Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast. Daniel Goleman

Чтение книги онлайн.

      Ükskõik kus me emotsionaalsel kaardil kipume paiknema, oleme kõik suutelised konstruktiivsemaid emotsioone kultiveerima, räägib meile dalai-laama. Ja ta lisab: „Me muutume siis palju õnnelikumaks. Seda näitavad teadusuurimused.”

      Teadus räägib, et meie emotsioonid on teatud määral fikseerunud, söövitatud inimloomuse olulise osana aju vooluringi. Kuigi looduslik valik on meid õnnistanud kahe küljega, on kultuuri, perekonna ja meie endi kohus toetada altruistlikku, mitte isekat poolt.

      Ehkki meie võimuses pole kontrollida seda, millal me tunneme viha või hirmu, ega ka seda, mil määral me seda tunneme, oleme siiski suutelised saavutama mõningast kontrolli selle üle, mida me nende emotsioonide küüsis teeme. Kui suudame välja arendada sisemise radari emotsionaalse ohu jälgimiseks, siis saame niisuguse valiku tegemise mehhanismi, mida dalai-laama soovitabki meil omandada.

      Kui küsisin, kuidas me selle muutusega hakkama saame, pakkus ta välja ühe meetodi: seada kahtluse alla oma destruktiivsed vaimsed harjumused. Isegi kui kurvastamine võib olla veidi õigustatud, kas pole meid häirivad emotsioonid siiski kaugelt proportsioonist väljas? Kas sellised tunded on tuttavad, sest nad ilmuvad ikka ja jälle? Kui nii, siis oleks mõtet selliste ennasthävitavate harjumuslike mõtete üle suurem kontroll saada.

      Nagu näitas Columbia ülikoolis tehtud uurimus, tundub selline strateegia virgutavat aju prefrontaalseid osasid nii, et need seisavad oma vooluringiga vastu esmastele tugevate negatiivsete emotsioonide limbilistele signaalidele. Nagu oleme näinud, tuleb see vooluring mängu suure hulga meetodite puhul, kaasa arvatud arupidamisstrateegia puhul, mida kasutab dalai-laama ja mis käsitleb negatiivseid ajendeid ja tundeid.

      Mitte igaüks ei poolda mõtiskelu kõikuvate tunnetega tegelemiseks nii meelsasti, nagu seda teeb dalai-laama. Ent me võime katsetada väga paljusid lähenemisi alates tähelepanelikkusest kuni psühhoteraapiateni. Dalai-laama tundub ütlevat, et igasugune meetod, mille leiame ja mis aitab vähendada meie destruktiivsete emotsioonide jõudu, sobib igati.

      Dalai-laama on pikka aega pidanud dialoogi ajuteadlastega, kes uurivad, kuidas inimese emotsionaalseid reaktsioone ohjavat vooluringi saab harjutamise teel tugevamaks muuta. Neuroplastilisus – viis, kuidas kogemus meie aju uuesti ümber seadistab – tähendab, et oleme suutelised oma emotsionaalseid harjumusi teadliku pingutusega ümber harjutama, muutes neuronite mustreid.

      „Sisemise maailma suurema ohjamise harjutamine jääb igaühe jaoks võimaluseks, mis vähendab selliseid destruktiivseid emotsioone nagu viha, hirm ja kahtlus. Näiteks tähendab see õppimist, kuidas olla tähelepanelik negatiivsete mõtete suhtes, puudutagu need siis teid ennast või karme otsuseid inimeste suhtes teie elus, ja muudab neid kahjutuks. See võib tähendada ka õppimist, kuidas kurbusest kiiremini üle saada.“

      Dalai-laama soovitab ka preventiivset taktikat – minimeerida emotsionaalsete pursete põhjuseid. Mitte niivõrd neid vallandavate inimeste ja olukordade näol, vaid pigem põhjapaneva ärahoidmise teel: paljud probleemid on tingitud meie suhtumistest.

      Lihtne segadus meie tunnetekeerise puhul – mida võimendab meie ähmane mõtlemine – võib jätta meid teadmatusse selles osas, kus me oma sisemaailmas parajasti asume ja mida tahame. Siin võiksime kaardi appi võtta.

      Dalai-laama kujutleb, et sellist sisemist eneseohjamise õppereisi võiks ühel päeval juhtida kaart – kaart, mis oleks sama hästi põhjendatud ja selge nagu lennuliinide omad, mis ütlevad, et lennul New Yorgist Frankfurti tuleb ümber istuda lennule, mis suundub edasi New Delhisse. Sellise sisemise rännu lõpp-punktiks oleks osavõtlikkus. „Samamoodi nagu kaardil on võimalik leida tee Delhist New Yorki,” ütles dalai-laama, „peaks see kaart näitama takistusi teel osavõtlikkuseni ja seda, mis selle kasvamisele kaasa aitab.”

