Pärast äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Alfred palus teda mitte ära sõita, et nad saaksid kokku jääda. Kuid ei, Greta vaikis, ta tahtis unustada mehe täpselt samuti nagu kõik need Siberis veedetud aastad. Siin olid omad mured ja omad probleemid. Pärast väikest pausi ütles Greta vaid niipaljukest: „See mees oli mulle rasketel päevadel toeks. Ta oli abivalmis inimene.” Ja mõtles veel: sakslase pärast viidi Luule ära, ja üks teine sakslane aitas seal kaugel mind…

      Ammused naabrid jutlesid veel kaua ja arutasid elu sõlmkäike. Ja korraga oli suvepäev muutunud õhtuks.

      Naabrinaine tuli Gretat bussi peale saatma. Ja möödudes taas oma endisest kodust, klammerdusid Greta silmad akendele. Nüüd oli seal ka laualamp süüdatud ja Greta oleks võinud vanduda, et ka see kuulus talle.

      III

      Juba õe eeskojas tundis Greta seletamatut hurmavat lõhna. See tuletas talle meelde kaugeid aegu ja õnnelikku elu. Eriti meenus Estonia teater – kuhu ta polnud juba viisteist aastat pääsenud – jah, teatri vestibüülis hõljus selline lõhnadepilv ja andis vist omapoolse panuse kõrgmeeleolule. Ja et ta praegu, just Alla eeskojas seda lõhna meenutas, sellelgi oli teatriga oma seos: töötas ju Allagi teatris ja oli osake selle atmosfäärist. See lõhn meenutas teatrit ja Greta igatses korraga sinna minna.

      Alla avas talle ukse ja hüüdis: „Ometi tuled sa! Me juba veidi kartsime, et sinuga on miskit juhtunud! Kus sa nii kaua olid?”

      Greta oli veidi häiritud õe kamandavast toonist, kuid samas mõtles ta, et elab ju õe juures ja eks ole siis ka kohustatud oma käikudest talle aru andma.

      „Käisin Koldes ja vaatasin oma kodu väljastpoolt. Siis tuli proua Lauren ja kutsus mind enda poole ja seal me siis kohvitasime ja…” Greta lause kui raiuti pooleks, kuna uksele oli ilmunud Meeri, tal olid käed laiali ja ta ootas, et Greta tema embusse ruttaks.

      „Greta!”

      „Meeri!”

      „See oled tõesti sina!”

      „Ja sinagi oled mul olemas! Millal sa tulid?”

      „Nädal aega olen kodus olnud.”

      „Mis! Ja Alla ütles mulle seda alles eile!” oli Meeri pahane.

      Greta heitis Allale imestunud pilgu.

      „Ma panin sulle kirja ukse taha!” õigustas end Alla.

      „Kirja? Pole näinudki.”

      „Eks keegi võttis ära. Aga mis sest enam õiendada! Peaasi, et ma eile sulle isiklikult teatada sain.”

      Meeri vaatas Alla poole, tahtis midagi öelda, kuid mõtles ümber – parem mitte tänast rõõmupäeva tumestada.

      Meeri kallistas Gretat, justkui saaks aastatega kaotatud hellust ühekorraga tagasi võtta.

      Pärast tormilist tervitust vaatasid nad pikalt teineteist ja kumbki mõtles omi mõtteid.

      Meeri mõtles, et õde on kõhnemaks ja muidugi ka vanemaks jäänud, kuid siiski on ta endine sädelev Greta. Või tõi selle sära tema silmadesse just Meeriga kohtumine? Igatahes oli Meeri kartnud veidi seda kohtumist, ta mõtles, et Greta on ehk väga muutunud ja näeb liiga vaevatud välja. Nüüd tundis ta rõõmu, et see just nii ei olnud.

      Greta vaatas Meerit imetledes. Meerist oleks nagu viisteist aastat mööda libisenud. Meerit vaadates paistis Gretale, nagu ei elakski õde siin okupeeritud Eestis, tundus, nagu oleks siin kõik endine. Pole kaotusi, surma ega kannatusi. Greta sulges silmad ja soovis mõttes, et järsku juhtubki ime, ajaratas pöörleb tagasi, ja kui ta taas silmad avab, on kõik nagu oli, ka armsad inimesed on elus ning alles.

