Deemoni märk. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sakslased. Üks mu esiisa kuulus isegi Tallinna raadi.”

      Sel ajal kui Guido veel maja ajaloost rääkis, vitsutasin viimased võileivad ära. Mul oli hea meel, et olin tulnud. Guido juures oli helge ja soe. Tundsin end seal turvaliselt.

      3

      Paar järgmist päeva möödusid koolis rahulikult ja hellitasin juba lootust, et Eva on minuga rääkimast loobunud, kuid siis juhtus midagi ootamatut. Ühel hommikul tundsin oma seljal kummalist kipitust. Kattusin külma higiga, sest ma teadsin, mis see on. Kui ma end peeglist vaatasin, märkasin, et arm mu abaluul on tumedam kui enne, nüüd oli see kergelt roosaka varjundiga. Tundsin kurgus kummalist klompi. Kaalusin isegi, kas näidata seda emale või mitte, kuid selle asemel tegin uuesti Eva soovitatud internetileheküljed lahti. Oli tunne, nagu oleksin teada saanud surmahaiguse diagnoosi, millele ma nüüd hinge ja käte värinal poolt- ja vastuargumente otsin.

      Ma ei leidnud netist selle kohta midagi. Vahest ei osanud otsida. Kipitus aga ei lakanud. See kriipis mu selga, tuletades end pidevalt meelde. Lisaks tuletas see mulle meelde ka seda hullumeelset lugu, mida Eva rääkinud oli.

      Umbes nädal aega hiljem tegin otsuse.

      „Okei, ma tulen suga kaasa.” Olin otsustanud. Ma pidin teada saama. Ütlesin talle seda esimese asjana hommikul garderoobis.

      Nüüd oli Eva kord mind üllatunult põrnitseda. „Kindel, et sa ei tee praegu nalja?”

      „Kui sa järele mõtled, siis ei ole ma kunagi eriti nalja teinud,” sõnasin. Mul oli korraga hea kerge tunne.

      Kui ma järgmisel päeval Evaga ühte Pirita kandis asuvasse aia ja hekiga ümbritsetud kahekordsesse eramajja sisenesin, ei osanud ma tegelikult midagi oodata. See, mida ma nägin, võttis mind sõnatuks.

      Ukse avas mustas särgis ja teksastes tumedate juuste ja tätoveeritud kaelaga minust aasta või paar vanem tüdruk. Ta vaatas meid ja muigas veidi üleolevalt. Seejärel lahkus ta sõnagi lausumata.

      „Imelikud kombed,” jõudsin pomiseda, kuid Eva ei teinud tüdruku veidrast käitumisest väljagi ja astus edasi.

      Riiete hulga järgi, mis esikus igal pool vedelesid, võis oletada, et kogu kamp oli kohal.

      Nii ka oli. See selgus siis, kui me kohe välisukse kõrval olevast trepist alla keldrisse laskusime. Ma ei hakanud Evalt küsima, miks nad keldris oma koosolekuid peavad. Inglikummardajatele sobiks ju pööning paremini. Aga võib-olla elas selle maja pööningul mõni vaim, vahest ei olnudki neil muud võimalust kui kelder.

      Kui Eva ukse lahti lükkas, võttis meid vastu mahe küünlavalgus ja umbes kümme paari silmi.

      Nad kõik jõllitasid mind nagu ilmutust ning mul oli tunne, et olen ootamatult sattunud peaossa mingis külajandis või et see on lihtsalt uni. Selline uni, kus ma tean, et ma tegelikult magan. Koos Evaga oli neid kümme. Imelikul kombel ei liitunud seltskonnaga ust avanud tüdruk. Ju ta siis lihtsalt elas siin, leidsin hetke pärast loogilise seletuse. Kõik tüdrukud tundusid olevat meievanused või paar aastat vanemad. Kuid asi, mis mind üllatas, oli see, et nad nägid välja, nagu läheksid missivõistlusele. Ma ei teadnud, kas nad olid end minu pärast üles löönud või oli see nende tavapärane dress code.

      Üheks parimaks näiteks oli umbes kaheksateist-üheksateistaastane tüdruk, kes istus ruumi kaugemas nurgas. Oma mustas liibuvas pluusis ja mustades teksastes, pead ligi kammitud hobusesaba ja hoolikalt maalitud pandasilmadega nägi ta välja rohkem satanist kui inglite kummardaja. Kui tema puhul inglitega midagi seostus, siis vaid surmaingliga.