      Dalai-laama julgustab igaüht aktiivsemalt oma teadvusega tegelema. Nende jaoks, kes soovivad seda teha, näeb ta vaimusilmas sisemist „teadvuse kaarti”, mis annab meile teada maa asupaiga meie vaimsel maastikul (eriti emotsioonide pööristes) et saaksime kaardistada oma teed, kui liigume enesevalitsemise omandamise poole.

      Selle teekonna kaardistamiseks, lisab ta, peaks meil kõigepealt olema „teadmised sellest, millistest emotsioonidest on kasu, millised võivad muutuda destruktiivseteks, kuidas nad arenevad ja millised on nendevahelised seosed.”

      Ta lisas: „Mida enam meil on teadmisi nendest asjadest, seda kergem on käsitleda destruktiivseid tundeid. See on põhjus, miks emotsioonide kaardist võib abi olla.”

      Usaldus vastandatuna vihale kujutab endast teist põhilist kontrasti sel emotsioonide kaardil. Ta lisas, et nii inimeste kui ka loomade puhul valitseb hirmu puhul pinge ja närvilisus, isegi kahtlus, mis võib sillutada teed vihale ja agressioonile. Dalai-laama osutab, et on kahte liiki hirmu: ebarealistlik hirm, mis tekitab meis tarbetult viljatuid muremõtteid, ning kasulik hirm, mis teeb meid ettevaatlikuks või mobiliseerib ohule vastu astuma.

      Kiindumus toimib hirmu vastumürgina. „Kui te näitate minu suhtes üles tõelist kiindumust, siis tekib mul automaatselt tunne, et see isik on minu vastu väga kena, seega võin teda usaldada. Kui hirmu pole, siis tunnete end vabalt ja turvaliselt,” lisas ta. Kui oleme destruktiivsete emotsioonide haardes, siis keskendume sellele, mis meid ärevaks teeb – me pole õigel lainepikkusel, et kedagi teist märgata, rääkimata osavõtlikkusest. Kui saame ärevusest ja murest lahti, siis avaneme meid ümbritseva maailma suhtes ning oleme seega rohkem võimelised hoolima.

      „Meil on elus sageli naiivne suhtumine, et me ei tea, kust meie meeleolud pärinevad,” hoiatab dalai-laama. „Peame üksikasjalikumalt kaevuma oma destruktiivsete emotsioonide tegelikesse põhjustesse ja seisunditesse – märkama, kuidas emotsionaalse maailma toimimisviisid suhestuvad.”

      Sel kaardil leiduvad kõrvalteed võivad keeruliseks osutuda. Kui küsisin, kas rahulikkus võiks olla teistest hoolimise eelduseks, tabas ta vastus mind ootamatult: „Mitte ilmtingimata – rahulikkus võib muuta meid ükskõikseks.”

      Ta selgitas, et on mitut sorti rahulikkust, millest mõnest on abi, teistest mitte. Tiibeti- ja sanskritikeelsetes allikates on sõnal „rahu” palju täpsemaid tähendusi kui inglise keeles. Ta näeb vajadust suurema ingliskeelse sõnavara järele, millega teadvuse peensusi väljendada.

      Ning ta lisas, et kui meie destruktiivsed emotsioonid muudavad meid ärevaks ja moonutavad meie taju, siis rahulikkus ise pole piisav vastumürk – meil on tarvis ka hoolivat südant, et mitte tõmbuda enesega rahulolu kookonisse.

      Enamgi veel, tõelise hoolivuse arendamiseks on vaja mõelda, mitte lihtsalt tühja meeleseisundit. Tuleb vahet teha täielikul rahul ja tardumusel. See rahutunne, mida tema osavõtlikkuse puhul näeb, on liidus selge teadvuse ja sooja südamega.

      Ehkki nende esimesel kohtumisel oli Paul Ekman algselt dalai-laamaga peetava teadusdialoogi kasulikkuse osas skeptiline, osutus see tema jaoks pöördeliseks. Lapsena olid Ekmanil oma vanematega keerulised suhted ning teda saatsid eluaeg „alati veidi viha, viha, viha”, nagu dalai-laama sõnastas.

      Näiteks rääkis Ekman dalai-laamale, et kord, kui ta naine oli töökohtumisel Washingtonis ja tema San Franciscos, siis ei helistanud naine talle oodatud ajal. See pani Pauli muretsema ja tegi teda väga vihaseks.

      Kuna viha suisa kees, ei olnud Paul suuteline hankima informatsiooni, mis oleks võinud talle kindlustunnet anda, näiteks, et naisel võis olla lõputult põhjuseid, miks ta ei saanud helistada. Ja nagu ta dalai-laamale ütles, „see, et ema mu 14-aastasena maha jättis, põhjustas minus viha; viha, mida tunnen, kui naine mind hülgab, on mu ellu emotsionaalselt sisse kirjutatud.“

      Ka selle fakti meenutamine oleks võinud ta viha maha СКАЧАТЬ