Deemoni märk. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ noogutasid kaasa nagu hästi dresseeritud tsirkuseahvid. Kusjuures nad nägid tõepoolest murelikud välja.

      „Miks see must ingel just mind otsib? Miks ta mind tappa tahab?”

      Barbie kehitas pisut kohmetunult õlgu. „Sel võib olla mitmeid põhjuseid. Me ei tea täpselt. Aga nii on see alati olnud.”

      „Me oleme rohkem iseõppijad,” lisas Surmaingel vabandavalt.

      Kõik need isehakanud esoteerikud nägid korraga üllatavalt ebalevad välja. Ma ohkasin.

      „Kuid igal juhul peame enne musta ingli peatama,” teatas punapea enesekindlalt.

      Muigasin uuesti. Millega ta peatab ta? Oma seksapiiliga? Otsustasin parem mitte küsida. Mulle meenus mu elu vist kõige olulisem põhimõte: fanaatikut ega hullu mitte mingil juhul närvi ajada.

      „Ja kas see must ingel ei võiks praegu olla näiteks Uus-Meremaal või Mosambiigis?” Ma ei suutnud siiski kiusatusele vastu panna.

      Surmaingel raputas pead. „Ei, sest kui sa saad seitseteist, hakkad sa välja saatma vibratsioone, mille järgi on sind lihtne leida. Nad ei ole amatöörid. See on ainult aja küsimus.”

      Mulle meenusid Eva soovitatud kodulehelt loetud mõtted, et inglid pakuvad inimestele kaitset, rõõmu, armastust, tarkust ja muid hüvesid, mida aga välja mõelda annab, ning on vaja vaid avatud südant, et see kõik vastu võtta. Lisaks sellele toovad nad Jumalalt sõnumeid, kostavad inimeste eest ja vahendavad palveid taevasse. Ma ei mõistnud, kuidas läheb kogu selle teooriaga kokku see, et ma peaksin nüüd hakkama oma elu pärast värisema. Miks ei võinud mõni ingel siis mulle appi tulla? Aga ma ei hakanud ka seda küsima. Ma ei tahtnud rohkem mitte midagi vibratsioonidest kuulda.

      Vibratsioonid olid viimane piisk minu karikasse.

      Kui kogu see jant viimaks lõppes ja ma polnud eriti palju targemaks saanud, ütlesin Evale, et tahan üksi olla. Ta noogutas mõistvalt. Asi polnud tegelikult nii väga selles. Mul oli neist lihtsalt kõrini. Ja kogu sellest jamast. Läksin tol õhtul koju kõige pikemat teed, põigates sisse paari kohvikusse ja viimaks vahtides mõnda aega lihtsalt mere ääres. Telefoni olin välja lülitanud. Ma poleks suutnud kellegagi rääkida. Isegi emaga mitte. Isegi mitte Brita, oma parima sõbrannaga. Taipasin korraga, et ma ei julge sellest Britale ega ka kellelegi teisele rääkida, see kõlas hullumeelselt. Kogu Eva sekt tundus nii ajuvaba, et esiteks nad ei usuks seda ja teiseks ei suudaks nad mõista, miks ma seda kardan. Ma ei mõistnud neid hukka, oleksin ise täpselt samamoodi arvanud.

      Aga ma kartsin. Tõepoolest. Isegi endale oli seda raske tunnistada. Arm või sünnimärk mu seljal oli viimaste päevadega veel tumedamaks muutunud. Nüüd meenutas see tõepoolest rohkem sünnimärki. Sellegipoolest polnud ma veel kaotanud lootust, et sel on mingi meditsiiniline seletus. Emale ei julgenud ma seda ikka veel näidata.

      Kui olin mõnda aega mere ääres ühel puurondil istunud, tõusin püsti ja hakkasin aeglaselt kodu poole lonkima. Väljas oli hakanud hämarduma. Ma ei tahtnud tegelikult väga hilja peale jääda. Äkitselt meenus, et mul on veel veidi õppida. Kadriorgu jõudes lisasin sammu.

      Kui ma möödusin Tallinna ülikooli lähedal ühest hamburgeriputkast, ütles keegi mulle korraga tere. Olin nii oma mõtetes, et peaaegu võpatasin.

      „Ma ei tahtnud sind ehmatada,” lausus järjekorras seisev pikemat kasvu veidi silmile vajuva tukaga poiss, kes kandis musta joppi ja teksaseid. Muidugi ta märkas, et ma teda nagu ilmutust jõllitan. Ta tundus pisut tuttav ja püüdsin oma mälu pingutada ja meenutada, kus ma teda näinud olen. Mitte ei tulnud meelde. See oli üllatav, sest ta nägi oma korrapäraste näojoonte ja avala naeratusega tegelikult väga kena välja. Ainuke, milles ma kindel olin, oli see, et ta ei olnud minuga samast koolist.

