Pärast äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et need kuulusid naisele. Ei tea, kas tuleb keegi tuttav – mõtles ta ootusärevalt – ja keeras end ümber, et tulijat vaadata. Juba Greta naerataski, sest tundis ära oma üleaedse, kellega sai tihtipeale sõbralikult vesteldud. Ent mööduja vaatas ainult korraks Gretat päris külma pilguga ja sammus temast teretamata mööda.

      Greta naeratus otsekui suri huultel. Ta avas suu, et eemaldujat hõigata ja tervitada, kuid sulges selle kohe – pettumus oli temalt nagu hääle ära võtnud. Miks küll endine üleaedne temast teretamata möödus? Kas tõesti ei tundnud ära? Olen ma siis nii muutunud? küsis Greta endalt. Või koguni…? Uus mõte oli veelgi mõrum. Ehk ei tahetud teda tunda? On see võimalik? Kas on Siberist-tulnu siinsete eestlaste keskel koguni põlatud?

      Greta vaatas kaugenejale järele. Too daam oli nägusalt riides: ta kandis helehalli kostüümkleiti ja sama värvi kingi.

      Nüüd uuris Greta iseennast. Tema eestiaegne kostüüm istus laitmatult. Ka samast ajast pärinevatel valgetel kingadel polnud viga. Need olid ju peaaegu uued, ehkki Venemaal ära käinud. Palju ta neid seal kanda üldse sai! Mõnikord siiski. Ja alati vaadati teda siis imetluse ja mõnevõrra ka kadedusega. Kuid pluus oli uhiuus. Selle õmbles ta endale siis, kui kojusõit juba kindel oli. Pluusiriide kinkis kunagi ammu õemees Bernhard. See oli prantsuse siid, kallis riie. Bernhard ei kinkinud iial odavat materjali. Hea oli, et aastad seda riiet rabedaks polnud muutnud. Ja hea oli, et omal ajal rohkem riideid sai ostetud. Nii mõnigi andis raskel ajal leivajahu vastu vahetada.

      Nüüd jõudis Greta kõige tuttavama ja omasema maja juurde. Jah, siin seisis tema endine kodu! Minu kodu on mu kindlus, ütlevad inglased. Kuid tema kindlus ei kaitsnud teda viieteistkümne aasta eest.

      Ta pilk rändas akende poole. See esimene oli tüdrukutetoa aken ja selle kõrval nende magamistuba. Greta võpatas. On see siis võimalik? Akende ees rippusid tema fileekardinad, tema enda näputöö. Ta vaatas neid veidi heldinult. Ent midagi oli siiski teisiti ja see otse riivas silma: aknad olid pesemata ja vihmatriibud muutsid need otsekui trellideks. Ta hammustas huulde, pööras pilgu ära ja sammus värava poole.

      Greta oli küll otsustanud, et jalutab ainult korraks oma kodust mööda. Ent olles juba siin, ei saanud ta kiusatusele vastu panna ja vajutas aiavärava raske lingi alla. Uks kriuksatas täpselt samamoodi kui aastate eest. Anton oli seda vahetevahel õlitanud, kuid mõne päeva pärast kriuksus värav veel teravamalt, justkui parastades õlitajat. Nüüd polnud enam Antonit. Ja kui olekski olnud – poleks värav enam temale kuulunud. Greta ohkas ja astus tasahilju aeda. Siin hingas ta sügavalt. Lõhn, mis oli aastatega meelest läinud, tungis nüüd tuttavlikult sõõrmetesse. Lõhnad ei muutu, mõtles ta masinlikult ja vaatas aias ärevalt ringi. Need olid mäginelgid, mis levitasid neile ainuomast lõhna. Temas tärkas äratundmisrõõm. Jah, need siin olid tema enda istutatud mäginelgid. Aga kus siis teised tema lilled on? Samal peenral kasvasid ju veel lõvilõuad. Nüüd lokkas seal umbrohi. Ah jaa, lõvilõuad on ju üheaastased taimed, ta istutas neid vist igal kevadel uuesti.

      Greta läks aia keskele. Aialaud vajaks hädasti ülevärvimist. Heleroheline toon oli paiguti pruuniks pleekinud. Samuti pingid. Ajahammas oli laua mõhklikuks puurinud. Kuidas siin üldse kohvi juua saab – mõtles ta – või polegi see enam Eestis kombeks? Aeg oli siinmail paljugi muutnud, seda märkas ta peaaegu igal sammul. Gretal hakkas oma aiamööblist kahju. Anton poleks iial lasknud sel käest ära minna… Siis sammus ta sõstrapõõsaste juurde. Need olid suureks ja laiaks sirgunud. Küll need tahaks kärpimist, mõtles Greta.