      Tema kõrval istus tagurpidi keeratud toolil punaste juuste ja ereroheliste silmadega tüdruk – võisin kihla vedada, et need olid läätsed –, kes lisaks oma supermodelli välimusele ka veel vastavalt riides oli.

      See ei olnud ju mingi ilusate klubi? Veel nii mõnigi tüdruk oleks aga missikandidaadi mõõdu välja andnud. Kui mu pilk aga Evale langes, raputasin mõttes pead. Eva nägi neist välja kõige tavalisem, samas pidin tunnistama, et ka tema mõjus pidulikult. Ainult mina istusin seal oma teksaste ja vana kampsuniga nagu Tuhkatriinu. Nagu tola. Ebard, kelle üle naerda. Ja kamp usuhulle oli mu ümber koondunud nagu näljased vampiirid.

      Keegi polnud midagi öelnud ja see tegi mind närviliseks.

      „Mis õiguspoolest toimub?” Mu küsimus mõjus järsult. Eks ma püüdsin niimoodi varjata oma ebakindlust, olin veendunud, et keegi neist on ülempreestrinna või midagi sama jaburat. Panustasin mustale Surmainglile. Igatahes keegi pidi mulle nüüd vastama.

      „Eva rääkis, et sul on poolingli stigma.”

      Ma eksisin. Mulle vastas hoopis põlvini saabastes ja lühikese punase seelikuga blondiin. Ta meenutas veidi Barbiet ja just selle pärast ei meeldinud ta mulle kohe esimesest pilgust.

      „Stigma?”

      „Sünnimärk.”

      Noogutasin. Ma ei kavatsenudki neile tunnistada, et see kipitab. Kuid ainult sel põhjusel ma tegelikult olingi siin.

      „Siis oled sa õiges kohas.” Barbie naeratas.

      Ta tutvustas mulle kogu seda missikandidaatide kampa ja tuleb tunnistada, et ma veidi pettusin. Olin eeldanud, et neil on mingid muud nimed. Nagu Clarista, Crysella või Naomi… Hea küll, Lisette oli päris kõlav, aga Jana ja Kerli võtsid mind oma argisusega sõnatuks. Edasi rääkis Barbie, kelle õige nimi oli hoopis Elena, veidi nende põhimõtetest. Just nii ta ütleski – põhimõtted. Ja siis ta juba heietaski inglite abil valguse saatmisest, enda ja kõige ümbritseva puhastamisest, kanaldamisest ning sellest, kuidas inglid inimest igal sammul abistavad. Mul oli tunne, et olen mõnele New Age’i koosolekule sattunud. Kuulasin peaaegu huviga, kuni mulle jõudis kohale, et see on kõik päriselt. Et minuga ühes ruumis istub kümme ilusat ja ilmselt ka keskmisest intelligentsemat tüdrukut ning nad usuvad mingit totaalset jura. Kustutasin intelligentsuse seega nende omaduste hulgast maha. Lubasin endale, et võtan seda kui väikest antropoloogilist vaatlust. Osaleda selles kõiges ma küll ei kavatsenud. Seega siis lihtsalt vaatlus.

      „Mis selle mu sünnimärgiga õigupoolest siis lahti on?” küsisin, kui ma enam seda taevaste jõudude ülistamist ära kuulata ei jõudnud.

      „Kas Eva ei rääkinud siis sellest?” küsis Surmaingel üllatunult silmi pilgutades.

      Eva tegi ta poole grimassi, mis pidi tähendama, et ma ju püüdsin või midagi sarnast.

      „Pea meeles, et sa ei tohi sellest kellelegi rääkida,” võttis Barbie uuesti jutujärje üle.

      Noogutasin. Samahästi võiksin püüda inimesi veenda, et ma olen tegelikult jänes, sabatupsu ja kõige muuga. Keegi ei usuks seda ju nagunii. „Miks siis?” küsisin puhtast õelusest.

      „Sest sa oled suures ohus.”

      „Just nüüd?” Puhkesin naerma. „Peale seda, kui Eva seda märki nägema juhtus?” Kipitus! Mulle meenus kipitus.

      „Ei, peale seda, kui sa saad seitseteist. Siis arenevad välja su üleloomulikud võimed. Pealegi on läbi ajaloo olnud alati nii, et kui ilmub välja valge ingel, ilmub ka must. Must ingel tuleb, et sind tappa või orjastada. Igal juhul on su elu ohus. Suures ohus.”

      „Tänan väga.” No tõesti! Barbie rääkis nagu elukutseline Jehoova tunnistaja ja ta kogudus noogutas entusiastlikult kaasa. Mu СКАЧАТЬ