Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägin sind möödumas,“ vastas Christos, „sa hakkasid mulle meeldima! Sa oled väga ilus. Nõiduslik. Karismaatiline. Sa… meeldid mulle!“

      Mikelina tundis kuidas kuum juga üle selja jooksis. Terve keha kiskus krampi. Mõnutundest. Ta oleks nagu orgasmi saanud ja pigistas huuled kõvasti kokku, et mitte edvistades sosistada:

      „Ah, kas ma tõesti meeldin sulle!“

      Tunne oli joovastav. Igaks juhuks ta vaikis, kartes hetke maagiat ja võlu ära rikkuda.

      Christos asetas oma käe neiu seljale ning tõmbas ta ootamatult enda ligi. Mikelina vaikis. Ainus, millest ta suutis veel mõelda oli – et see jääkski nii! Igaveseks… Ta ei liigutanud end enne, kui Christos ta ettevaatlikult eemale lükkas ja käe veini järele sirutas. Ohates tegi seda ka blondi peaga pikajuukseline neiu tema kõrval.

      „Miks sul selline nimi on. Nagu Jeesus Kristus…? Ja mis su perekonnanimi on?“ küsis Mikelina, kui veiniklaas oli tühjaks saanud. Mees muigas. Ta pani käe neiu põlvele ja silitas seda aeglaselt. Mikelina hakkas üle terve keha kihelema. Ta ei hoolinud enam neid ümbritsevatest reisijatest, et keegi võib neile tähelepanu pöörata ja tahtis juba silmad sulgeda. Kõik tundus kui unenäos. Korraga kuulis ta mehe rahulikku häält:

      „Tead, mu nimi ongi tuletatud Kristusest. See tähendab pühitsetud, pühitsemist ja on seega püha nimi!“ Noormehe hääles tundus kerget naeruvirvet. See oli mõnus ja Mikelina kuulas nautides tema mahedat häält, mis jätkas:

      „Minu perekonanimi on Chrissopoulus. Muideks, meie kultuuripärimuse järgi taassündis Kristus, et luua õigluse- ja rahuriik – Kreeka.“ Ta hakkas ootamatult häälekalt naerma:

      „Aga miks me Kristusest räägime? Jutusta mulle parem, kus asub see kaunis linn, kus sina elad?“

      „Ee… mina? Ma elan Tallinnas. Tead sellist linna?“

      „Tallinn?“ noormees kibrutas laupa. „Kus see… ee, kas see asub Baltikumis?“ Ta vaatas küsivalt neiule otsa. Mikelina lausa sulas, vaadates tema tumedatesse silmadesse.

      „Jaa,“ kiirustas ta vastama, „on üks selline väike riik nagu Eesti. Ja Tallinn on meie pealinn. Seal ma elangi.“ Noormees kergitas kulme ja Mikelina jutustas talle veidi oma kodulinnast. Christos jäi hetkeks vait ja tõmbus tagasi. Tundus, et ta mõtles midagi. Neiu silmitses teda uurivalt. Korraga noormees justkui ärkas. Ta muigas, pilgutas tüdrukule silma ja lausus:

      „Hm, tundub põnev koht olema… Tead baby, kuidas ma sulle seda nüüd ütlengi, aga… ma olen puhkusel. Olen täiesti vaba mees! Võibolla tuleks sulle külla? Mis sa arvad? Olen ma teretulnud?“

      Seda öelnud, tõmbas ta neiu endale kaissu. Mikelina üllatus nii, et ei osutanud vastupanugi. Ta oli śokis, tema keha ja meel ei kuuletunud talle enam. Need kuulusid nüüd jäägitult sellele võõrale kreeka noormehele, kelle olemasolust tal mõned tunnid tagasi veel aimugi polnud. Kuidas ometi võis selline asi juhtuda? End niimoodi kaotada? Mikelina selle üle ei muretsenud. Teda täitis suur rõõm. Noormees tahab temaga tulla! Midagi muud polnud enam oluline.

      Tüdruk lükkas uuesti akent varjava ruloo üles ja vaatas välja. Ta tundis nagu hakkaks minestama. Kas see võib ikka tõsi olla? Kas ta tahab talle tõesti külla tulla? Nad ei peagi hüvasti jätma? Rõõm tundus nii suur, et seda oli raske endas hoida. Ta naeratas ja naeris, tundis, et silmist valgus pisar. Kuidas küll võis see juhtuda? Temaga? Et ta hoobilt tutvub ühe kena noormehega ja armub nii, ülepeakaela. Tema? Kes ta on olnud alati nii mõistlik. Enamasti… Aga, kui Christos tuleb külla, siis… võibolla tahab ta lõpuks ka jääda? Õpib veel eesti keelegi ära. See on ju võimalik. Kuid mida vanemad selle äkilise elukaaslase vahetamise kohta ütlevad? Pea hakkas ringi käima. Ah, pole praegu oluline… Ta võib ometi ka õnnelik olla! Südames end salaja liigutava murekübeme, et mees teeb tema kulul ehk lihtsalt nalja, sundis ta vaikima. Selline nali polnud lihtsalt võimalik!

