Pärast äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Aga midagi pole parata. Kõik käivad tööl ja igaühel on oma elu.”

      Greta ei tahtnud kohe esimesel päeval õele etteheiteid tegema hakata. Kuid ta mõtles endamisi, et niipea kui endale korteri ja elamise korda saab, võtab ta ema enda juurde.

      „Lähme homme teda vaatama, eks!”

      „Ei saa praegu. Ei lasta, seal on düsenteeria.”

      „Järsku mind lastakse, olen ju nii kaugelt tulnud!”

      „Seda parem ära räägigi.”

      „Miks?”

      „Noh, parem mitte. Igasuguseid inimesi on. Väga paljud kardavad ja teevad kõik, et ainult oma nahka hoida. Mis ma tahtsingi öelda, ah jaa, Pärnu maja on meil nüüd nagu perekonna suvilaks. Peame igal aastal graafikut, et kes missugusel kuul sinna läheb. Minul jäigi sel aastal minemata.”

      „Kus su perekond siis on?”

      „Ene läks paariks päevaks treeninglaagrisse. Ta on ju iluvõimleja, ma vist kirjutasin sulle! Nüüd ongi meil hea kahekesi rääkida!”

      „Küll on tore, et sa lõpuks ikkagi sünnitasid. Nüüd on sul siis tütar ka!” kiitis Greta.

      „Jah. Ene on mul ühe sakslasega. Ma armastasin teda väga ja saingi tütre. Eugen muidugi vihastas nagu hull ja lubas mind nagu konna maha lüüa. Ma ütlesin talle siis suu sisse: ise muretsesid meile Guido, miks siis mina ei tohi last sünnitada.”

      „Sa siis teadsid ise ka, et Guido on Eugeni laps?”

      „Muidugi! Ega ma täitsa tobe kah polnud! Kuid ma hakkasin Guidot armastama, sest ta saadeti mulle kui taevast. Armastan ikka veel!”

      „Kus ta nüüd on?”

      „Elavad Eugeniga koos, ja on sarnased nagu kaks tilka vett,” naeris Alla. „Eugen läks siit minema, leidis ühe rikka lese, ühe täidlase blondiini. Eugen oskab iga valitsuse ajal vee peal püsida. Tema ei karda kinniviimist ega Siberit. Tead, kui Enet ootasin, siis ütles ta mulle, et ei taha kerglase naisega koos elada. Ma ütlesin, et kao siit! Ja kaduski. Kahju ainult, et ta ka Guido kaasa viis. Aga Guido käib mind vaatamas, tubli poiss, ma armastan teda kui oma last.”

      Greta mõttelõng rebenes, kuna naabrinaine tuli kohvikandikuga.

      „Nii, proua Jaari, nüüd joome kohvi ja võtame paar pitsikest šnapsu jällenägemise terviseks.” Ta istus Greta vastu, võttis pudeli ja kallas klaasidesse. „See on kirsinalivka. Teie terviseks!”

      „Aitäh.” Ka Greta tõstis klaasi ja rüüpas veidi kleepuvat jooki. See oli magus ja kange.

      „Te näete kena välja, proua Jaari! Teie nägu on küll veidi muutunud, kuid vaevade jälgi ei märkagi. Teil on väga ilusad ja paksud juuksed. Halli peaaegu polegi. Ainult, ärge nüüd solvuge, kuid ma soovitaksin teile, kandke oma juukseid veidi moodsamalt!”

      „Arvate või?”

      „Jaa, päris kindlasti. Ehk kammite nad hoopis ülespidi, nii on praegu moes. Aga see krunn, mis teil praegu kuklas on, see on venelaste mood.”

      „Nii oli hulga mugavam. Ja tundus korralikum. Mul on hea meel, et te mulle nõu andsite. Lähen juba homme juuksuri juurde ja võtan nendega midagi ette.”

      „Tehke seda, siis näete kindlasti kümme aastat noorem välja. Teil on üldse huvitav nägu, muide, ma ei mäletanudki, et teil lõua otsas lohk oli!”

      „Seda polnudki varem. See on üks arm.”

      „Arm? Näeb välja nagu loodud ja sobib teile. Kas kukkusite?”

