Deemoni märk. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võttis mul käest ja tiris mind ema tuppa.

      „Räägi, mis sinuga lahti on?” küsis ta murelikult.

      Hammustasin huulde. Ma ei teadnud, mida öelda. Tõtt ei saanud ma talle rääkida. Vastamise asemel võtsin veini ja kallasin suure lonksu endale kurku. Hakkasin selle peale peaaegu läkastama.

      „Sulle meeldib see kutt? Guido?” tegi Brita tema jaoks ainsa loogilise järelduse.

      „Ei!”

      Ütlesin seda kiiremini, kui oleks usutav olnud, ning Brita vaatas mind endiselt kahtlustavalt. Guidol polnud tegelikult midagi viga. Ta oli sõbralik, hooliv ja temaga oli huvitav rääkida, pealegi nägi ta hea välja. Sellegipoolest ei tundnud ma mingit tõmmet. Kui aus olla, siis tegelikult meeldis mulle hoopis Andreas. Olime viimasel ajal enne ja pärast trenni veidi rääkinud ja ühe korra isegi kohvikus istunud. Tundsin korraga, et tahaksin, et ta oleks praegu siin. Kuid hoidsin ka tema koha pealt suu kinni.

      „Sa justkui salgad midagi?” usutles Brita edasi.

      „Jumal küll, miks ma peaks? Kõik on korras. Olen lihtsalt veidi väsinud,” pomisesin ja võtsin järgmise sõõmu. Tundsin, kuidas vein pähe hakkas. Olin alla piisavalt palju šampust joonud. „Emal on kahekümne nelja tunni vahetus, pidin kõik ettevalmistused ise tegema.”

      „Miks sa kedagi appi ei kutsunud?” küsis Brita täiesti õigustatud küsimuse.

      Maigutasin vastamise asemel suud. Ma ei teadnud seda ise ka.

      Poole kaheteist paiku hakkasid kõik end klubisse sättima. Mina tundsin, et ei jõua minna. Või ei taha. Enamik oli juba ees ära läinud, kuid Brita ja Loora olid aidanud mul veidi koristada. Nüüd olid ka nemad juba veidi närvilised.

      „Hakkame siis minema.” Loora kutt Daniel tõusis otsustavalt püsti.

      Brita ja Loora võtsid kotid ja läksid esikusse riidesse panema.

      Ma istusin ikka veel liikumatult diivanil. Teadsin sisimas, et ma ei lähe, aga ei suutnud seda neile ütelda. Nagu ikka viimasel ajal, lasin asjadel ise kulgeda. Venitasin kummi kuni viimase hetkeni, et see siis lihtsalt lahti lasta.

      „Noh, tee nüüd kähku!” Danielil oli juba tagi seljas ja ta vaatas üle ukse mulle kärsitult otsa.

      „Ma ei tea.” Ma lihtsalt ei julgenud „ei” öelda.

      „Mis mõttes sa ei tea? Kas sa ei kavatsegi tulla?”

      Kehitasin õlgu. Tundsin end idioodina.

      „Ütle, et ta ei jamaks nüüd!” hüüdis Brita esikust Danielile.

      Poiss vaatas mulle süüdlaslikult otsa. „Tule, see on ju sinu sünnipäev,” palus ta.

      Mul oli tast kahju. Aga mul tõesti polnud tuju. Ma ei osanud seda seletada. Ja siis nägin Guidot, kes polnud veel lahkunud.

      Ka Daniel nägi teda. Ta taganes paar sammu. „Okei, koolis näeme siis!” sõnas ta. „Aitäh, et kutsusid.”

      See ei ole nii! oleksin tahtnud talle öelda, kuid ma ei saanud. Guido seisis siinsamas. Tundsin ta vastu korraga seletamatut viha. Kes ta enda arvates üldse õige oli? Mu lapsehoidja või?

      Kui teised kõik lahkunud olid, istusin samamoodi diivanil edasi, vaadates tühja pilguga, kuidas küünlaleek lahtisest aknast tuleva õhu käes võbeleb. Ma ei mõtelnud mitte midagi, lihtsalt vaatasin.

      Guido tuli ja istus mu kõrvale.

      „Miks sa tulid?” Tegelikult ei mõelnud ma seda küsimust üldse mitte paha pärast. Olin juba jõudnud maha rahuneda. Mind täiesti siiralt huvitas.

