Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juurest kuhugi, enne kui ma sul luban minna. Said aru?“

      „Kallis, sa räägid nii imelikult… ma ju ei tahagi kuhugi minna. Ma tahan igavesti sinuga olla. Mul pole kunagi varem nii hea olnud…“ Mikelina pani pea mehe rinnale ja silitas käega tema tumedakarvalist rinda. Kui ilus keha tal on, mõtles ta. Nagu kreeka jumalal. Ja see on minu. Ainult minu kreeka jumal. Ja ta on armukade, sest ta tahab mind. Ainult mind kõigi teiste naiste hulgast. Kuum juga läbis keha. Oli nii vapustavalt hea olla.

      „Baby, ma ei ole selline, nagu sinu memmpojast sõber on.

      Mina tean, mida ma tahan. Ja ma tean, kuidas seda saada. Just praegu tahan ma süüa, mine ja otsi midagi!“ Christos naeratas kergelt suud mossitades.

      „Süüa… Jah, aga… meil pole siin vist midagi, ma olin ju kodust ära. Tead, kui sa ootad, ma jooksen korraks välja ja toon pitsat! Kas sa tahaksid seda? Ja jooksen poest ka läbi, ostan midagi võileivale panemiseks… üldse midagi, et süüa saaks teha. Homme, kui ma töölt tulen, siis võime me minna kuhugi välja sööma või… kui sa tahad, ma mõtlen.“

      „Olgu, baby! Tee kiiresti, et ma sind otsima ei peaks tulema,“ muigas kreeklane ning lükkas neiu voodist välja. Seda ei lasknud tüdruk endale kaks korda ütelda. Kiiresti tõmbas ta riided selga ning kiirustas toidupoodi, unustamata mobiili taskusse panna. Ta tahtis helistada igaks juhuks Riinale. Kui Jaak äkki on Riina elukaaslase Allaniga kokku saanud või midagi juhtunust rääkinud, siis saab ta sellest Riina kaudu kohe teada. Kuid kõne Riinaga ei andnud midagi. Viimane oli millegipärast tõrges ning tundus, et ta ei teadnud Mikelina kojusaabumisel toimunud Christose rünnakust Jaagu vastu ning viimase purustatud ninaluust endiselt mitte midagi.

      Õhtu möödus rahulikult. Christos näis olevat unustanud lõuna ajal toimunu. Igatahes ei maininud ta seda enam. Mikelina pani teleka käima ja nad istusid sohvale. Noormees vahetas närviliselt kanaleid, kuid ei leidnud midagi, mida ta vaadata oleks tahtnud. Mikelina oleks hea meelega vaadanud „Kodu keset linna“ kordust, kuid ta tahtnud seda isegi mitte öelda. Mine tea, mis Christos siis ütleb. Pealegi, ta ei saa ju sellest niikuinii aru. Mees vajutas juba mitmendat korda kõiki kanaleid läbi – ikka ei midagi. Ta klõpsas teleka kinni ja tõmbas neiu omale kaissu, silitas tema juukseid ning viis ta siis taas magamistuppa voodile:

      „Ma rääkisin sulle Kreeka jumalatest. Ja Zeusist. Ma räägin nüüd, mis edasi sai.“ Ta heitis neiu kõrvale voodile pikali, ja hoides tema käest kinni, jutustas:

      „Elu Olümposel oli õndsuse paik. Ülemvalitseja Zeus tahtis õiglane olla ning valitsemist oma sõsaratega jagada. Ta tegi oma vennast Poseidonist vete valitseja, Hadesele andis allilma. Kuid Zeusil oli ka kolm õde. Ta otsustas anda oma esimesele õele Hestiale kodu ja kodurahu. Teisele õele, Demetriale, viljakuse ja kasvujõu. Kuid mida anda kolmandale õele Herale? Zeus mõtles ja otsustas talle anda iseenda. Teha Herast Taevaliku jumalanna. Kuid Herale see ei meeldinud. Ta vihastus ning läks isa Kronose kindlusse, kus ta maha istus ning nuttes solvunult oma kurba saatust needis.

      Korraga maandus tema rinnale väike lind. Linnuke helkis kuldselt, kuid oli kõhna ja tundus kurvana. Heral hakkas temast kahju ning ta võttis linnukese oma pihku. Korraga hakkas linnuke naerma ja muutus Zeusiks. Uuesti pakkus ta ennast Herale. Nüüd vaimustus too Zeusi järjekindlusest ning läks koos temaga Olümposele tagasi…“

      Mikelina kuulas põnevusega. Milline mees! Kuidas ta seda kõike teab? Tema süda oli rahul, õnnetunne tohutult suur. Oleks tahtnud lausa hõisata. Nende vahel oli kõik jälle hästi. Ta hoidis pead mehe õlal, tahtmata end liigutadagi.

      „See ei lõpe hästi! Ei lõpe!“ hüüdis äkki mingi hääl sisemusest.

      „Vait sina seal!“ mõtles Mikelina. „Vastik ja õel hääl. Sa ei tea midagi!“ Võttis siis iseennastki üllatades Christose käe ja suudles seda ootamatult.

