Deemoni märk. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ma olen sind otsinud.” Ta kordas oma sõnu mulle tungivalt otsa vaadates.

      Nägin ta silmades peaaegu tervet maailma. Mul oli tunne, et kui ma nendesse liiga kauaks vaatama jään, siis olen kadunud. Siis ta hüpnotiseerib mu ära. Või imeb maailm ta silmades mind endasse.

      „Sa ajad mind kellegagi segi.” See oli kõik, mida ma suutsin öelda. Mis tundus selles olukorras igati normaalne vastus olevat.

      Ta naeratas põlglikult. „Ma teadsin, et see saab raske olema, aga et see nii kaua aega võttis…”

      „Ju see tüdruk, kellega ma sarnanen, ei tahtnud sind siis mõnda aega näha.” See tundus loogiline, kuid ta vaatas mind pilguga, mis mind peaaegu punastama pani.

      „Kolm sajandit on selleks liiga pikk aeg. Ta oli su hästi ära peitnud.”

      Ma ei saanud aru. Mida ta mõtles peitmise ja kolme sajandi all?

      Ta sirutas oma käe välja, et mu nägu puudutada.

      Tõmbusin instinktiivselt eemale. Noormees oli kena. Aga ta oli kahjuks hull. Pöörasin ringi ja kiirustasin tuldud teed tagasi. Ma ei julgenud koju minna, kartsin, et ta jälitab mind.

      Alles praegu ma taipasin, et see ei olnud uni.

      See kõik oli päriselt juhtunud.

      Kui ma sel päeval, mil Eva mind enda gruppi, sekti või mis iganes ühingusse kutsunud oli, koju jõudsin, avastasin, et kodu võtmeid pole kuskil. Oli küll õhkõrn lootus, et need võisid taskust kindaid võttes kooli garderoobi pudeneda, kuid oleksin sel juhul ju kukkumise heli kuulnud. Aga kui veab, siis saan need järgmine päev tagasi.

      Kuna ema pidi umbes poole tunni pärast töölt tulema, ei viitsinud ma kooli tagasi minna, vaid istusin trepile, kraamisin prantsuse keele õpiku välja ja hakkasin lugema.

      Kui välisuks kümmekonna minuti pärast käis, olin kindel, et see on ema. Kuid sammud ei kuulunud talle. Oh, pagan, jõudsin veel mõelda, ning samal hetkel vaatasingi juba Guidoga tõtt.

      „Ma kaotasin võtmed ära,” sõnasin enne, kui ta jõudis midagi küsima hakata.

      „Ja sa kavatsed nüüd terve õhtu siin trepil konutada?” Ta kergitas lõbustatult kulme.

      Vaatasin kella. „Tegelikult kavatsen siin konutada ainult veerand tundi. Ema jõuab kohe koju.”

      „Sa võid nii kauaks minu poole tulla.”

      „Ei, tõesti. Pole vaja.” Ma millegipärast kartsin, et ta kujutleb, et olen selle olukorra ise lavastanud. Punastasin. Ma tõesti ei kavatsenud tema juurde minna. Kõigepealt elekter ja nüüd võti. Kõigest paari päeva jooksul. See tundus juba kahtlane. Jätsin vist mulje armunud teismelisest, kes tekitab meelega olukordi, mis sunnivad naabripoisilt abi paluma. Ainult et see ei olnud tegelikult nii. Need olid vaid tobedad juhused.

      „Ma ei hammusta.” Ta seisis kangekaelselt ikka veel mu ees ega plaaninudki edasi liikuda.

      „Ei, ma saan hakkama,” püüdsin teda veenda.

      „Siis jääb mul üle vaid arvata, et sa kardad.”

      „Ma ei karda.” Tõstsin pahuralt pilgu.

      „Siis tõesta seda,” sõnas ta naeratades.

      „See on väljapressimine.” Mida ta endast õige mõtles? Kui ta püüdis minuga flirtida, siis oli see igatahes kehv algus.

      Just samal hetkel helises mu telefon. See oli ema ja ma aimasin halba.

