Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast. Daniel Goleman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõjutavad hilisemaid täiskasvanusuhteid. Dalai-laama arvates oli peale õdede-vendade just ema see, kes temas sellise emotsionaalse turvatunde tekitas, andes talle kaasa ka sellest tuleneva maailmavaate.

      Turvalise sisemise vundamendi kontseptsioon on üks neist arusaamadest, mida oli vaja, et aidata üht suhtega ummikusse jooksnud abielupaari, kellega ma kohtusin tähelepanelikkusele ja emotsionaalsetele harjumustele pühendatud programmi raames. Nad olid olnud kaheksa aastat abielus, kusjuures viimased kakskolm aastat olid möödunud emotsionaalse sõja seisundis. Mees tundis, et naine oli ta hooletusse jätnud, keeldudes füüsilisest armastusest, mida mees ihales. Naine tundis, et mees kontrollis teda liialt, ning ei soovinud enam leppida talle kõrkidena tunduvate nõudmistega.

      Kumbki neist tegutses ajendatuna turvatunde puudumisest. Pinge vallandus lõpututes vaidlustes, provotseerimiste ja haavatud tunnete näol. Ent selle all hõõgus kogu aeg üks ja seesama teadmine, millest ei saanud üle ega ümber. Mehe puhul „sa jätad mu ilma“, naise puhul „sa survestad mind“.

      Seda melodraamat etendades tõid nad endast esile oma halvima poole. Destruktiivsed emotsioonid keesid üle pea.

      Nende jaoks avas silmad taipamine, kui usaldusväärsed nad teineteise jaoks võiksid olla ja algselt olidki. Nad nägid, et see andis neile võimaluse teineteist armastades koos olla, millest on mõlemale kasu – kui nad ainult suudaksid endas leida üles selle, mis neid selleni aitaks. Aga kuidas?

      Põhjus, mis ajendas Shaverit nendest avastustest dalai-laamale rääkima, oli Mind and Life’i koosoleku teema: neuroplastilisus ja viis, kuidas elukogemus meie aju vormib. Tema kolleeg, Iisraeli psühholoog Mario Mikulnicer oli läbi viinud rea eksperimente selle kohta, kuidas paika panna turvalisi alustundeid – ja osavõtlikku käitumist – ka sellistel inimestel, kes kippusid ebakindlasse mustrisse kuuluma.

      Uurimus leidis, et inimesed, kes on oma ebakindluse vangis, on teiste rühmade suhtes vähem tolerantsed, aitavad teisi palju väiksema tõenäosusega ja neis on üldiselt palju vähem hoolivust. Seetõttu otsisid teadlased viise, mis annaksid inimestele parema turvatunde nii iseenda kui ka maailma suhtes.

      Oma uurimuste käigus tegidki nad seda, kasutades selliseid lihtsaid võtteid nagu sõna „armastus” või mälestusi koos armastatud inimestega koosoldud ajast, isegi kui inimesed said vihjeid niivõrd kiiresti, et need ei jõudnud õieti nende teadvusesse. Kui inimesed olid juba eelnevalt sellisesse positiivsesse seisundisse viidud, näitasid nad äkki üles enam tolerantsust, soovi aidata kedagi, kes oli hädas – lühidalt, nad näitasid üles enam osavõtlikkust.

      Shaver ütles dalai-laamale: „See on kuidagiviisi seotud armastusega. Kiindumust väljendavad sõnad päästavad valla sellise meeldiva tunde, mis teeb meie mõtetes võimalikuks tolerantsuse teiste suhtes, ja seda isegi inimeste puhul, kellel puudub kindlustunne ja kes kipuvad loomuomaselt olema mittetolerantsed ja hoolimatud.“

      Mainitud abielupaar nägi, et mida enam nad said olla koos turvalises meeleolus, seda vähem ilmutasid end viha ja kurbus. Seetõttu otsustasid nad pöörata oma emotsionaalsele seisundile rohkem tähelepanu ja seista vastu ebakindlusest tulenevale tegutsemisele.

      Positiivne oli, et nad otsustasid igati hoida turvalist koosolemise tunnet, kasutades selleks kõike, alates lihtsalt embamisest kuni ettekavatsetud kontaktiloomise meetoditeni. Üheks selliseks oli pausi pidamine, et vaadata teineteisele silma ja hingata samal ajal sünkroonis. Varuks oli tavalisemgi turvaline tagatis – lihtsalt koos lõbusalt aega veeta.

      Nende meetoditega kaasnes ka viimane samm. Vaja oli emotsioonide radarit, mis võimaldas juba varakult avastada, millal nad kipuvad turvatsoonist väljuma ja negatiivsete tunnete mere võimu alla sattuma. Nad arvasid, et üks meetod võiks selles suhtes eriti kasulik olla: märgata ja sõnastada kõiki neid ärevuse tunnuseid, mis andsid märku turvamata tsooni kaldumisest.