      „Ega sul paha ei ole?” kuulis Greta äkki Meeri kohkunud häält.

      Greta avas silmad ja raputas pead. „Ei. Ma ainult kujutlesin, et kõik need õudused, mis meiega juhtusid, on kui halb unenägu, et kõik see halb on olemata, Kuid midagi ei saa siin elus olematuks teha.”

      Meeri naeratas kaastundlikult. Siis võttis ta vanema õe õlgade ümbert kinni ja otsekui talutas teda diivanile istuma.

      „Las ma vaatan sind, Greta!”

      „Minust pole midagi vaadata, olen üks Siberi baaba.”

      „Ära räägi rumalusi! Kui ausalt öelda, siis polegi sa väga palju muutunud. Ausõna. Oled küll hulga kõhnemaks läinud, kuid see sobib sulle. Vanasti tahtsidki alla võtta!”

      „Mitte sellise hinnaga.”

      „Muidugi mitte. Anna mulle andeks mu kohatu jutt!” Meeri uuris endiselt õde. „Juuksed on sul endistviisi paksud ja halligi on õige vähe.”

      „Olen juba vanamoor!”

      „Jäta rumalused! Sa pole Greta, kui niiviisi räägid! Meie, Läte tüdrukud, ei vanane kunagi, kas sa ei mäleta, kui me seda ütlesime?”

      „Mäletan kõike.”

      „Sa, Greta, oled praegu veel küllalt kena, võid uuesti mehelegi minna.”

      „Ah, jäta,” lõi Greta käega.

      „Ega ma sind ometigi solvanud, Greta? Olen meie kohtumisest nii erutatud, et ajan mingit absurdi. Sa ju leinad Antonit!”

      „Leinan loomulikult. Kuid olen ka temata harjunud. Elu tahab lihtsalt elamist.”

      „Jah, muidugi, Gretake. Meil kõigil on ju omad üleelamised ja kaotused olnud… Ütle, Greta, mis arm see sul lõua otsas on?” küsis Meeri järsku.

      „Ah, jätke ometi! Kõik muudkui pärivad seda armi! Ta vaatas õdesid ja tundis ennast äkki otsekui teise sordi inimesena. Meeri oli ikka nii veetlev, ta kandis hästiõmmeldud nisuvärvi kleiti ja ta lõhnas nii uimastavalt. Greta mäletas nüüd, et niiviisi lõhnas ainult Chanel, kas seda praegu siis saada on? Ja ka Alla oli kena oma pikas mustlasseelikus.

      Ning Greta nõudis trotslikult: „Parem küsi mult, miks ma nii vanamoodne välja näen ja miks mul venelaste krunn peas on!”

      „Kallis Greta, see pole nii, nagu sa arvad!” ehmus Meeri.

      „Muidugi pole!” kinnitas Alla kimbatuses.

      „On küll, täpselt on! Proua Lauren ütles mulle seda ja soovitas juukseid lõigata ja kostüüm ringi teha. Ma käin siin Tallinnas ringi nagu need vene ohvitseride naised, kes neljakümnendal siia tulid ja keda me kõik naersime. See naer tasutakse mulle nüüd kätte!” nurises Greta.

      „Proua Lauren?!” jahmus Meeri. „Millal sa teda juba näha jõudsid? Ta ei rääkinud mulle midagi, ta töötab ju meil hotellis korruse valvurina! Tõsi, ma pole teda küll mitu päeva näinud, tal on vist vabad päevad… Millal sa teda kohtasid?”

      „Täna, ma käisin seal. Tahtsin oma Kolde kodu näha ja…”

      „Ma kujutan juba ette, mida see naiivsuse tipp sulle rääkida võis!” ütles Alla vahele.

      „Olgu pealegi,” kaitses Greta endist naabrinaist, „aga vähemalt julges ta mulle tõtt näkku öelda.”

      „Greta, ma ei tahtnud sind solvata, varsti oleksin sulle seda СКАЧАТЬ