      „Mis teil vaja on?”

      Greta võpatas, ta polnud tähelegi pannud, et trepile oli ilmunud tütarlaps.

      „Tere. Ma ainult natuke vaatan siin ringi, kui teil midagi selle vastu pole?”

      „Milleks?!”

      „See siin oli minu kodu, ja aed, ja minu istutatud põõsad,” ütles Greta peaaegu sosinal.

      „Eks vaadake pealegi!” vastas tütarlaps küllaltki tõrjuvalt ja nagu taibates alles siis, mida talle tegelikult öelda taheti, lisas kindlalt: „Te eksite! See on meie korter ja meie aed! Olen eluaeg siin elanud, kui teada tahate!”

      „Eluaeg?” imestas Greta ja tunnistas tütarlast. Too võis olla nii viie-kuueteistkümneaastane. Kõik siin ilmas on suhteline. „Võib-olla olete tõesti siin kauem elanud, kui mina kunagi. Jah, kindlasti kauem, – kuid enne oli see minu kodu.” Ta tundis korraga väsimust, isegi veidi nõrkust.

      Tütarlaps kehitas õlgu.

      „Mul on teile palve. Tahaksin nii väga seda korterit ka seestpoolt näha! Korraks üle ukse vaadata. Ehk kutsute mind sisse?”

      Tütarlaps vaikis viivu, siis ütles: „Ema ei luba võõraid tuppa kutsuda.”

      „Andke andeks.” Gretal oli piinlik ja samas tundis ta uuesti nõrkust. Mis see nüüd oli? Siiani oli ta tugev olnud. Elu oli teda ometi karastanud. „Ma istun siis veidi siinsamas aias,” ütles ta ning võttis vastust ootamata krobelisel aiapingil istet.

      „Istuge pealegi. Aga ma tean, et seegi ei meeldiks emale. Ka aeda ei luba ta võõraid inimesi.”

      Greta ei vastanud. Mõtles ainult, et istub veidike ja küll see nõrkushoog üle läheb. Milleks ta üldse siia tuli? Õde Alla ju soovitas mitte minna, kuid tema tuli siiski, jalad tõid teda nagu iseenesest kohale.

      Värav kriuksus taas ja samas seisis keset hoovi kogukas naisterahvas, kes nõudis pahaselt: „Mida te soovite?”

      „See inimene tahtis veidi istuda. Ta väidab, et meie kodu oli kunagi tema oma, ja tahtis isegi sisse tulla!” rääkis tütarlaps nüüd eriti julgelt.

      „Ma palun… ma selgitan,” püüdis Greta vahele öelda.

      „Mis lapsejuttu te ajate! Ärge fantaseerige siin!” ütles tulija pahaselt, ja tütre poole: „Küll ikka mõeldakse lugusid välja, et aga sisse saada, ja teadagi, mis siis teevad!”

      „Lubage, ma räägin teile, kuidas lugu oli, meid viidi siit…” püüdis Greta veel kord õigust jalule seada ja tõusis püsti.

      „Jätke see jutt, ma ei taha väljamõeldisi kuulda! Lahkuge otsekohe! Või mul tuleb miilits kutsuda!”

      Greta ei vastanud. Kuum häbilaine paiskus temast voona üle. Ta hakkas värava poole astuma ja tundis korraga, et oleks kui küüru vajunud.

      Ent kui ta teisele poole väravat jõudis, kuulis ta sõbralikku ja üllatunud häält: „Proua Jaari, seltsimees Jaari, on see tõesti võimalik! Teie olete tagasi!”

      Endine naabriproua seisis tema ees ja paistis, et oli siiralt rõõmus.

      Greta oleks hüüdjale heameelega kaela langenud, ent äsjane vahejuhtum tegi teda ettevaatlikuks.

      „Mina see olen. Näete, tulin oma kodu vaatama. Kord viidi mind siit välja püssimeeste vahel ja nüüd aeti välja kui varast.”

      „Ärge pange tähele! Need on ühed ebaintelligentsed inimesed,” tasandas naabrinaine häält, ja kutsus siis: „Tulge minu poole, ajame juttu!”

      Greta läks meeleldi teisega kaasa. Äsjane nõrkus oli küll üle läinud, kuid solvumine hinge jäänud. Ta ajas selja jälle sirgu ja kordas mõttes lauset, mida ta tuhandeid kordi oli lausunud: tuleb välja kannatada, kõik läheb üle.

      Naabrite aias oli tunda hoolitsevat kätt.

      Greta vaatas ringi ja kiitis: СКАЧАТЬ