Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkas mulle seletama. Ega ma talle ei öelnud, et ma olen teda seal sinu maja juures näinud… Ja üldse, kui selline asi, et mingi pedofiililugu, miks ta meie juurde tuli, mina ei tea…“

      „Ei noh, on kah… Miks ta siis politseisse ei läinud, see on ju nende töö, sellistega õiendada, mida meie seal teha saame? Sellised tuleb ju kinni panna, issakene…“

      Riina noogutas ja võttis uuesti lonksu kohvi. See oli juba jahtuma hakanud. Ettekandja tuli pangakaardiga tagasi ja andis talle kviitungi allakirjutamiseks. Mikelina ootas, mis on Riinal veel öelda, kuigi oleks tahtnud juba koju tagasi minna. Poleks ikka pidanud Christost niimoodi sinna üksinda jätma. Jaak oli teine asi, aga Christos… Esimene päev Tallinnas ja tema jätab ta tuppa üksinda. Oh issand küll… Lõpuks ometi! Ettekandja kiirustas kõrvallaua juurde, kuhu oli end istuma seadnud kärarikas noorukite seltskond. Riina saatis pilguga tüsedapoolsele ettekandjat ja jätkas:

      „Ta ütles alles pärast, et oli andnud politseile mingid fotod, mis ta ise oli teinud ja…“

      „Ise teinud?“ katkestas Mikelina teda üllatunult. „Ise teinud? Kas ta on peast segane või? Miks ta midagi sellist üldse tegema pidi? Ja kui ta juba politseiga rääkinud oli, miks tal siis advokaati vaja on?“

      Riina kehitas õlgu:

      „Jah, miks? Ma ei saanud kah sellest aru, aga küsida ju ei saa… Ja ta jäi ootama, et mõni ta jutule võtaks. Ega vabu advokaate praegu varnast võtta pole, sest see suur narkogrupi kohtuprotsess hakkab ju varsti. Noh, ta soovis ükskõik kellega rääkida, et temal on juriidilist nõu vaja. Täitsa imelik ikka… No igatahes, ta ootas ja ma jätsin ta siis kohviruumi edasi ootama. Ja läksin küsima, et kellel on aega. Ja tead, kellega ta lõpuks rääkis?“ Riina hakkas seda jutustades isegi naerma. „Jens-Sokuhabemega…“

      „Sellega!? Ei noh, aina paremaks lugu läheb…“ muigas ka Mikelina. Jens Juhanson oli büroo kolmest advokaadist kõige noorem ja tuntud alailma sassis sokuhabeme poolest. Mehele ei sobinud see ka kõige parema tahtmise juures. Vähe sellest, looja polnud andnud talle ka erilist karvakasvu. Kuid see habemetuust tema lõual oli püsinud arvatavasti alates ajast, mil mehepojal habe kasvama hakkas. See asjaolu ei teinud teda klientide poolt eriti tõsiseltvõetavaks, kuid Mikelina majanaabrile polnud see ilmselt oluline. Riina jätkas:

      „No loll ta igatahes vist pole, sest kui see mutt oli minema läinud, siis Jens kommenteeris, et tehakse ka mida iganes, et saada laste hooldusõigust.“

      „Aa, tähendab et kogu jutt pedofiiliast ja turvakodust on lihtsalt selleks, et siis ei saa mees pärast lahkuminekut enam lapsi endale? Kui ta on tema juurest jalga lasknud?“ võttis Mikelina loo kokku.

      „Nojah, tundub nii, aga mida mina ka tean,“ vastas Riina õlgu kehitades. Mikelina pani tühja kohvitassi lauale:

      „Manipuleeriv nõid. Tead, ma pean nüüd tõesti minema hakkama. Christos on üksinda kodus. Ja tegelikult… ma ei oleks vist pidanud teda kohe niimoodi üksinda jätma. Ikkagi külaline ja esimest korda siin ja kõik muu selline jama. Nii et parem, kui ma nüüd lähen. Niikuinii homme tööl näeme. Me saame ju lõunale koos minna…“ ta jäi poole sõna pealt vait ning viivu mõelnud, muutis oma plaane. „Tegelikult, homme ma lähen ehk Christosega… Aga, me näeme üksteist iga päev tööl, nii et küll me jõuame veel rääkida. Eks ole, ma siis jooksen nüüd!“

      Ta hüppas püsti, ning sõbrannalt vastust ootamata viipas käega ning väljus. Riina vaatas, kuidas Mikelina autode vahel põigeldes üle tänava jooksis ja raputas pead, väljendades sellega oma suhtumist sõbranna käitumise üle:

      „Puhta lolliks seal Kreekas läinud!“ Ta tõusis ning jakihõlmu koomale tõmmates ja kellelegi pilkugi heitmata väljus kohvikust.