      „Ah… räägime parem millestki muust,” tõrjus Greta, rüüpas likööri ning peale kuuma kohvi. See maitses hea ning valgus kehasse laiali.

      „Kuidas teil seal oli? Kuidas te need aastad elasite?” jätkas naabrinaine.

      „Eks esimesed aastad olid rasked. Isegi väga. Ka sõja ajal. Suur puudus ja mõnikord isegi nälg. Hiljem läks paremaks. Saime jalad alla. Eks inimene harjub kõigega. Ka Siberis võis elada. Loodus oli lõpmata ilus. Inimesed olid abivalmis ja sõbralikud,” rääkis Greta ja ohkas. „Ärme sellest rohkem räägi. Ma ei suuda. Olen Eestisse tulekust nii vapustatud, et tahan Siberi hoopis unustada.”

      „Jah, kallis proua Jaari, räägime millestki muust! Öelge ainult veel, kas te oma meest üldse kohtasite?”

      „Viimane kord nägin teda siis, kui meid ära viidi. Ta pandi teise vagunisse ja sealt hüüdis ta mulle julgustavalt: „Gretakene, peame vastu! Küll me varsti kokku saame!” – Aga me ei saanudki enam kokku. Kümne aasta eest sain tema surmateate. Ja siis olin selle mõttega juba harjunud.”

      „Ah tuli ikka teade ka. Minu mehelt pole mingit teadet. Siis võib ta ikkagi veel elus olla.”

      „Jah, loota ju võib. Mina loodan samuti Luulet näha!”

      „Jah, proua, loodame ikka, loodame otsekui mõnele imele… Kui pole surmateadet, siis on nad ikkagi kusagil olemas,” kinnitas naabriproua.

      „Minu õemehe kohta pole kah midagi teada. Mu õed arvavad, et ta on maha lastud, aga mina ei usu. Ma räägin teile ühe loo: ma sain aastate eest raha, päris suure summa. See aitas mind just raskel hetkel. Ja teate, mul on niisugune tunne, et seda tegi mu vanema õe mees.”

      „Kas polnud öeldud, kes saatis?”

      „Ei. Saadeti kuskilt Venemaalt. Mul ei ole Venemaal sõpru, ja veel selline suur summa. See oli veidi müstiline.”

      „Huvitav. Kuid peaasi, et saadetis tuli õigel ajal ja aitas teid,” tähendas naabritar, ja jätkas mõne aja pärast: „Jaa, minu mees võib ju ka järsku välja ilmuda. Ootamatult.”

      „Loomulikult võib.”

      Perenaine tõstis pitsi. „Võtame nende inimeste terviseks, kes pole veel tagasi jõudnud!”

      „Andku Jumal neile vastupidavust, et nad koju jõuaksid!” ütles Greta ja jõi oma klaasikese tühjaks. „Küll see on üks hea jook, annab kohe eluvaimu juurde.”

      „Seda ongi meile vaja! Oodake, ma valan veel!” Ja ta täitis kähku klaasid. „Tütar muidugi rõõmustab, et tagasi tulite? Oh, mis rumal küsimus minu poolt, see on ju iseenesestmõistetav!”

      „Jah, loomulikult,” ütles Greta pikkamisi ja imestas kohe ise oma järgneva avameelsuse üle: „Ainult, me nagu võõrastame veel teineteist. Eriti tema. Aga pole ka imestada, ta oli alles laps, kui mind ära viidi, ja nüüd on ta täiskasvanud iseseisev inimene.”

      „See läheb üle, õige pea. Ärge üldse muretsege,” lohutas naabritar. „Oma ema on ikkagi kõige lähedasem inimene maailmas. Näete, mul ei ole lapsi ega pole meest…”

      Greta vaatas naabrinaisele otsa, ta nägi, kuidas tolle suu liikus, kuid hääl ei jõudnud Gretani. Tema mõte veeres tütre juurde.

      Kuidas ta süda küll oli tagunud, kui ta tütre ukse taga seistes selle avamist oli oodanud! Ning minutid, mis kella andmise ja ukse avamise vahele jäid, olid tundunud igavikuna. Ja kui siis Lehti lõpuks avas, ei jooksnud ta ema СКАЧАТЬ