Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jaak ei tähenda mulle enam midagi! See on tõsi! Kas… kas sa usud mind?“

      „Ma tahaks uskuda, baby! Ma ootasin seda! Tahtsin näha, kas sa ise seda mulle ütled. Anna mulle andeks, armsake. Aga ma tahaks, et sa mind usaldad. Mul on nii hea meel, et sa seda teed… et mulle üles tunnistasid, et see oli su sõber, kes siin oli. Pealegi, seda polnud kuigi raske kohe taibata. Ma ei tahtnud sulle lihtsalt piinlikkust valmistada. Üks asi teeb mulle aga tohutut rõõmu. Nüüd ma tean, et võin sind usaldada.“

      Ta silitas Mikelina pead. Ema oli alati nii teinud, kui ta veel väike oli. Neiul jooksid judinad üle selja. Kergendustunne valgus üle keha. See tegi kõik nii palju lihtsamaks. See oli ikka õige. Öelda, kes Jaak tegelikult oli. Kuid, miks ta nimetab seda ülestunnistuseks? Imelik… Ta ei pea Christosele ometi midagi üles tunnistama. Nad on alles nii vähe aega tuttavad… ja üldse.

      Kuid mis sellest… Hea oli olla. Mikelinat pani veidikene imestama see, et pea tundus nii raske, nagu oleks tina täis. Mitte millelegi ei tahtnud enam mõelda. Keha tundus jõuetu ning sõnakuulmatu. Viimase raasu tahtejõuga pööras ta end aeglaselt külili ning pani käed Christosele kaela ümber. Pärast seda vajus kogu ümbritsev maailma kuhugi pimedusse ning neiu uinus.

      Hommikul ärgates ja kiiresti pilku enda kõrvale heites tundus Mikelinale, et unenägu jätkub. Christos tema kõrval magas veel. Neiu vaatas teda ihalevalt. Ta ei suutnud uskuda, et mees veel seal oli ja tundis end nii õnnelikuna, et ei suutnud rahulikult olla. Kuidas ometi oli just temaga selline õnn juhtunud? Mikelina oleks tahtnud lausa kisendada, oma kirjeldamatut õnnetunnet kogu maailmale kuulutada.

      Esimene hommik armsamaga oma kodus. Eelnev õhtu tundus kui unenägu, kuigi mureiva südames kriipis endiselt, kui meenus kohtumine Jaaguga ja Christose ootamatu vägivallarünnak, ehkki see oli seletatav… ja muretunne taandus.

      Ta vaatas uuesti noormeest. See oli tõsi. Ta ei näinud und! Seal ta magas. Tumedad lokkis juuksed padjal, käsi pea all, tekk kaissu tõmmatud.

      „See siin on minu tegelik elu. Alates nüüdsest ja igavesti! Aamen!“, mõtles Mikelina, kuigi ta polnud usklik.

      „Peaks minema kohvi tegema…“ ta tundis selle järele teravat vajadust. Kuid nii mõnus oli voodis lebada ja oma tulevasest elust unistada. Küsimus oli ainult selles, kas Christos tahab temaga siia elama jääda? Ja mida ta Tallinnas tegema hakkaks? Keelt ta ka ei oska… Mõttelõnga katkestas Christose ootamatult energiline hääl:

      „Mida sa ometi mõtled? Sina oma väikese tillu-lillu armsa peaksega? Mis mõtted võivad sul seal küll olla? Tahad sa mulle seda öelda?“ Mikelina avas juba peaaegu suu, et vastata, kuid püsis vait, kui märkas, et Christos end poollamaskile ajas, käe välja ajas ja selle läbi tema pikkade blondide juuste libistas, enne kui jätkas:

      „Kas see on saladus? Su mõtted?“

      „Ee, ei! Loomulikult mitte. Ma ei mõelnudki mingeid mõtteid. Unistasin niisama. Kuidas me koos vananeme ja…“ Kaugemale ta ei jõudnud. Christos hakkas naerma:

      „Vananeme..? Sa mu naljatilk!“ Ta kallistas Mikelinat, kes tundis end jälle kui hüpnoosis olevat. Ainus, millest ta suutis veel mõelda oli see, et ta tahab Christost. Tahab kohe ja praegu. Tahab teda nüüd ja igavesti. Pööranud end tema poole ja kuulatanud mehe hingamisrütmi, seadis enda hingamise samasse takti. Kasvama hakanud iha sai kütust mehe sosinast:

      „Baby, ma ei suuda sulle vastu panna! Sa teed mu hulluks… See erootiline, suurepärane keha, selline tuli ja kirg, mis sinus leegitevad! Ooh…“ Mees langetas pea ja nuusutas nähtavalt ja näitlikult neiut. Too silmitses noormeest umbusklikult. Mida ta teeb? Mis on tal mõttes?

