Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

      Nad jõudsid kohviku ukse taha üheaegselt. Oli juba eemalt näha, et Riina nägu väljendas arusaamatust. Ta pani selle otsekohe, ilma viisaka sissejuhatuseta ka sõnadesse:

      „Mis nüüd lahti on? Miks sinu juurde ei saanud tulla?“

      Mikelina ei hakanud enam venitama ja prahvatas otsekohe:

      „Ma pole üksinda kodus. Mul on uus bofriend. Ta on kreeklane ja tema nimi on Christos. Me tulime temaga koos siia!“

      Riina tardus ja jäi teda üllatunult vaatama. Lõpuks läks ta sõnagi lausumata kohvikuuksest sisse ning istus esimese vaba laua taha. Oli pühapäev, rahvast oli vähe. Kohendanud end istuma ja asetanud koti aknalauale, alustas ta ettevaatlikult:

      „Tulite koos siia?“

      „Jah! Mis selles imelikku on? Inimesed käivad ringi ja tutvuvad ja … ja…“ korraga tundis Mikelina end ebakindlalt. Tõesti, mis oli tal ometi arus olnud? Tõi võhivõõra inimese koju kaasa… Ta pööras pilgu kõrvale, siis vaatas maha. Riina silmitses sõbrannat pikalt. Püüdis tabada tema pilku, kuid Mikelina vältis seda teadlikult. Lõpuks andis Riina alla ja muutis taktikat.

      „Sa oled ikka normaalne või?“ Tema hääl kõlas teravalt ja liiga valjult. Kohvikus viibivad inimesed pöörasid päid nende suunas. Riina ohkas ja vaikis hetkeks. Ka Mikelina ei öelnud midagi. Ta ootas, et sõbranna rahuneks. Riina tunduski leebem, kui uuesti vaiksemal toonil jätkas. „No hea küll, jutusta siis. Saite seal rannas tuttavaks või baaris?“

      „Lennukis“ vastas Mikelina ja nüüd tundis ta end tõesti maailma rumalaimana.

      „Aa, lennukis! Kui tore! Sõitsite koos sinna ja hakkasite kohe hullama? Sa meil vaba ja seksikas. Aga Jaak? Tema läks meelest ära või ma ei saa aru…“

      „Ei, tagasi tulles…“

      Riina jäi talle sõnatuna otsa vahtima. Ta ei pannud isegi tähele ettekandjat, kes oli just laua juurde tulnud ning küsis, mida nad soovivad.

      „Kohvi! Kaks kohvi.“ vastas Mikelina lõpuks. Ettekandja pöördus ning kadus tagaruumi.

      „Mis tagasi tulles? Kuidas? Mida sa räägid…“

      Mikelina ohkas ning hakkas Riinale seletama, kuidas kõik oli juhtunud. Kuidas nad lennukis tuttavaks said, Christos end ootamatult külla tulema pakkus ning tema selle üle rõõmustas. Ta tahtis sõbratarile jutustada, kui suurepärane tema kreeklane on, kui armas, kena, mõnus ja seksikas, kuid metall Riina hääles oli tagasi:

      „Ja kus Jaak nüüd on? Mis ta selle peale ütles?“

      Mikelina jäi sõnatuks. Ta ei teadnud, mida sellele vastata. Ja miks Jaak Riinat rohkem huvitab kui tema? Lõpuks ta kohmas:

      „Me läksime juba enne lahku. Enne kui ma ära sõitsin.“ Ta vaatas Riina poole, kas too märkab, et ta valetab? Aga tegelikult, ei valeta ju. Ta käskis ju Jaagul välja kolida. Korraga turgatas pähe – aga kui Jaak helistas Allanile? Kui nad teavad eilsest õhtust? Mikelina vaikis ja hammustas peaaegu keelde. Riina oli pilgu aknale pööranud ja vaatas mõtlikult tänavale. Korraga ta küsis:

      „Aga mis nüüd edasi saab? Kauaks su Carlos või mis ta oligi, siia jääb? Ja mis siis edasi saab?“

      „Ma ei tea,“ pobises Mikelina vastuseks, „aga ma tahaks seda ise ka teada.“ Korraga tõstis trots temas pead. No mis on sellel Riinal siin õiendada? Misasja ta üldse tahab? Tema, Mikelina, elab täpselt nii kuidas tahab ja teeb mida tahab ja millal tahab. Mis moraalilugeja see Riina siin on? Ma talle veel ütlen, ajas seni pea norus istunud blondiin end kohevile:

