Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast. Daniel Goleman

Чтение книги онлайн.

      KUI DALAI-LAAMA lavale astus, olid Emory ülikooli Gwinnett Arena kõik 8000 istekohta hõivatud. Nagu tavaliselt, kõndis ta etteotsa ja vaatas ringi, lehvitades kõigile ja tervitades mõnd vana sõpra.

      Seejärel keskendus ta pilk kahele kujule, kes tegid endale teed eespool olevate istmete juurde. Ta püüdis neid käeviipega lava ette kutsuda, kuid rahvast oli liialt tihedalt.

      Siis leidis aga dalai-laama teda valvava julgestusüksuse suureks kohkumuseks viisi, kuidas lavalt põrandale astuda, ning marssis otseteed oma kalli sõbra Richard Moore’i juurde, emmates teda soojalt ja puudutades teda otsaesisega Tiibeti vastastikuse austuse märgiks.

      Tagasi laval, selgitas dalai-laama: „Armastus, armastus, armastus – tema praktiseeris seda väikese poisina. Mina kutsun teda oma kangelaseks.“

      Kui Richard Moore oli kümneaastane, sammus ta ühel päeval koolist koju ja üks briti sõdur tulistas teda kummikuulist – see oli Põhja-Iirimaa „probleemide” ajal. Moore jäi pimedaks, kuid tähelepanuväärne on see, et ta sai kiiresti üle enesehaletsusest ja igasugustest vaenulikest tunnetest kuuli tulistanud sõduri vastu, andestades talle, kes ta iganes oli.

      Aastaid hiljem külastas dalai-laama Põhja-Iirimaad ja kohtas Moore’i, kes rääkis talle oma loo. Ja viis aastat pärast seda oli Moore kuulajaskonna hulgas, kui dalai-laama teist korda Põhja-Iirimaad külastas, ning sai šoki, kui kuulis, kuidas dalai-laama sõnutsi oli tema eelmise reisi kõrgpunktiks kohtumine ühe noore mehega, kes jäi briti kummikuulist pimedaks, kuid andestas sõdurile.

      Moore keskendus oma suhtumises allesjäänud võimetele, mitte oma puudele. Ta sai ülikoolihariduse ja tegutses küllaltki edukalt ärialal. Lõpuks asutas ta organisatsiooni Children in the Crossfire („Lapsed risttules“). Organisatsioon püüab leida viise, kuidas muuta vaesuse all kannatavate laste elu paremaks sellistes riikides nagu Tansaania, Etioopia ja Gambia ja kus käib sõda. Organisatsiooni peamine patroon on dalai-laama, kellest on saanud Richard Moore’i lähedane sõber.

      Lugupidamisavaldusena ütles dalai-laama Moore’ile: „Nägemise saab ära võtta, visiooni mitte.“

      Mind hämmastab, et dalai-laama – inimene, keda idealiseerivad miljonid inimesed – näeb Richard Moore’is oma kangelast, kes elab elu, mis on tulvil osavõtlikkust ja andestust, mida järgib dalai-laama.

      Osavõtlikkus esineb muidugi paljudes vormides ja eri tasanditel. Võtkem näiteks üks põgus hetk dalai-laama ja rühma teadlaste kohtumisest ühe nädalapikkuse ürituse raames. Rääkides märkas dalai-laama ruumi eksinud putukat ja kutsus käeviipega kiiresti munga enda juurde. Kohtumist katkestamata palus ta mungal putuka välja viia, et teda kogemata puruks ei litsutaks.

      Päev enne, kui dalai-laama Nobeli preemia võitis, juhtus nii, et mina, mu naine ja üks meie sõber jõime koos dalai-laamaga teed. Lauale asetati kandik värskete küpsetistega ja dalai-laama jäi jutu kestel silmitsema eriti rikkaliku väljanägemisega puuviljakooki.

      Ent just siis, kui tundus, et ta võtab selle koogi juba kätte, ütles ta mu naisele: „Palun võta sina see.”

      Ja järgmisel päeval, sel uhkeldaval Nobeli preemia saamise auks korraldatud pressikonverentsil tuli esimene küsimus pärast häälekõmina vaibumist Associated Pressi reporterilt: „Mis tunne on Nobeli auhinda võita?”

      Dalai-laama mõtles hetke ja vastas siis: „Ma olen õnnelik…”, tegi siis pausi ja lisas, „… nende pärast, kes tahtsid, et ma selle auhinna saaksin.” Ja kui ta sai teada Nobeli preemiaga kaasnevast rahasummast, oli ta esimeseks mõtteks, kellele see annetada.