      „Vabandust, kullake,” olid ta esimesed sõnad ja ma juba teadsin, mis järgneb.

      „Mees. Alla viiekümne. Tromb. Opp algab kohe. Kallistan!”

      Piip-piip-piip.

      Ma ei olnud ta peale pahane. Sain aru, et ta peab oma tööd tegema ja nagu me teame, õnnetused ei hüüa tulles. Trombiga mees tuli päästa. Otse loomulikult. Olin pahane hoopis Guido peale, kes ikka veel trepil seisis ja mind lõbustatult vaatas.

      „Aga nüüd? Kas sa nüüd mõtled ümber?” küsis ta peaaegu võidurõõmsalt.

      Ma mõtlesin, kas ta oleks ka siis nii ülemeelik, kui ma talle ütleksin, et just praegu meist vaid mõne kilomeetri kaugusel vaagub üks inimene elu ja surma vahel hinge, kuid sain kiusatusest üle. Selliseid asju juhtus kogu aeg, nendega manipuleerida oleks nõme. Kaalusin hetke, kas minna Brita või kellegi teise poole, kuid ma tõesti ei viitsinud. Ilmgi oli suhteliselt sant. Eelistasin sooja tuba ja ehk isegi tassitäit teed. Ja tegelikult mind natuke ka huvitas, mida Guido endast ikkagi kujutab.

      „Aga sina?” küsisin juba veidi leplikumalt.

      „Miks mina peaksin ümber mõtlema?”

      „Sest nüüd sa saad mu endale kaela peale mitte pooleks, vaid neljaks kuni kuueks tunniks,” tunnistasin.

      Ta naeratas.

      Ma kehitasin õlgu.

      Guido elutuba oli minimalistlik. See oli peaaegu must-valge – valgeid seinu ja mööblit ilmestasid mõned seintele veetud kunstilised mustad triibud ja mõningad mustad kujunduselemendid nagu vaasid ja paar tumedates toonides, õigemini peaaegu musta maali. Põrand oli valge. Kuidas ta siin üldse elab, oli esimene mõte, mis läbi pea käis, kui mõtlesin meie korteris pidevalt valitsevalt segadusele. Kuid siis ma taipasin, et see on ju elutuba. Ilmselt ta magamistuba ja kabinet, kui see peaks siin olema, näevad veidi rohkem isikupärased välja. Mul oli kange kiusatus mõnda teise tuppa piiluda, kuid kõik ülejäänud uksed olid kindlalt kinni.

      Guido keetis teed ja tegi mõned võileivad. Viskusin nende kallale nagu näljane hunt. Kogu selle võtmejamaga polnud mul tühi kõht tegelikult meeldegi tulnud. Kuid nüüd meenus mulle, et sõin viimati kuus või seitse tundi tagasi.

      „Millega sa tegeled?” küsisin, kui olin esimesed võileivad alla kugistanud.

      „Arvutitega.”

      See kõlas loogiliselt. Kui sul pole just rikkaid vanemaid või ulmelist pärandust, siis pole vist nii noorelt lihtne vanalinna korterit soetada.

      „Kus sa enne elasid?”

      „Siin ja seal. Aga viimased paar aastat õppisin Inglismaal.”

      „Inglismaal?” Ma ei suutnud uskuda, et ta tuli siia tagasi, aga ju ta oli kuulnud midagi koju tulevatest talentidest või oli tal mingi muu sentimentaalne põhjus. Guido oleks justkui mu mõtteid lugenud.

      „Koht, kus ma elan, pole mu töö tegemisel oluline.”

      Nojah, ma olin teda haledaks luuseriks pidanud.

      „Meeldib sulle siis siin?”

      Guido naeratas. „Muidugi meeldib.”

      „Nojah, ega sa poleks seda ju muidu ostnud,” taipasin oma järjekordset rumalust.

      Poiss naeratas. „Ma tegelikult ei ostnudki seda. See korter on meie perekonnale juba mitu põlve kuulunud. Tegelikult oli enne koguni terve maja meie oma.”

      „Vau!” СКАЧАТЬ