      „Ja kas sa oled mu ema või? Mida sa õiendad siin? Ma jutustan sulle kui sõbrale, aga sina sead kõik küsimärgi alla. Tegele oma Allaniga… Ah jaa… õigus küll!“ Mikelina muigas kurjalt ja jätkas, Riinale otsa vaatama ja selle asemel seina põrnitsedes. „Temaga ei saa sa ju hakkama, tema käib omi saladuslikke käike millal tahab, sinuga arvestamata. Ja nüüd tuled sa siia mind kasvatama või? Mine sa ka seenele…“

      Riina ei pidanud korraga enam vastu. Ta tõmbas mõned korrad sügavalt hinge ning muigutas huuli. Vihane ta sõbranna torgete peale ei paistnud siiski olevat, seda sai Mikelina järgnevast sõnapurskest aru, kui Riina lõpuks suu lahti sai:

      „Ole nüüd, mida sa ajad, mis pagana kasvatama… ma tahan lihtsalt teada, mida sa mõtled ja mida plaanid või tahad ja… On sul nüüd parem olla, kui said mulle Allanit nina peale visata?“

      Mikelina taltus veidi:

      „Ah, anna andeks, ma läksin liiale. Allan ei puutu asjasse…“ Ta lõi pilgu maha ja põrnitses oma käsi.

      „Mikelina, issakene. Saad sa aru või? Ma olen ju mures, et mis saab ja ega sa mingit pahandust endale kaela ei tõmba ja…“ Pahanduse mainimine ärritas blondi neiu uuesti üles:

      „Ja-ja… ennegi oleme seda kuulnud! Ei muretse… Ja mis pagana pahandust kaela? Ega ma mingi tita pole, et ei tea, mida ma teen…“ Mikelina lause katkes, kui ettekandja, kohvitassid kandikul, ligines.

      „Ma maksan kohe ära,“ sõnas Mikelina ja pistis käe püksitaskusse, kui talle meenus, et ta polnud rahakotti kaasa võtnud. Ta kohmetus ja pöördus Riina poole:

      „Kas sul on raha kaasas? Ma tulin nii kiiresti toast välja, et unustasin rahakoti võtta?“ Riina torutas huuli, ta nägi väga solvunud välja. Sõnagi ütlemata otsis ta kotist pangakaardi ja ulatas selle ettekandjale, misjärel too minema kõndis. Mõlemad istusid vaikides. Mikelinal oli kohviisu üle läinud. Huvitav, mida Christos seal teeb? Peaks ehk tagasi minema? Ta võttis aeglaselt lonksu kohvi ja tahtis öelda, et peab minema hakkama, kui Riina uuesti rääkima hakkas:

      „Jah, loomulikult on sinu enda asi, mida sa teed ja kuidas elad, aga kui ma muretsen? Kas sa muideks oled oma vanematele sellest rääkinud?“

      „Ei,“ raputas Mikelina pead, „keegi ei tea midagi! Issand, Riina, me ju alles eile tulime.“ Mikelina ohkas seda öeldes. Riina arvab muidugi, et ta on mingi jama kokku keeranud. Aga temal on ju kõik ometigi nii hästi. Nojah, ta ei tea, mis edasi saab… Aga seda ei teaks ta ka siis, kui Christos oleks enne elanud näiteks kusagil Tallinnas ja poleks välismaalane. Mitte kunagi ja mitte keegi ei tea, mis saab suhte arenedes. Jäävad nad kokku üheks kuuks, kümneks aastaks või igaveseks. Alati on ainult ootused ja lootused ja… Ta ohkas uuesti:

      „Ja mida sa mulle jutustada tahtsid?“

      „Oh, jah, õigus küll…“ Riina võttis kohvitassi ning tõstis selle suule. Pärast paari lonksu ta jätkas:

      „Tead, see ei tundugi enam suurt midagi, kui sinu lugu siia kõrvale panna. Või mitte veel sinu lugu, aga see, mis sellest võib areneda või…“ Ta vaikis, kui nägi Mikelina näoilmet muutumas ja vahetas kiiresti teemat. „Sa ju rääkisid, et teie majja kolisid mingid imelikud. See perekond, kes sinu allkorrusel elab. No nüüd on nii, et see naine käis meie juures. Ta räägib, et tema oli mehe arvutist mingeid paljaste laste pilte leidnud ja et see mees on üldse segane. No ühesõnaga, et tema kardab, et mees saab aru, et ta on pildid leidnud ja tapab nad kõik ära. Jutt on tal jumala segane. Igatahes on ta käinud juba ka sotsiaalosakonnas, tahab nad otsivad talle korteri mõnda teise linna ja seletas, et tema kardab seda meest ja see on üleüldse mingine pedofiil.“

      „Mis pedofiil? Ja kui on pildid, siis oleks politsei ta juba ära viinud, mida naisel СКАЧАТЬ