Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

      „Kus on siis Jaak? Vaatab suures toas telekat?“ Ta tegi veel ühe sammu. Täielik ükskõiksust. Kas süda ei löögi enam? Aga, ei saanud ju ometi esikusse seisma jääda. Peab edasi minema. Tuppa, kööki… Silme ees hakkas jooksma film sellest, kuidas ta polnud julgenud Christosele mitte midagi öelda. Hoidis vaid pöidlaid, et Jaaku poleks kodus, kui nad kohale jõuavad. Et ta oleks korterist jäädavalt kadunud, et ta teda enam iialgi ei näeks, et ei peaks kumbalegi neist midagi seletama, end õigustama.

      Kreeklane pani reisikotid maha ning Mikelina tundis, et noormees teda kallistab, kuid ta ei julgenud end ei liigutada ega ka talle otsa vaadata. Peas kumises. Ta ei saanud aru, kus Jaak on, miks ta esikusse ei tule. Korraga kostis köögist liikumist. Christos lükkas neiu rutakalt eemale ja oli paari pika sammuga köögis. Mikelina tuikus talle järele justkui unes.

      Jaak istus köögis laua taga. Tema ees olid tühi taldrik ja teekruus. Seda jõudis neiu märgata. Edasi juhtus kõik väga kiiresti.

      „Baby! Seisa paigal!“ hüüdis Christos ning tegi ootamatu hüppe Jaagu poole, kes end aeglaselt laua tagant püsti ajama oli hakanud.. Tema näos olid segunenud nii üllatus kui arusaamatus..

      Paremsirge tabas Jaaku otse vastu ninajuurt. Kõlas praksatus. Järgmine löök tabas teda vastu vasakut õlga. Ründaja ei olnud arvestanud sellega, et teine vastu ei löö, vaid end selle asemel valust kõverasse tõmbab. Mikelina tundis, kuidas kõhus hakkas keerama. Järgmisel hetkel oksendas ta juba köögipõrandale. Jaak ütles midagi. Või karjus ta? Tüdruk ei saanud enam millestki aru. Ta nägi kuidas tema senine elukaaslane ninast kinni hoides uksest välja tormas. Christos seisis käed rusikas, tema silmad põlesid. Korraga haaras ta laualt teekruusi ja viskas selle lahkujale järele.

      „Mis sinuga on? On sul halb?“ tuli ta seejärel Mikelina juurde ja võttis tal ümbert kinni. Neiu pea vajus tema õlale. Ta tundis end täiesti jõuetuna. Jalad ei tahtnud kanda, raske oli seista. Tema uus noormees aitas ta, teda hellalt toetades, tuppa. Mikelina lausa vajus diivanile. Christos istus tema kõrvale. Ta vaatas neidu sõnagi ütlemata.

      „Jumal küll! Mis nüüd saab…?“ pobises Mikelina. Kõik tundus uskumatu, nagu unes. Raske oli hingata. Ta ei saanud korraga enam mitte millestki aru. Ja miks Christos nii tegi? Jaak polnud seda ometi millegiga ära teeninud… Südamesse tekkis väike mureidu. Christos oli ju ometi nii õrn, nii abistav ja hooliv. Kuidas ta ometi võis? Silme ette ilmus Christose silmades sähvatanud kurjus, kui hingeldav naisterahvas lennukis oma kohta tahtis… Neiu oli segaduses. Endalegi üllatuseks mõtles ta, et ei julge Christoselt tolle ootamatu agressiivse käitumise kohta midagi küsima hakata. Tema silmist purskusid pisarad. Noormees märkas seda ja haaras ta oma sülelusse:

      „Baby, kallis! Sa mu südameke, rahune nüüd ometi… Pole midagi hirmsat. Ma ei saanud ju viga… Ja see töllmokk! See varganägu! Selline väike asi ei tee kellelegi midagi. Küll ta saab terveks. See on talle kogunisti paras, kui teada tahad! Pole vaja võõrastesse korteritesse vargile ronida. Istus siin nagu kodus… Baby, naerata nüüd! Kõik on ju korras…“ Christos muigas ja tõi kuuldavale paar naeruturtsatust. Ilmselt soovist neidu ergutada. Kui too aga edasi nuuksus, jätkas noormees veidi tõsisemalt, „mõtle nüüd järele, kallis. Sel varganäost mammapojal oligi vaja õpetust saada… ta ei löönud ju vastugi! Las saab meheks! Et ta selle õppetunni nüüd just siin sai, no mida teha… Juhus! Oleks kellegi teise korterisse roninud, oleks hoopis maha löödud!“

      „Christos, mida sa räägid! Mida oli vaja? Mis õpetust?“, hädaldas Mikelina, „ega siis niimoodi asju ei aeta! Ta ei teinudki ju midagi, ei hakanud vastugi,“ neiu nuuksatas uuesti, tema nägu oli täiesti märg, pisarad aga muudkui voolasid. Ta üritas siiski edasi rääkida. „Ta oleks ju niikuinii minema läinud… mis tal siin teha… ja miks… miks sa tal rääkida ei lasknud. Võibolla oli midagi tähtsat öelda ja…“ Edasi kõnelda Mikelina enam ei suutnud ja ega ta poleks saanudki. Christos sulges tema suu suudlusega ning sõnas seejärel neiul õlgadest kinni võttes ja teda kergelt raputades:

