Pärast äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selline näeb mu täiskasvanud tütar nüüd välja,” ütles Greta pärast vaikust. „Sa oled väga tädi Olli moodi.” Ja ta mõtles kohe, et tütrest hoovab ka samasugust külmust. Talle oleks palju armsam olnud, kui tütar sarnaneks Meeri või Allaga.

      Teisest toast tuli Lehti abikaasa ja Lehti tutvustas talle ema ehk liigagi konventsionaalselt. Gretale oleks meeldinud kodusem ja soojem suhtlemine. Lehti abikaasa Innogenti oli oma naisest kaksteist aastat vanem, soliidne ja endast lugupidav meesterahvas. Esimene mulje ei olnud sümpaatne – mõtles Greta – ent ta lohutas end kohe, et seda juhtub tihti. Inimest tuleb tundma õppida, siis alles saab teda õigesti hinnata.

      Greta ootas, et tütar ja tema abikaasa teevad talle ettepaneku nende juurde kolida. Ent sellest ei tehtud juttugi. Ehk mõni teine kord – lohutas ta ennast – võõrastus oligi veel liiga suur. Ruumi paistis neil olevat: nad elasid ju kahekesi neljatoalises korteris. Aga Greta ei osanudki endale öelda, kas ta oleks tahtnud väimehega koos elada või mitte.

      „Aeg toob teid teineteisele uuesti tagasi,” ütles naabriproua, nagu oleks ta praegu Greta mõtteid lugenud. „Võtame veel ühe napsikese!” Ja juba tõstiski ta klaasi.

      Armastab vist tipsutada – mõtles Greta, kuid järgnes lahkele võõrustajale. Ja olles sellegi pitsi tühjendanud, tundis ta, et muremõtted hajusid. Oh kui hea oli jälle Eestis olla, mis sest, et oma koju ei saanud!

      Ka naabriproua silmad särasid rohkem kui enne ja ta lausa tundis vajadust pihtida: „Sakslaste ajal oli mul korteris üks ohvitser. Oi, küll ta oli galantne. Teile ma võin ju rääkida, eks ma ikka kurameerisin kah. Ta viis mu tihtipeale Pariisi ja…”

      „Pariisi! Saite isegi Pariisi!” imestas Greta. Pariis oli ju tema tütarde ja ka tema unistus olnud.

      „Mitte Prantsusmaale, oo ei!” naeris naabnaine. „Käisime restoran Pariisis, Müürivahe tänavas, see oli Saksa ohvitseride päralt. Sealt sai kõike kõige paremat, mida mujal ei saanud kaartidegi eest. Me sõime, jõime ja tantsisime! Ma olin ju noor naine, ainult kolmekümneviiene ja mees oli mul juba kaks aastat ära olnud. Kui aus olla, eks oligi juba meest tarvis. Ja tema, see Saksa ohvitser, oli äärmiselt galantne, suudles kätt enne ja pärast ka veel. Öelge, proua Jaari, kas mõni eesti mees oleks sarnaselt käitunud?”

      „Ei vist,” ütles Greta ja püüdis naeruturtsatusi alla suruda.

      „Aga tema suudles. Oi, küll ta kiitis mu blonde juukseid,” jätkas naabrinaine naiivselt, „ütles, et isegi sakslannadel pole nii ilusaid ja siidiseid juukseid,” ning naabriproua silus heldinult oma pead. „Kui soovite, siis ma näitan teile tema pilti!” Ja ootamata ära külalise nõusolekut, lippas kiiresti teise tuppa ning tuli kaunilt raamitud pildiga tagasi.

      „See on ju hoopis teie abikaasa, kui ma õieti mäletan,” tunnistas Greta pildil olevat meest.

      „See on tema jah.” Naine lükkas mehe foto eemale ja selle alt tuli välja Saksa ohvitseri mundris uhke pilguga mees. „Näete, see on Heinz. Kuidas ta teile meeldib?”

      „Huvitav mees,” kiitis Greta, et teisele rõõmu valmistada. Ja imestas mõttes, et endine naaber talle südant puistab. Vanasti oli nende tutvus siiski pinnapealne olnud.

      „Ma teadsin, et teil on hea maitse. Ta oli väga huvitav inimene ja kui mees muidugi veel huvitavam. Ärge imestage, et ma hoian seda pilti oma mehe pildi taga peidus, aga see on igaks juhuks, kunagi ei tea, kes võib siia tulla ja pole vaja saksa vormiga eputada. Halbu inimesi on kole palju. Kahjuks on see nii.” Naabriproua vaatas veel pilti ja lükkas siis selle mehe foto taha tagasi. „Jah, Heinz oli selline mees, kellest iga eesti naine unistaks. Ta kutsus mind ju Saksamaale kaasa, kuid ma siiski ei raatsinud Eestit maha jätta, ja siis arvasin veel, et järsku tuleb mu oma mees tagasi ja kurb, kui keegi teda ees ei oota. Heinz aga lubas mulle kohe järele tulla, nii kui venelased on siit välja läinud. Kuid see aeg venib juba liiga pikaks. Teate, ma vahel kardan, et ei jõuagi enam seda valget laeva ära oodata, mis siis, kui see punane võim jääbki siia?”