      Maandumiseni jäi veel pool tundi. Kunagi varem polnud üks lennureis tundunud Mikelinale nii häbematult lühike. Talle ei meenunud senine elukaaslane Jaak enne, kui lennuk Arlandas maandus. Kõhus hakkas keerlema:

      „Ma peaksin sellest vist Christosele rääkima? Aga mida rääkida? Et mul on elukaaslane kodus? Aga kui ta siis ei tulegi minuga…? Vihastab… ja ma kaotan ta igaveseks?“

      Mikelina kõndis mõtlikult noormehe kõrval, kui too kassade poole läks, panemata isegi tähele, et Christos lubas kohtade puudumisel neile mõlemale järgmiseks päevaks uued piletid osta. Mees võttis tema vaikimist nõusolekuna. Tüdruk oli mõtteis kuni silmapilguni, mil Christos teda embas ja kõrva sosistas:

      „Baby! Me läheme hotelli, tule. Meie lennuk läheb homme õhtul!“

      Justkui kivikoorem vajus tüdruku südamelt. Veel ei pidanud midagi ütlema. Veel võis oodata! Jumal tänatud, et Christos lennukile kohta ei saanud. Ta ei suutnud rõõmupisaraid tagasi hoida ning käed tõusid iseenesest noormeest kallistama. Mööduvate reisijate imestavatest pilkudest ei teinud ta väljagi.

      „Sa oled nii emotsionaalne… ja naljakas,“ vaatas Christos talle arusaamatult otsa, „kas midagi on juhtunud?“

      „Ma ei tea isegi, aga vist mitte,“ vastas Mikelina. Ta ei julgenud öelda, et selle kergendushoo põhjustas pääsemine ülestunnistusest – ma pole kuigi kindel, aga mul on kodus võibolla boyfriend ootamas! Või vähemalt selle lause väljaütlemise edasilükkamine.

      „Ma olen lihtsalt õnnelik, sest kõik on nii hästi!“ ütles ta rõõmsalt naeratades.

      II peatükk

      Jõudes Palli tänavas asuva maja teisele korrusele oma korteri ukse taha, turgatas Mikelinale pähe vana kulunud fraas:

      „Tahan, et maapind mu ees avaneks.“ Süda tagus nii kõvasti, et see oli kindlasti tervele maailmale kuulda. Nii väga kartis ta Jaaguga kohtumist. Maapind aga ei avanenud ja kuhugi ta ei vajunud. Christos ei teadnud Jaagu olemasolust ikka veel mitte midagi. Mikelina mõtles, et ta peaks seda ehk nüüd ütlema, nad seisid juba ukse taga, kuid millegipärast ta seda ei teinud. Sõnatuna pistis ta võtme lukuauku ja keeras. Süda tagus endiselt nii, nagu tahaks rinnust välja hüpata. Neiu ise vaikis kui kõnevõimetu.

      „Mis nüüd saab? Mis on ukse taga ootamas?“ Peas tõuklesid nii hirm kui olematu lootuskiir üksteisega võidu ja järelejätmatult. Kui Jaak on ära läinud, siis on kõik korras. Ta vahetab ukseluku ära ja iga lollgi saab aru, et sellega on nendevaheline suhe läbi. Aga kui ta seal istub? Aga… võibolla pole kolinud, vaid on niisama kusagil väljas? Oleks see ometi nii! Siis jõuab mõelda, mis edasi teha!

      Südametunnistus võttis pilkavalt sõna:

      „Ükskõik mida, peaasi, et asja lahendamist edasi lükata. On nii, neiukene?“

      „Isver küll…“ oigas Mikelina, tahtmata südametunnistuse häält kuulda võtta. Ta tundis end ütlemata abituna. Kõhus keerlev süütunne mattis enda alla rõõmu Christose tuleku üle. „Mis asja ma olen nüüd kokku keeranud…?“

      Midagi muuta polnud aga enam võimalik. Christos seisis, nende reisikotid õlal rippumas, tema selja taga.

      Mikelina neelatas. Kauem võtmega lukuaugus enam edasitagasi keerata ei saanud. Ta tõmbas võtme välja ja avas ukse. Korteris valitses vaikus. Tuled põlesid. See sai tähendada ainult seda, et Jaak polnud välja kolinud. Ta on kodus! Ta ootab.

      Christos tema taga lükkas teda edasi minema. Mikelina СКАЧАТЬ