Deemoni märk. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maja korgid lihtsalt välja löönud. Mida sa kodus tegidki?”

      „Midagi.” Mis ta süüdistas mind maja voolukatkestuses või? „Tavalisi asju – tegin arvuti lahti ja panin vee keema. See pole midagi erilist.”

      Ta noogutas. „Ega vist.”

      „Suured tänud siis,” sõnasin, kui olime trepist üles jõudnud ning mu korteri ukse juures seisma jäänud. „Kui sa poleks kodus olnud, oleksin pidanud ilmselt jumal teab kui kaua küünlaleeki vahtima.”

      Ta naeratas jällegi oma täiuslikku naeratust. „Kui sul jälle abi on vaja, anna teada,” sõnas ta trepist üles minema hakates.

      „Kindlasti annan.” Ma polnud selles tegelikult sugugi kindel, aga enamik inimesi kujutas vist viisakust just sellisena ette.

      Mu suhteliselt vanal arvutirondil võttis mõnda aega, et voolukatkestusega seotud segadusest toibuda. Närisin nii kaua närviliselt küüsi. Viimaks soovitud lehekülg siiski avanes. Valge massiivne inglitiib pealehel kooldus ülespoole, kui ma sellel klõpsides sattusin keskaegseid ürikuid imiteerida püüdvale leheküljele. Vaatasin sellel lehel ja foorumis veidi ringi ning sain teada, et sõna ingel tuleneb ladinakeelsest sõnast angelus, mis tuleneb omakorda kreekakeelsest sõnast angelos, mis tähendab sõnumitoojat või saadikut. Heebrea keeles lähim sõna ingli kohta on mal’ach, mis on samuti sõnumitooja. Sõnumitoojatena esinevad inglid näiteks mitmes kohas Uues Testamendis – tuues ettekuulutuse nii Ristija Johannese kui ka Jeesuse sünni kohta. Üldiselt usutakse ingleid olevat Jumala loodud surematud olendid, keda iseloomustab headus ja valgus. Kuid loomulikult on headusel ja valgusel ka vastaspool. Edasi lugesin asjadest, millele ma polnud kunagi mõtelnud – üleloomulikest nähtustest, ennustustest ja needustest, inglitest ja deemonitest. Olin end siiani ikka materialistiks pidanud, nüüd olin kõrvuni selles ebausutavas muinasmaailmas ja mulle tundus see korraga peaaegu reaalne. Samuti hämmastas mind see, kui paljud inimesed paistsid seda kõike tõepoolest uskuvat.

      Kinnitasin endale, et mina nende hulka ei kuulu, ja panin viimaks arvuti kinni. Ma ei uskunud, et ükski ingel suvatseb minu eest järgmisel päeval kooli minna ja tunnikontrolle kirjutada.

      Veel paari tunni eest ma arvasin, et see algas kolm kuud tagasi. Aimdus sellest, millal see päriselt algas, ajab mulle judinad peale.

      2

      Ülejärgmisel päeval tuli Eva ühel vahetunnil minu juurde ja ütles, et tahab rääkida. Seisin parasjagu koridori akna all ja vaatasin, kuidas koolihoovis mingid nagad kaklesid. Keerasin end vastumeelselt ringi. Olin terve eelmise päeva Evat vältinud, kuid nüüd oli ta siin ja ma ei saanud põgeneda. Okei, põgenemine oli tegelikult üks väheseid asju, mida ma oleksin teha saanud, kui see poleks tundunud naeruväärne.

      „Ma lugesin seda, ausalt,” poetasin kiiresti. Lootsin tast lahti saada. Mul polnud selliseks jutuajamiseks mingit tuju. Olin tegelikult klassist välja tulnud, et saaksin segamatult keemia valemeid tuupida, kuna pidin peale tunde üht tööd järele vastama minema.

      „See ei veennud mind kahjuks,” lisasin, kui Eva polnud ikka veel midagi lausunud.

      Ta kehitas mu üllatuseks õlgu, nagu see ei huvitaks teda eriti. „Ma ei rääkinud sulle eelmine kord kõike,” sosistas ta, kuigi me läheduses polnud ühtegi hingelist.

      Ma ei öelnud midagi. Taipasin, et targem on ta ära kuulata. Ja võimalikult kiiresti.

      „See on muidu saladus, aga…” ta otsis õigeid sõnu, „ma kuulun nimelt ühte rühma. Ja me seal…”

      Sulgesin silmad, nagu võiksin seda endast eemale tõrjuda.