      Selle meetodi taga on Columbia ülikooli neuroteadlase Kevin Ochsneri avastused. Vabatahtlikele näidati aju skännimise ajal mitmesuguseid fotosid, alates naise hirmunud nutust kuni beebi naeruni.

      Katsealuste aju emotsioonikeskused aktiveerisid otsekohe vooluringi iga tunde puhul, mida nägu fotol väljendas.

      Ent seejärel palus teadlane vabatahtlikel mõelda fotodel kujutatust teisiti, vähem erutunult: võimalik, et naine nuttis laulatusel, mitte matusel. Sellisel puhul toimus ajus hämmastav muutus: emotsioonikeskustel kadus energia, sest nüüd aktiveerusid kõrgemal prefrontaalses korteksis olevad vooluringid – need, mis on mõeldud kaalutlemiseks.

      Paar otsustas proovida samasugust meetodit – oma tunnetest teadlik olemist –, et saada kontrolli alla halvav kohene turvatundeta tsooni kaldumise reaktsioon. Kui nad tunnevad ära ajendi, mis sunnib neid tegutsema, ent peatuvad siis, et mõelda tagajärgedele ja tulla välja paremate alternatiividega, pakub see neile enam sisemisi valikuid teineteise kohtlemisel.

      Selliste tormitsevate tunnete puhul, ütleb dalai-laama, on abi sellest, kui mõistame, mis juhtub asjade kumuleerumise faasis. See kõik toimub vaid sekundi murdosa jooksul ja jääb tavaliselt märkamatuks.

      Kui me suudame sellise akumuleerumise oma teadvusesse tuua, siis saame vaimse jalgealuse, mis võimaldab meil kiiresti lahendada midagi, mis meid muidu hiljem emotsionaalselt destruktiivselt kaaperdaks. Või vähemalt oleme siis suutelised märkama, kuidas me end kaaperdamise protsessis tunneme, samuti oma ajendite negatiivseid tagajärgi. Ning juhul kui meil on õnne (või kogemust), siis saame end edaspidi peatada ja muuta seda, mida me ütleme, või teha midagi paremuse suunas.

      Abi on sellest, kui saame teadlikuks sellise emotsiooni nagu viha provotseerimise ja oma reageeringu vahelisest ajavahemikust. Sama kehtib ka tavalisemate pingete puhul, siis kui ohime-puhime ja teeme midagi vaid kohuse- ja vastutustundest.

      Paus aitaks meil jõuda selgusele, millal on ajendid ja ohkimine õigustatud ja millal on tähtsamad kohustused ja vastutustunne.

      Ekman märgib: „Mõnel inimesel on see ajavahemik suur, mõnel väike.” Selle ajavahemiku pikendamine aitab meil paremini oma destruktiivseid emotsioone ohjata ja elus paremaid otsuseid teha.

      Ta lisab: „See pole kerge, kuna emotsioonid tekkisid selleks, et panna meid kohe reageerima, ilma et me sellele teadlikult mõtleksime.”

      Abi võib olla sellest, kui häälestume oma destruktiivsete emotsioonide tundmisele ajal, mil nad meie kehas tekkivad. Kui me näiteks millegi üle nördimust tunneme, kas tajume siis iiveldust? Kas meile tulevad pähe teatud tuttavad mõtted? Ükskõik millised signaalid ka poleks, saame neid kasutada kui teatud vaimset radarit.

      Kui me saame tuttavamaks sellega, kuidas pöörata oma tähelepanu emotsioonide kaaperdamiseni viivale ahelale, peaksime järk-järgult paremini hakkama saama sellega, et tabame end õigel hetkel. Ja üsna sageli laseb juba lihtsalt nende signaalide märkamine neil vaibuda.

      Ärksuse tipul näpistatakse emotsiooni alge ära juba samal hetkel, mil saame aimu sellest, mis meid segab – sel juhul peatame impulsi juba enne, kui see võimust võtab. Üks sellise arengu proovilepanekuid, ütleb dalai-laama, saabub siis, kui te satute vastakuti mõne vaenuliku inimesega, kuid jääte ise rahulikuks ja suudate kasutada oma läbinägelikkust mõistmaks, miks keegi end sel moel tunneb, selle asemel et valla päästa vihased vastuväited.

EMOTSIOONIDE OHJAMINE

      Üks Ameerika indiaanlaste lugu räägib isast, kes ütleb pojale: „Minu südames võitleb kaks hunti. Üks neist on vägivaldne ja ohtlik, teine tulvil soojust ja hoolivust.”

      Poeg küsib: „Kumb hunt võitjaks jääb?”

      Vastus on järgmine: „See, keda ma toidan.“

      Seda СКАЧАТЬ