      Osavõtlikkuse instinkt – ning suured ja väikesed altruistlikud teod – on dalai-laamale kaasasündinud. Ta ütleb meile, et osavõtlikkus peaks olema meie Põhjanael, meie viimane sihtpunkt selle eetilise GPS-i puhul.

      Ta arutleb, et kui me võtaksime omaks tõelise muretsemise teiste pärast, siis oleksime oma igapäevases elus mitte ainult lahkemad, vaid see vabastaks meid ka küünilisusel põhinevatest reaktsioonidest. Ja meie ühiskond oleks osavõtlikum nende suhtes, kel puudub võim ja hääl enda kuuldavaks tegemiseks.

      Teisest küljest ei palu dalai-laama meid lahkemad olla mitte ainult seepärast, et ta nii ütleb. Selle asemel rõhutab ta, et sügavam teadlikkus selle kohta, kuidas emotsionaalne maailm mõjutab meid ja meid ümbritsevaid inimesi, annab meile osavõtlikuma pilgu.

      „Siis on teil veendumus”, ütleb dalai-laama, „et see on see, mida te enda puhul, enda heaoluks vajate.”

      Ja sageli tuleb ta välja sellise mõttega: „hetkel, mil mõtlete teistele, avardub teie vaim.”

      Kunagi rääkis üks Euroopa kirikutegelane dalai-laamale, et osavõtlikkus saab tuleneda ainult usust ja jumala õnnistusest. Ent dalai-laama oli kuulnud, et sellised loomad nagu delfiinid ja elevandid on samuti altruismiks suutelised.

      Kui ta mulle sellest vestlusest rääkis, ütles ta naerusui: „Oh aeg, mul on tunne, et isegi koerad ja kassid on suutelised olema osavõtlikud, ja ma küll ei arva, et see usust tuleneks!”

      Sellist lähenemist omaks võttes külvab dalai-laama kahtlemata kahtlust selliste inimeste pinnapealsetes tõekspidamistes, kes näevad temas vaid religioosset kuju. Kindel on, et dalai-laama arusaam hoolivuse ja osavõtlikkuse jõust tuleneb tema sügavatest vaimsetest mõtisklustest inimeste kannatuste ja nendest saabuva kergenduse üle.

      Ent maailma liidrina jätab dalai-laama oma osavõtlikkusel põhinevale eetikale alust otsides religiooni, ideoloogia või ükskõik millise muu usupõhise tõekspidamiste süsteemi kõrvale.

      Ta märgib, et religioon pakkus eetilist alust sajandeid, kuid et filosoofia kui kõrvalsaaduse esilekerkimisega eraldi teoloogiast, post-modernismist ja „jumala surmast” on paljud inimesed jäänud ilma absoluutse eetilise aluseta.

      Enamgi veel, eetika käsitlemine on sageli täiesti erinev, ja just inimeste puhul, keda veenavad äärmuslikud sisukohad, ja eriti siis, kui kõne all on religioossed tõekspidamised. Need, kes põhjustavad probleeme, millest me igapäevastes uudistes kuuleme, võtavad liigagi sageli appi ühe või teise religiooni õigustamise, olgu siis tegu budismi, islamiusu, judaismi, kristluse või mingi muu religiooniga.

      Ja siis on veel need piiratud mõtlemisega usklikud, ütles dalai-laama, pannes käed silmaklappideks, „kes ütlevad, et kõik olendid on samasugused, kuid rõhutavad omaenda usku, unustades laiema perspektiivi.”

      Tema sõnutsi näitab nende tegevus, et „sügaval sisimas” ei võta nad omaenda religiooni moraaliväärtusi tõsiselt, seega moonutavad või valivad nad hoolikalt mõne allikteksti, ignoreerides teisi, et panna need omaenda eesmärke teenima. „Kui meil puudub põhiveendumus osavõtlikkuse väärtusest, siis on religiooni mõju üsna piiratud.”

      Religioonidel on olnud võimalus tuhandeid aastaid eetilisust arendada, ja sageli on see neil ebaõnnestunud, lisab ta. Peale selle, ehkki isetus ja lahkus on ideaalid, mida leidub enamikus usupõhistes õpetustes, eksisteerivad need voorused ka mittereligioossetes eetikasüsteemides.

      „Maailmas on arvutul hulgal inimesi,“ ütleb dalai-laama, „kes tunnevad muret kogu inimkonna pärast ja kel puudub sellele vaatamata religioon. Mõtlen kõigile arstidele ja humanitaarabi andvatele vabatahtlikele sellistes kohtades nagu Darfur või haiti või kus iganes on tegu konflikti või loodusõnnetusega. Mõned neist võivad kuuluda usklike hulka, kuid paljud mitte.”

      Ja ta lisab: „Nemad ei muretse СКАЧАТЬ