      Ma ei tahtnud kuulda, mida nad seal rühmas teevad. Ja ma ei kuulanudki. Keskendusin keemia valemitele ja oma üllatuseks suutsingi need oma peas peaaegu olematusest esile manada. Aga see mind ei päästnud. Kui silmad avasin, rääkis Eva edasi. Ja see, mis ma kuulsin, ületas kõik ta seniöeldu.

      „Nad tahavad sind näha. Ma pean su nende juurde viima,” sõnas Eva ja jäi mulle tungivalt otsa vaatama.

      Just seda mul vaja oligi. Absoluutselt.

      „Mis iganes, Eva,” pomisesin viimaks. Panin oma häälde maksimumkoguse irooniat, kuid ta ei saanud sellest aru.

      „Sa oled siis nõus?” Ta hääles kajas üllatus.

      „Sa teed nalja?” küsisin vastu. Sain aru, et see vahetund oli raisus, ja mind haaras kerge paanika – keemiatööni oli jäänud vaid kaks vahetundi ning mata ja inka, mille ajal muuga tegelemine oli välistatud. Mind ähvardas häving.

      Eva raputas pead. Mõistsin, et ta ei kavatsegi mind rahule jätta. „See on su enda huvides,” sõnas ta.

      Just sel hetkel saabus mu pinginaaber Brita.

      „Noh, mis toimub?” küsis ta talle omase entusiasmiga. „Loodan, et ma praegu mingist heast klatšist ilma ei jäänud.”

      Raputasin pead. „Me niisama rääkisime,” valetasin totakalt.

      Eva noogutas, kuid sain aru, et ta oli sisemiselt ärritunud, et Brita meid segama tuli. „Ma lähen vaatan korra veel inka sõnad üle,” pomises ta hetke pärast ja lahkus.

      „Oh, needus! Sõnade töö!” pomises Brita ja muutus kraadi võrra tõsisemaks. „Millest te tegelikult rääkisite?” Brita polnud loll. Kaugeltki mitte.

      „Ei millestki erilisest. Päriselt.”

      Ma ei viitsinud talle rääkida. See polnud seda väärt.

      Siis ma just seda arvasingi. Hiljem tundus see viga ja veel hiljem olin selle üle rõõmus. Praegu mõtlen ma, et oleksin pidanud sel hetkel oma kodinad kokku pakkima ja põgenema. Ükskõik kuhu. Ma ei tea ainult, kuidas ma oleksin seda emale seletanud.

      Andreas liigutab läbi une. Ta on kõhuli voodil ja kallistab kahe käega patja. Ta tuhkblondid juuksed on põsele kleepunud ja aeg-ajalt ta veidi nohiseb. Võiksin öelda, et ta on armas, kuid ma ei saa.

      Mu kõht tõmbub hirmust kokku, kui ma teda vaatan.

      Kui ma vaatan ta abaluid. Andrease seljal, mõlemal abaluul on väike kaarjas sünnimärk. Või arm. Pole vahet, mis need on. Piisab täiesti, et need on seal. Et need on seal…

      Veel pool tundi tagasi oli see olnud mu elu parim õhtu. Kuid hetkel tunnen end samamoodi, nagu oleksin liiga kauaks ujuma jäänud. Mu kehast õhkub külma. Tundub, nagu oleks mu veri jääkülm. Nagu see seisaks mu soontes. Seisaks ja jäätuks. Ja ma ei suuda midagi teha, sest mu keha on külm ja tundetu. Vaid mõte eksleb siia ja sinna. Nagu liblikas, kes segadusse aetult laperdab tiibadega. Nagu…

      Hetk tagasi meenus mulle üks unenägu, mida olin alles hiljuti näinud. Nägin unes, et tulin kodu poole ja natuke enne kangialust, kust ma pidin sisse pöörama, peatas mind üks noormees. Ma ei tundnud teda siis. Kuid praegu ma tean, et see oli tema.

      Andreas.

      „Ma olen sind otsinud.” Unes võivad vestlused ka niimoodi hakata. Vahet pole.

      „Mida?” Ma olin sellegipoolest üllatunud ja veidi hirmul.

      Kui ma väike olin, siis seal, kus me elasime, seal tänaval pööras üks vanamees aeg-ajalt ära. Ma kartsin teda, sest ta rääkis täiesti jaburat juttu. Tavaliselt ma proovisin teda ignoreerida СКАЧАТЬ