Deemoni märk. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kogu, kellest ma ööklubi nurgal mööduma hakkasin, oli Andreas.

      „Kas sa jälitad mind?” Mul oli tegelikult uskumatult hea meel, et ma teda kohtasin.

      Ta naeratas. „Ei, kuid ma teeksin seda kindla peale, kui julgeksin.”

      Tundsin, kuidas iselaadne judin must läbi käis. Selline judin, mis tekib siis, kui poiss, kes sulle meeldib, on just tunnistanud, et sa meeldid talle ka.

      „Mida sa tegelikult siin teed?” Püüdsin oma elevil ilmesse veidi tõsidust manada.

      „Tulin paari sõbraga peole. Nad jäid veel edasi pidutsema. Ja sina?”

      „Umbes sama.”

      „Kas tahad koju minna või veidi jalutada?” küsis Andreas.

      Jalutada! Loomulikult jalutada! Kehitasin ebalevalt õlgu. „Võiks ju veidi ringi hulkuda küll,” sõnasin mõtlikult. Nõmedad paaritumismängud, mis ei lubanud otse ütelda, mida keegi tegelikult mõtleb.

      Ta naeratas ja mul oli kahju, et olin talle nii pika hambaga vastanud.

      Ostsime Andrease ettepanekul lähedal asuvast kiirsöögikohast kakaod ja suundusime mere äärde. Korraga tundsin uskumatut rahu. Tajusin, et hetkel ei taha ma midagi rohkemat, kui Andreasega lihtsalt mööda kaldajoont kulgeda ja vestelda. Soovisin, et see öö kestaks igavesti. See polnud veel alanudki, kuid ma juba teadsin, kuidas see mulle meeldima hakkab.

      Korraga jäi Andreas seisma ja otsis midagi taskust.

      „See ei ole midagi erilist, aga mul polnud just palju aega ettevalmistusi teha. Palju õnne!” Nende sõnade saatel asetas ta mu peopessa väikese roosaka pooleldi läbipaistva kivikese.

      Vaatasin seda lummatult. „Kuidas sa teadsid?!” küsisin viimaks ikka veel segaduses olles.

      Ta naeratas veidi häbelikult. „Kui sa kaardiga maksid, siis võtsid alguses koos pangakaardiga ID-kaardi ka välja ja ma viskasin sellele pilgu peale. Miks sa oma sünnipäeval siis üksi oled?”

      No nii. Kartsin, et nüüd jätan endast mulje kui sõpradeta friigist. Miks ma siis ikkagi üksi olin? Sest mu seljal olev stigma kipitas? Et ööklubis tundus nõme ja mõttetu? Et ma tundsin, et selline maailm, nagu mina seda tundsin, hakkab mulle kitsaks jääma?

      „Tehniliselt võttes pole täna enam minu sünnipäev,” laususin viimaks, et aega võita. „Aga tegelikult tundsin, et olen ööklubi ja selle muusika jaoks liiga väsinud.” Ma ei saanud aru, miks ma üldse vabandasin.

      Andreas naeratas. „Mina ka ei viitsinud seal kauem olla.”

      Veeretasin kivikest käes, see tundus mõnusalt soe. „Ega see ei ole mingi sinu õnnekivi või midagi sellist?” küsisin viimaks kahtlevalt. Ma ei soovinud, et Andreas midagi enda jaoks olulist hetke ajel ära annaks.

      Ta raputas pead. „See ei ole minu oma. Kuid ma arvan, et see toob õnne. Võid seda kaelas kanda, kui tahad.”

      Märkasin alles nüüd, et kivi ühes servas oli väike auk. Ja et augu juurest oli kivi täpselt niimoodi ära lihvitud, nagu oleks seda juba kaelas kantud. Äkki oli see siiski Andrease oma? Igatahes, kui ta selle mulle andis, siis pidi see ometigi midagi tähendama. Mul oli selle üle korraga uskumatult hea meel.

*

      Ta vidutab uniseid silmi ja näeb isegi padjanäoga kuratlikult hea välja. „Miks sa üleval oled?”

      „Ma vaatasin sind.” Püüan värinat oma hääles alla suruda.