      „Kui see kõik ometi jääkski nii,“ unistas ta.

      Järgmisel hetkel leidis ta end uuesti kreeklase kirglikus süleluses. Mees otsis kuumade huultega tema rinda, üks käsi hellitamas jalgevahet, teine lükkamas eemale pikki blonde juukseid. Mikelina sirutas käed, et puudutada ja nautida mehe kaunist keha.

      III peatükk

      Esimesed paar nädalat pärast puhkuselt tulekut ja uue suhte algust möödusid Mikelinal rahulikult tööd tehes. Advokaadibüroo Keller ja Viberg oli hõivatud suure, varsti algava kohtuprotsessi ettevalmistamisega. Narkootikumivedajate kamp, kellede tegevust politsei narkogrupp juba pikemat aega jälginud oli, sai lõpuks arreteeritud. Paaril rahvusvahelise narkoveo organiseerijal oli politsei arvates siiski õnnestunud minema pääseda, kuid kinnivõetute arv see-eest oli muljetavaldav. Uurimismaterjale, mis tuli läbi lugeda ja kontrollida, oli palju. Mikelina, kui assistent, pidi täpsustama ka tunnistajate nimekirja, kontrollima nende isikuandmeid ja aadresse, et seejärel leppida kokku kohtumisaegu. Tööd oli palju, kohtuprotsessi alguse kuupäev lähenes. Tööpäevad venisid pikaks. Lisaks hoidis meedia protsessi ettevalmistusel silma peal. Pahatihti segasid töötegemist telefonikõned uudiseid jahtivatelt reporteritelt erinevatest meediaväljaannetest, kes tulid kõikvõimalike asjasse puutuvate ja mittepuutuvate küsimustega. Kõigile büroo töötajatele oli antud korraldus mitte ühelegi küsimusele vastata ning keelduda ka väidete kommenteerimisest.

      „Vot see on küll hea,“ oli Mikelina mõelnud, „kui Jaak on ikkagi politseis kaebamas käinud, siis võtab neil aega, et mind kätte saada.“

      Ta teadis isegi, et see mõte oli täiesti jabur. Iga hetk võidakse talle koju järele tulla. Seda juhul, kui asja tähtsaks peetakse. Aga mingi meestevaheline kaklus ei saa nii tähtis olla. Enese lohutamiseks mõte kõlbas. Sisimas oli alateadvus siiski igaks juhuks valvel ning kuulas, kõrvad kikkis, iga helinat. Asjatu vaev. Kardetud külaskäiku politsei poolt ei tulnud. Keegi ei otsinud teda ei töö juurest ega ka kodust. Neiu hakkas aegamisi rahunema. Võibolla Jaak ei läinudki politseisse? Võibolla oli tal häbi tunnistada, et sai peksa… või kes teab? Neiul polnud ei aega ega ka tahtmist sellele pikemalt mõelda. Ta oli mures, mida õhtuti koju minnes Christosele oma hilinemiste kohta öelda.

      Kreeklane ise püsis kodus. Kas ta käis Mikelina tööloleku ajal ka linna peal, kasvõi niisama jalutamas, seda neiu ei teadnud. Noormees talle oma tegemistest ei rääkinud. Tüdruk tabas teda küll aeg-ajalt telefoniga rääkimas, kuid millest või kellega Christos rääkis, ta ei teadnud. Kohe esimesele uudishimulikule küsimusele oli mees vastanud nii tõrjuvalt, et kadus igasugune soov veel midagi pärida. Neiu proovis seepeale küll asja teistmoodi uurida, öeldes, et jutusta mulle oma sugulastest ja sõpradest. Räägi sellest, kus ja kuidas sa üles kasvasid, kelleks tahtsid saada. Millest sa üldse unistasid? Kas oled öelnud oma emale-isale ja sõpradele, kus sa oled ja mida teed? Nad ju ometi imestavad, et mis sinuga toimub, kas kõik on ikka korras. Christos polnud talle enam peale käratanud, kuid oli kõiki neiu küsimusi lihtsalt ignoreerinud. Mikelina oli korra esitanud ka küsimuse, et kauaks sa saad siia jääda. Ta tahtis teada, et mis saab edasi pärast seda, kui Christos tagasi koju sõidab. Inimesed käivad ju tööl. Kuid mees oli lihtsalt muianud ja öelnud, et neiu lõpetaks oma küsimised ning lisanud siis pilkavalt:

      „Kas sa tahad minust lahti saada? Tahad oma tatise ja virila näoga poisikest tagasi?“

      Ei-ei. Seda Mikelina ei tahtnud. Ei Jaagu tagasitulekut, ega ka seda, et Christos lahkuks, kuigi tema käitumine oli vahel enam kui kummaline.

      Kreeklane oli neiu silmis enam kui tavaline mees. Jõuline, sarmikas ja saladuslik. Ta oli selline, keda pidi kuulama siis, kui tema seda tahtis. Mees, kellele tuli alluda kohe, kui ta seda soovis. Tema antud käsud tuli täita kiiresti ja ilma vastu vaidlemata. See kõik tundus neiule omapärane ja uudne.

      Ootamatult СКАЧАТЬ