      „Mis asja sa ajad? Mida tähtsat öelda? No… Oleks olnud, oleks ta sulle seda ka öelnud. Mõtle nüüd ise…“

      Ta kallistas neiut ja suudles teda uuesti. Seekord kauem. Suudlus lõppes kui neiu ootamatult luksatas. Mõlemad hakkasid naerma. Luksumine aga jätkus. Mikelina tahtis püsti tõusta, et kööki minna ja omale klaas vett võtta, kuid tundis et jalad ei taha kanda. Tegelikult. Köögis pidi pärast toimunud kaklust ka koristama. Ja ta oli oksendanud…

      Oh issand küll! Ta poleks tahtnud enam Jaagule mõelda, tundis, et Christose kallistused võtavad talt viimasegi jõuvaru, nii hea oleks lasta end mehel lihtsalt hellitada ja unustada kõik mis enne juhtus.

      „Ma toon sulle midagi juua!“ tõusis kreeklane korraga püsti ja hakkas köögi poole minema, „istu sa paigal!“

      Mikelina nuuksatas. Samas tekkis uus mure, aga kui…? Sõnad otse purskusid temast:

      „Christos, aga mis nüüd saab? Ta läheb äkki politseisse ja…“

      Mees seisatas ukselävel. Aeglaselt pööras ta end ringi. Vaatas neiule otse silma ja ütles rahulikult, iga sõna rõhutades:

      „Tead sa mida! See vargapoiss? Läheb politseisse? Ja siis? Las ta läheb ja ütleb seal, mida tahab. Meie vastame, et me ei tea midagi. Kõik oli korras kui ta siit minema läks. Kui, ma ütlen kui ta julgeb sinna minna!“ Noormees kehitas õlgu, vaadates Mikelinale endiselt sügavalt silma ning jätkas seejärel. „Rahune, baby! No ta oli vihane, kui lahkus… Aga mis siis? Ta jäi ju meile vahele, nii et see on loomulik. Tundis end siin juba nii vabalt ja siis ilmus korteriomanik ootamatult välja. Sihukene enesekindel varganägu! Ja jäi vahele! Me ütleme, et me ei tea midagi, siit läks ta tervena minema. Hiljem võibolla kukkus või jõi enda täis ja kakles kusagil. Kust meie teame, mis ta tegi või kuhu läks. Siit läks ta tervena minema. Saad aru. Tervena!“ kordas ta. „Mitte midagi ei juhtunud! Olgu veel õnnelik, et me talle politseid ei kutsunud!“ Ta vaikis järsult.

      Mikelina istus diivanil, jalad enda alla tõmmatud ning pea norgus, üsna vaikselt. Ta polnud kindel, kas Jaak läheb politseisse või mitte ning oli seetõttu parasjagu hirmul. Mis siis Christosest saab? Kas ta pannakse vangi? Ei, võimatu… Ma otsin talle hea advokaadi! Aga… Mida võib Jaak seal öelda? Samas tundis ta siiski ka seletamatut kergendust. Ah et Christos peab Jaaku korterivargaks… Aga kui ta tema riideid näeb? Tema asju? Mida ma ometi teen? Peaks ikka midagi vist ütlema? Christos on ju siin. Minuga. Nüüd ta ometi enam minema ei lähe…

      „Ma pean aega katsuma võita,“ tuli pähe päästev mõte. Ja siis, hiljem, temaga rääkima. Ta tõstis pea:

      „Aga juhtus ju, kuidas me saame öelda, et…“

      „Saame! Ja sina saad kah!“ Kreeka noormehe silmis välgatas kummaline allumist nõudev pilk, mis Mikelina suu silmapilkselt sulges. Tüdruk tundis tahes-tahtmata kõhedustunnet, isegi hirmu. See tunne kadus aga otsekohe, kui noormees tagasi tema juurde tuli. Istunud uuesti diivanile, tõmbas ta Mikelina hoogsalt enda vastu ning võttis tal õrnalt ümbert kinni. Neiu pani pea, kus nüüd järelejätmatult kummitas kaks uut küsimust, mehe õlale. Miks Christos ometi niimoodi käitus? Mis saab edasi? Ta ohkas omaette. Vägivald ei meeldinud talle. Esimene õhtu Christosega kodus ja selline algus?

      Soojad käed tema selga mudimas ärgitasid aga aju tegelema teise, palju meeldivama mõttega. Christos tahab mind! See mõte innustas teda välja tulema uue teooriaga:

      „Sa meeldid sellele tõmmule mahedahäälsele kreeklasele sedavõrd, et ta lihtsalt kaotas armukadedushoos pea. Tahtis igal juhul kindel olla, et sa oled tema oma… СКАЧАТЬ