      Ta paistab päriselt üllatunud. Hetkeks hellitan lootust, et äkki ta ei tea, aga see ei saa ometi võimalik olla. Ta lihtsalt mängib oma osa nii paganama täiuslikult.

      Sa magasid süütult nagu inglike, tahaksin talle ütelda, kuid mu keel tõrgub. Ja ma peidan käed teki alla, et varjata nende värisemist.

      5

      Nägin terve järgmise öö unes painajaid. Erineva suuruse ja kujuga deemoneid ning arutul hulgal ingleid. Valgeid ja musti. Isegi kirjuid. Ingleid, kes tulid mulle järele. Ja ingleid, kes mind kaitsesid. Musti ja valgeid ingleid minu pärast võitlust pidamas, nii et veri ja suled lendasid.

      Üles ärgates tundsin, et mul on palavik. Olin ilmselt öösel veidi külmetanud. Ja haigena nägin ma unes tavaliselt ikka igasuguseid luupainajaid. Juba lapsena oli see nii olnud. Seega polnud selles ka seekord midagi üllatavat.

      Kuulsin, et ema teeb köögis midagi. See, et nädalavahetus ja ema vaba päev kattusid, oli viimasel ajal midagi nii haruldast, et pidin seda oma silmaga nägema. Tundsin nõrkust, kuid ajasin end siiski püsti ja tuigerdasin kööki. Nii hea oli ema pliidi ees askeldamas näha, kuid pannkoogilõhn ajas mind öökima.

      „Ma vaatan, et teil oli eile kõva pidu,” sõnas ema mu loppis välimust nähes. „Mul on hapukurki muidu ka.”

      Krimpsutasin vaevatult nägu. „Ma olen haige,” ütlesin laua taha toolile vajudes.

      Ema katsus mu laupa ja ta nägu muutus murelikuks. „Mine voodisse tagasi, ma teen sulle kuuma teed. Kas sa külmetasid kuskil?”

      „Vist küll. Aga ma ei taha teed. Ma tahan mahla,” soigusin oma toa poole taarudes.

      „Okei, mahla siis!” hüüdis ema mulle järele. „Aga ma teen selle kuumaks.”

      Ma ei jõudnudki mahla ära oodata, jäin enne magama. Ja unes nägin sedasama inglite võitlust.

      Kui ma paar tundi hiljem üleni higisena ärkasin, leidsin telefonist sõnumi Andreaselt.

      „Millal me jälle kohtume?”

      Naeratasin tahtmatult.

      Kohtasin teda paar päeva hiljem juhuslikult Kaubamaja sporditarvete osakonnas, kus ma endale uusi ujumisprille valisin. See oli sama tüdruk, kes tookord, kui me Evaga tema inglikummardajatest sõpradega kohtusime, oli ukse avanud ja peale seda kuhugi kadunud. Ta oli ka seekord üleni mustas ning hoidis käes kaht hantlit – roosat ja sinist.

      „Hei, see oled sina?” Ta naeratas mind nähes.

      Noogutasin mornilt. Mul polnud small talk’iks erilist tuju.

      „Nad ongi sellised.”

      „Mis asjad? Hantlid?”

      Kui ma midagi ei vastanud, siis ta jätkas. „Varem kuulusin ma ka nende gruppi, kuid õnneks sain aru, et see, millega nad tegelevad, on laste mäng.”

      Vau! Tüdruku iroonia põhjus oli siis see, et ta on ise veel kõvem angeloloog! Ma arvasin, et ta peab neid opakateks.

      „Mida sa öelda tahad?”

      „Grupp, kuhu mina kuulun, tegutseb internetis. Me räägime seal tõelistest asjadest.” Tüdruk ütles seda toonil, nagu avaldaks mulle mingi megasaladuse.

      „Äge.” Ma ei varjanudki oma irooniat.

      „Kas sul on tõesti see märk?”

      „Jah. Ilmselt on see arm, mille ma väiksena sain.” Ma ei hinganud sünnimärgist. „Mu ema ei mäleta seda. Võib-olla isa mäletaks, aga ta on surnud. See on СКАЧАТЬ