      „Ei jää! Olge selles kindel. Ükskord siiski paistab päike ka meie mamma tänavasse,” ütles Greta ja selgitas veel: „Niiviisi armastas ikka mu õemees öelda.”

      „Mul ei ole pärast Heinzi ühtegi meest olnud,” pihtis naabrinaine edasi, „see naaber, kes teie korteris elab, see pressis mulle küll ligi, kuid ma näitasin talle koha kätte. Mats mees. Võtame ometi likööri!”

      Greta limpsis likööri ja mõtles oma õe Alla peale. Ka tema saatust kujundas keegi sakslane. Ja ta ütles: „Sakslased olid siin ainult kolm aastat, kuid jõudsid paljude elu ümber muuta ja naistele hinge minna, Nüüd on venelane siin juba üle kümne aasta olnud ja karta on, et segunevad päris eestlastega.”

      „Ei, ma ei arva seda. Venelastega ei kurameerita ega abielluta hoopiski mitte. Venelased on liiga eksalteeritud inimesed, eestlastele nad ei sobi.”

      „Hea, kui nii oleks,” arvas Greta.

      „Kuidas teie õed elavad? Muide, teie noorema õega töötame me koos, tema on küll minuga võrreldes positsiooniga inimene…” ütles proua Lauren kuidagi aupaklikult.

      Greta naeratas pisut. „Ah minu õed või? Eks nad elavad nii, nagu tänapäeval vist elada üldse saabki. Pääsesid küüditamisest, see on peaasi. Ma pole Meerit, oma nooremat õde, veel näinudki,” ning Greta tundis okkatorget hinges – miks Meeri kohe Alla kutse peale ei tulnud teda tervitama. „Alla töötab jälle teatris. Vanem õde Olli elab Šveitsis koos tütre ja pojaga. Ta on mitu kirja siia saatnud, pilte ka, elavad seal muidugi väga ilusti.”

      „Seda võib arvata. Teate, proua Jaari, ma vaatan praegu teid ja mõtlen ise, ärge ainult solvuge, mõtlen ise, et peaksite selle kostüümi ringi tegema. See on ju väga ilus ja hea riie, kuid mõjub vanamoodsalt. Nüüd ei kanta enam nii pikki jakke ega patšokke ka mitte.”

      „Arvate? Ma ei ole veel siinse linnapildiga harjunud. Siberis olid teistsugused moed, kui neid üldse moodideks saab nimetada. Suur aitäh soovituse eest. Ma saan sellega ise hakkama. Ma õmblesin ju ka Siberis, teenisin isegi sellega.”

      „Kas olete siis õmblemist õppinud?”

      „Ei. Häda ise õpetab. Oleks ainult rohkem lõikeid kaasas olnud. Üksainukene lõikeleht oli juhuslikult jäänud prantsuse keele õpiku vahele ja seda ma kogu aeg kasutasin ja kombineerisin sellest ka uusi lõikeid.”

      „Te võtsite prantsuse keele õpiku sinna kaasa?”

      „Jah. Ei tea isegi, miks ma selle kaasa pakkisin. Jäi lihtsalt ette. See aitas mind ka palju. Ma täiendasin end tublisti prantsuse keele osas.”

      „Te olete vapustav inimene!” oli naabrinaine vaimustatud.

      „Ei, vastupidi, olen harilikust harilikum. Seda, mis ma tegin, tegin vaid selleks, et kas või endalegi oma olemasolu õigustada, ehk ei väljenda ma end õigesti – et üldse tugevaks jääda ja alles jääda! Ah, ma ei taha sellest rääkida. Näete, naps hakkas pähe ja muutun kohe sentimentaalseks. Ah, see aeg on nüüd õnneks seljataga.”

      „Mis te arvate, kas teil seda prantsuse keelt siin ka vaja läheb?”

      „Ei tea, kuid keel on alati varandus, mida keegi ei saa sinult ära võtta, isegi kommunistid mitte! Muide, mul oli Siberis üks hea sõber, kes oskas ka veidi prantsuse keelt, ja hiljem püüdsime isegi omavahel veidi prantsuse keeles rääkida. Ta oli muide volgasakslane, näete, jälle sakslane.”

      „Kuhu СКАЧАТЬ