      Christos tõmbas äkitselt pead kuklasse ajades kopsud sügavalt õhku täis, puhus selle välja, nuusutas uuesti neidu ning lausus rõhutatult:

      „Mu printsess! Ma tunnen sinu lähedust… oma ninasõõrmetega…“ Ta hakkas naerma. „Jah! Ma tundsin seda kohe, kui sind esimest korda nägin. Ja ma järgnesin sulle! Ja ma teeks seda uuesti! Kuhu iganes sa ka ka ei lähe!“

      Tema sõnad kõlasid otsustavalt. Neiu uskus neid. Uskus nii hea meelega. Need sõnad muutsid kui võluvitsa väel tõeks kõik, millest ta oli kunagi unistanud, kuid oli neist unistustest tuhendeid kordi parem. Sest see, mis toimus, oli olemas, oli tõeline.

      Ta vastas:

      „Jah, sa järgnesid mulle! Kallis, ma ei tea, millega ma selle õnne ära olen teeninud?“ See teadmine tlõdvestas teda, pakkus turvatunnet. Ta unustas oleviku ja andus jäägitult Christosele.

      Ootamatu, läbilõikav telefonihelin tõi Mikelina tegelikkusesse tagasi. Ilmselt oli ta suigatanud. Ta ei teadnud, mis kell võis olla ning vaatas kiirelt äratuskellale. Juba kaksteist läbi… Taevakene!

      Christost tema kõrval enam polnud. Mikelina lasi pilgul toas kiiresti ringi käia, kuni kõrv tabas duśiruumist kostva veevulina. Telefon helises jätkuvalt. Helistaja oli visa. Tüdruk ajas end püsti ning läks ja võttis käekotist mobiili. Kes see võib olla? Oh, Riina!

      „Mikelina kuuleb!“

      „Ometi kord! Kus sa ringi kolistad? Ma helistasin juba eile, aga telefon oli sul välja lülitatud. Kus te olite? Käisite Jaaguga kusagil istumas või?“ Küsimused otse purskasid Riina suust. Nüüd meenus ka Mikelinale, et ta oli lubanud Riinale kohe helistada, kui Kreekast tagasi jõuab. Nad olid plaaninud koos välja minna. Käia lõunal ja ehk kusagil baaris. Esmaspäeval pidi Mikelina juba taas tööl olema. Samal ajal jõudis neiu teadvusse, et sõbranna ei tea midagi tema uuest armastusest ega ka eelmisel õhtul Jaaguga juhtunust. Viimast ei pidanudki ta teadma. Mikelina oli otsustanud seda kõigi tuttavate eest saladuses hoida. Kuid kui Jaak räägib nagu asi oli…? Siis tema teeb näo, et ei tea midagi… Keda usutakse? Kas teda, kui ta ütleb, et Jaak püüab tema uut armastust mustata, sest on armukade…? Ja peaks Riinale ka Christosest rääkima…

      „Ei, ma tulin alles eile õhtul hilja ja tead, Jaak… ta ei ela enam siin. Ma ei hakka siin telefoni teel praegu kõike seletama. Kuule, kas saame korraks kokku… Siin minu maja vastas kohvikus?“

      „Mis? Jaak ei elagi enam seal? Kuhu ta siis kadus? Tülli läksite või?“ Mikelina ei jõudnud veel vastatagi, kui sõbrannale meenus midagi muud ning ta vuristas:

      „Kuule, ma tahtsin sulle veel ühte asja rääkida. Tead sa, sa elad ju Palli 28, on ju… Ja tead, sa rääkisid, et teie majja kolisid mingid imelikud. Oh, pikem jutt nendest. Kuule, aga saame siis kokku. Ma olen veerand tunni pärast seal. Aga miks kohvikus? Ma tulen parem teile ja siis…

      „Ei-ei!“ Mikelina ehmus isegi oma kiirest vastusest. Riina oli käinud tema juures kodus sisse ja välja nagu ise tahtis. Aga nüüd… Ta ei teadnud isegi, miks ta ei tahtnud, et sõbranna sinna tuleks.

      „Parem kohvikus. Ma seal seletan sulle! OK?“

      Vastust ootamata lõpetas ta kõne ning kartes, et sõbranna uuesti helistab, lülitas telefoni välja.

      Ta läks esikusse ja kuulatas. Duśivesi jooksis endiselt. Läbi veesolina oli kuulda, kuidas Christos mingit viisikest ümises. Mikelinal tekkis korraks isegi mõte duśiruumi minna ja noormehele seltsi pakkuda, kuid otsustas siis teist mitte segada. Pilk langes esikupõrandal vedelevale reisikotile. Vaja asjad lahti pakkida. Ah, seda jõuab hiljem teha. Kuid hambahari on õnneks kotis. Ta otsis selle välja ning läks kööki. Vaadates ringi nägi et Christos oli seal koristanud. Ka tema okse oli põrandalt kadunud.

      „Vaene Christos!“ ümises ta ning lasi köögikraanist vee jooksma. Pesnud veejoa all СКАЧАТЬ