      „Sa ei tunne mind ära?” Poiss kergitas üllatunult kulme.

      Ma raputasin pead, kaaludes, kas see on mingi odav külgelöömisnõks, kuigi selleks tundus ta liiga siiras.

      „Me käime koos ujumas. Meil on trennid samal ajal.”

      Õigus jah. Nüüd tuli meelde. See kõlab kahtlemata tobedalt, kuid ma ei olnud teda riiete ja kuivade juustega lihtsalt ära tundnud. „Jah, ma tean sind küll,” tunnistasin millegipärast punastades. Ta nimi oli Andreas ja ta oli meie klubiga liitunud alles kuu aega tagasi, noppides meile juba esimeselt võistluselt kolm esikohta.

      „Ma võin sind veidi saata, kui sa kesklinna poole lähed,” pakkus ta peale hetkelist pausi. „Õhtuti on linnas ohtlik.”

      Ma kehitasin õlgu. Mul oli õigupoolest ükskõik, kuid ma ei suutnud välja mõelda ühtegi vabandust ja seega noogutasin.

      Koju jõudnud, vaatasin uuesti oma märki. See oli täpselt sama tume nagu paar viimast päeva. Mu kõht tõmbus krampi. Mis siis, kui neil on tõsi taga, esitasin endale selle õhtu jooksul juba vähemalt kümnendat korda sama küsimuse. Mis siis, kui maailmas ei ole kõik nii lihtne, kui paistab?

      Ma olin selliseid raamatuid lugenud. Filme näinud. Need olid kõik justkui ühe vitsaga löödud. Imevõimetega tüdruk või poiss, võimatu, kuid viimaks kõike võitev armastuslugu ning selle kohal hõljuv ennustus, needus või muu taoline jura. Ning mingi seltskond inimesi, kes olid nende vastu. Ainult et minu loos olin vaid mina, kamp usuhulle, needus ja tundmatu must ingel. Armastust ega imevõimeid ei paistnud kusagilt.

      4

      Eva lasi mul järgnevatel nädalatel oma mõtetega üksi olla. Õnneks hakkasid mu mõtted jälle oma tavalisi radu käima. Vaid korra, oma sünnipäeva hommikul meenus mulle oht, mis pidi mind varitsema pärast seda, kui saan seitseteist. See tundus korraga absurdne. Mul oli iseenda ees häbi, et olin seda kõike hetkeks isegi kaalunud. Kipitus mu seljal oli taandunud, aeg-ajalt tundsin vaid kerget sügelust. Järjest enam olin veendunud, et see on sünnimärk, mis oli kuidagi viga saanud ning seepärast veidi kipitas. Teadsin, et peaksin seda tegelikult nahaarstile näitama, kuid lükkasin seda aina edasi.

      Mul polnud küll erilist tahtmist pidutseda, kuid ema andis mulle veidi raha ja ütles, et võiksin mõned sõbrad siiski külla kutsuda. Tal endal oli reedel öövalve, nii et põhimõtteliselt kõik klappis.

      Mõnedest sõpradest kujunes küll pool klassi, kuid see ei teinud mulle erilist muret. Enamik neist võttis ise joogid kaasa ja ma teadsin, et südaöö paiku minnakse edasi mõnda klubisse, nii et ma ei pea kartma, et hommikul on minu juures terve korteritäis magavaid klassikaaslasi ja virnade viisi tühja taarat.

      Minu üllatuseks tuli mind õnnitlema ka Guido. Mul polnud aimugi, kuidas ta teadis, et mul sünnipäev on. Vahest nägi ta mu ema tordiga või midagi sellist. Kutsusin ta sisse, lootes, et ta peagi lahkub. Mitte et mul oleks ta vastu midagi olnud. Kartsin pigem, et tal võib igav hakata. Ma polnud kindel, et purjus gümnaõpilaste seltskond teda väga huvitab.

      Guido tulek tekitas furoori, alates sellest, et meid peeti paariks, ja lõpetades sellega, et mõned end julgemaks joonud tüdrukud püüdsid teda rajalt maha võtta. Seda oli võrdlemisi piinlik pealt vaadata. Kuid tundus, et Guidot see ei häirinud. Ta paistis päris hästi mu klassivendadega klappivat.

      Mind ajas see skisofreeniline olukord veidi närvi.

      „Kas midagi on juhtunud?” Brita istus mu kõrvale diivanile.

      Ma ei teadnud, mida talle öelda. Ma ei teadnud isegi, mis mind tegelikult täpselt närvi ajas. Või siiski – mu sünnimärk oli paar tundi tagasi jälle kipitama hakanud. Ma ei СКАЧАТЬ