli selles pettunud.

      Ja hetke vältel meenus Gretale tema kojusaabumise päev. Keegi ei olnud Balti jaama vastu tulnud. Pärast tunniajalist taksojärjekorras seismist sõitis ta tütre juurde. Seal selgus, et kedagi pole kodus. Õnn veel, et ta oli mingi eelaimduse mõjul jätnud takso ootama, kuidas ta muidu oleks oma kraamiga edasi saanud. Ja ta sõitis Alla poole.

      Alla oli imestusest keeletu, kui õde tema lävel seisis.

      „Kas võtad mu vastu, siis saadan takso ära?” küsis Greta veidi reserveeritult. Äsjane pettumus varjutas jällenägemisrõõmu õega.

      „Muidugi! Mu kullake! Kallis Greta, miks sa ette ei teatanud, oleksime sulle vastu tulnud?” küsis Alla, kui nad juba Greta kohvreid sisse tassisid. „Meerile tuleb kohe sõna saata!”

      „Ma kirjutasin ometi Lehtile, kuid teda ei olnud jaamas ja kodus polnud neil ka kedagi.”

      „Ju ta ei saanud su kirja kätte. Need tulevad ida poolt ju ilmatu hulk aega. Ja minu teada on nad veel lõunas puhkusel,” arvas Alla.

      „Kuskohal?”

      „Sotšis vist.”

      „Kas nüüd käiakse isegi Sotšis puhkamas?” imestas Greta.

      „Jaa, jõukamad saavad seda endale lubada ja niimoodi oma suve pikendada. Igale poole võib sõita, kui raha on. Suur ja lai on maa, mis on me kodu,” ütles Alla viimaseid sõnu juba lauldes.

      Siis, kui nad juba kõrvuti diivanil istusid, küsis Greta: „Kas sina, Alla, oled ikka oma veendumustele truuks jäänud?”

      „Millistele?”

      „Kommunistide omale.”

      „Mine nüüd! Ma ei tea isegi, mis mul arus oli! See oli mul ainult mööduv nähe! Poos või unenägu! Õigem vist öelda, et hobuse unenägu! Päriselt pole ma neid mitte iialgi seedinud. Tead ju, et oma lolli poosi pärast istusin sakslaste ajal peaaegu kolmveerand aastat Patareis. Kõik peab üks inimeseloom siin ilmas ka läbi tegema. Aga räägi endast, kuidas sa vastu pidasid?”

      „Näe, pidasin, ja elan veel. Eestlased on ju nagu kassid, visa hingega.”

      „Sa oled õudselt tubli. Räägi oma elust, kirjas olid ju nii napisõnaline!”

      „Muidu poleks kirjad kohale jõudnud. Aga mida ma räägin, seal oli kõike, seal tuli lihtsalt elada ja püüda ellu jääda. Räägime sellest mõni teine kord, tahan niimoodi mõelda, nagu neid aastaid poleks mu elus üldse olnud!”

      „Gretake, me pole nii kaua teineteist näinud! Ütle, kas ma olen väga vanaks jäänud?”

      „Ei. Algul nagu tundus, aga kui räägid, siis sädeled endiselt ja paistad ikka noor.”

      „Sina samuti. Oled ehk ainult näost huvitavamakski muutunud. Mis lohk sul sinna lõua otsa on tulnud?”

      „Ah, jäta, teine kord räägin!”

      „Oota, las ma vaatan sind lähemalt!” Alla hoidis õe nägu oma käte vahel. „Su silmad oleks nagu tumedamaks läinud. Sul on traagiline nägu, ja see sobib sulle! Ausõna!”

      „Jäta, Alla, tembutamine. Ma olen viiekümne viie aastane naine. Venelaste silmis olin ma juba vanaeit, ehkki ise seda ei tunne.”

      „Eestlaste silmis küll ei ole! Iga vanus on omamoodi huvitav! Elame aga edasi ja teeme näo, nagu oleks kõik korras! Tore, et jälle siin oled! Ela minu juures! Minu kodu on ka sinu kodu!” muutus Alla, nagu tavaliselt, teatraalseks.

      „Aitäh. Eks ma esialgu jääksin, jah. Aga kui Lehti tagasi tuleb, siis vaatame. Ma ei taha ju teda solvata. Olen kindel, et ta tahab mind enda juurde.”

      „Eks see paistab.”

      „Ja ma võin ju ka Pärnu minna. Kas ema on ikka haiglas?”

      „Ei. Ta on nüüd vanadekodus.”

      „Vanadekodus?”

СКАЧАТЬ