      Ta kehitas õlgu. „Ise sa kutsusid ju.”

      Kas ma pidin nüüd tunnistama, et kutsusin ta viisakusest sisse? „Ma ei uskunud, et sa tegelikult nii kaua siin oled. Ma arvasin, et sul on siin igav,” ütlesin päris ausalt.

      „Ei olnud.”

      „Siis on hästi.”

      „Sa ei tahtnud tegelikult, et ma tulen?”

      Kehitasin õlgu. Mulle ei meeldinud sellised küsimused, sellised hetked. „Kõik arvasid, et me käime või midagi,” pahvatasin välja.

      Guido kergitas kulmu. „Ja sa ei tahaks minuga käia?”

      Ma ei saanud aru, kas ta mõtleb seda tõsiselt või on see iroonia. Neetud! Mis mul viga oli, et ma seda üldse ütlema pidin?

      „Asi pole ju selles,” puterdasin. „Sa tundud liiga ideaalne, et minusugust koolitüdrukut vaadata.” Ma olin veidi purjus ja mul oli sünnipäev, ma võisin endale tõde lubada. „Sa saaks endale iga kell ükskõik millise naise. Ma tõesti ei tea, mida sa täna siin tegid.”

      Guido muigas veidi kõveralt. „Ma olin täna siin sinu sünnipäeval. Vabandust, kui ma endast kuidagi vale mulje jätsin.”

      Ma ei ütelnud midagi. Tundsin end täieliku idioodina.

      Guido tõusis, et lahkuda. Ma ei ütelnud ikka veel midagi. Lihtsalt vaatasin, kuidas ta läbi toa astus ja siis esikusse kadus.

      „Vabandust, ma poleks pidanud seda ütlema,” sõnasin, kui ta juba uksel oli. Olin talle järele läinud. Ma ei tahtnud, et me tüliga lahkuksime.

      Guido naeratas. „Pole midagi. Ma ei solvunud. Pealegi ma saan endale tõesti iga naise, keda tahan. See on tõestatud.”

      Mu suu vajus ammuli, tema aga astus uksest välja.

      Kui Guido oli lahkunud, läksin elutuppa tagasi ja püüdsin mõelda, mis toimub. Mis minuga toimub? Miks ma olin terve õhtu tühiste asjade pärast närvi läinud? Miks ma Guidoga nii nõmedalt käitusin? Ma ei teadnud. Ma ei teadnud, miks see juhtus. Vihkasin end sel hetkel. Olin enda jaoks kogu oma peo paari tühja asja pärast ära rikkunud.

      Viimaks otsustasin teistele järele minna. Oli see ju ikkagi minu sünnipäev. Ma ei tahtnud üksi kodus konutada ja tunda kogu aeg seda kipitust oma abaluul, kohas, kuhu ma enam vaadata ei söandanud. Keeldusin uskumast, et midagi on valesti. Seepärast ei saanudki ma endale kauem oma mõtetega üksi jäämist lubada.

      Kui klubisse jõudsin, oli seal kõik nagu tavaliselt. Mulle tegelikult rahvarohked kohad ei meeldinud, kuid vahel tegin erandi ning hetkel mulle suisa meeldis, et muusika tõttu ei olnud võimalik iseenda mõtteidki kuulda.

      Vaatasin rahvasummas omale teed rajades otsivalt ringi.

      Viimaks märkasingi oma klassikaaslasi. Nad istusid kõik tantsusaali tagumises nurgas ühe laua ümber ja naersid. Neil oli nii lõbus. Tundsin korraga, et ma ei kuulu siia. Tajusin enda ja nende vahel teravat, ületamatut vahet. Äkitselt tundus soov koos sõpradega pidutseda naeruväärne.

      Kadusin kiiresti inimeste vahele tagasi, et keegi neist mind ei märkaks. Tundsin tohutut kergendust. Ja tühjust. Tundus, nagu oleksin just purustanud köidiku, mis mind maise maailmaga sidus. See oli absurdne, aga just seda ma tundsin.

      Ööklubist välja jõudnud, hingasin natuke aega öö karget külma õhku kopsudesse, alles seejärel hakkasin liikuma. Mul polnud aimugi, kuhu ma lähen, kuid hakkasin vapralt astuma. Ma ei kartnud midagi. Ja mul polnud kuhugi СКАЧАТЬ