      Riina oli solvunud ning otsustas edaspidi Mikelinaga tööl reserveeritult, kuid viisakalt käituda. Las saab oma kreeklase käest tõmmata kui tahab. Tema enda mure!

      „Vahi kasvatajapreilit! Kuldpea…“ jooksis Mikelina kiiresti trepist üles teisele korrusele ja pistis võtme lukuauku. Sel korral läks ukse avamine tunduvalt kiiremini kui eelmisel õhtul. Ta astus vaikselt üle läve. Ukse enda järelt vaevu sulgeda jõudnud, kuulis ta noormehe häält:

      „Kus sa olid?“ Christose tumedad silmad pildusid vihaseid sädemeid. Mikelina tundis end järsku ebamugavalt. Mis siis nüüd? Ta polnud ju midagi halba teinud. Käis korraks sõbrannaga kohvi joomas. Mis sellest siis ikka nii väga on?

      Mikelina teadis, et ta on omas kodus, kuid miks tunneb ta end siin äkki võõrana, sissetungijana, pahategijana? Mis on juhtunud.

      Ta läks Christose juurde ning võttis tal kaela ümbert kinni:

      „Armas, mis on? Ma käisin ju ainult korraks ära. Nüüd olen ma ju jälle tagasi. Midagi pole ju juhtunud…“

      „Kuidas sa saad niimoodi minna, mulle ütlemata? Kas raske oli…“

      „Ma jätsin ju kirja…“

      „Ära katkesta mind, kui ma räägin!“ Christos tõukas Mikelina eemale, nii et too küljega vastu madalat esikukappi põrkas. Kapipuidu terav nurk surus otse puusale. See tegi põrgulikku valu ja neiu karjatas ootamatusest. Pisarad ilmusid silmanurka. Ta pühkis need kiiresti käegaseljaga ära ja tormas Christosele, kes hakkas toa poole minema, järele:

      „Chris… ma ei saa aru… Miks sa nii vihane oled?“

      „Kuhu sa lits läksid? Verise ninaga memmepoega lohutama? Miks muidu oli vaja salaja välja hiilida?“

      Mikelina seisatas. Ta ei uskunud oma kõrvu. Taevakene, kas Christos oli Jaksi peale armukade? Ta oli oma käitumisega ju mõlemale mehele otsustavalt näidanud, keda ta tahab ja kelle valib. Mida oli siin veel kaksikpidi mõelda. Samas tundus mehe armukadedus meelitav. Mikelina sai noormehe käitumisega kinnitust oma põlevale soovile, et ta Christosele tõepoolest meeldib.

      „Tundub, et mees ei tee nalja, ta võtab mind tõsiselt, peab enda omaks,“ mõtles Mikelina. „Mis mõttega ta sellist vihahoogu mänginud oleks? Tal pole vaja minu korteris olla. Raha tal ju on. Võinuks iga kell minna mõnda hotelli või sõita ülepea Tallinnast minema. Aga ta on siin, on alles ja on olemas.“

      Mikelina lõpetas külje hõõrumise ja tormas mehele tuppa järele:

      „Palun andeks! Christos, anna mulle andeks. Ma ei tee enam nii, ausalt!“ Ta viskus oma kreeklasele kaela ja külvas tolle näo suudlustega üle.

      „Kas annad andeks? Ma ei olnud Jaaguga, ma käisin sõbrannaga kokku saamas. Kui see sulle ei meeldi, siis ei tee ma enam kunagi nii, et lähen sulle ütlemata kuhugi välja… Kas sa muretsesid? Et midagi juhtus?“

      „Oh sind, sa mu rumal tüdruk!“ naeratas Christos esimest korda pärast oma talitsematut vihapurset. „Baby!“ Ta võttis neiul ümbert kinni ja kallistas, andis seejärel paar laksu vastu tagumikku ning tõukas tüdruku magamistuppa:

      „Nüüd tuleb sul mulle su tobeda käitumise eest trahvi maksta. Ma ei pea vist seletama, mida ma sellega mõtlen.“ Järgnes uus tõuge, mille peale Mikelina voodile kukkus. Jah, nüüd sai ta aru. Chistos oli talle andeks andnud. Ta rebis seljast pulloveri ning hakkas mehel särki üle pea ära kiskuma. Juba mitmes kord pärast kojutulekut vajus Mikelina naudingute saladuslikku maailma. Sel korral püüdis ta kontrolli seksi ajal oma käes hoida. Üritas kogu hingest kreeklasele meelehead teha, tema soove ära arvata, teda äsjast tüli unustama panna. Ta püüdis igal moel oma kodust lahkumist heaks teha.

      Kui СКАЧАТЬ