Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast. Daniel Goleman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Selmet võtta meile antud maailma endastmõistetavalt, peaksime pidevalt kahtlema meile õpetatud tarkuses ja varjatud oletustes. Maailmas tegutsedes tuleb meil jääda paindlikuks ja arendada oma mõistust, ütleb ta meile.

      Me kõik saame sellele kaasa aidata, alustades parajasti sealt, kus oleme. Kui seisame silmitsi selle tohutu visiooni ühe nurgaga, mis puudutab just meid, siis leiame ühel või teisel kujul ka lahendused. Tegemist pole ühe võluvastusega kõigile küsimustele, vaid pigem tohutu hulga väikeste ja suurte moodustega, kuidas asju paremaks muuta.

      Sellest ei piisa, kui te vaid ülla plaani omaks võtate, ütleb dalai-laama, meil on tarvis selle poole ka liikuda. Dalai-laama visioon viipab kutsuvalt meile kõigile.

      Igaüks meist võib olla osa väest, mis teenib head.

      TEINE OSA

      VAADAKEM ISEENDASSE

      TEINE PEATÜKK EMOTSIOONIDE HÜGIEEN

      PSÜHHOLOOG PAUL EKMAN on arvatavasti maailma juhtiv asjatundja emotsioonide alal. Ta on uurinud tunnete maailma raugematu tähelepanuga kogu oma pika teadlaskarjääri jooksul. Ekmani unikaalsete oskuste seas on võime lugeda vaevumärgatava näomusklite liikumise pealt inimese põgusaid emotsioone.

      Üsna vähe enne seda, kui ma Ekmaniga esimest korda 1970. aastatel kohtusin, oli ta veetnud (föderaalvalitsuse grandiga) aasta peeglisse põrnitsedes, sest püüdis jälile saada iga üksiku näolihase liikumisele ja selle siis kaardile kanda. Neid on enam kui sada ning mõne puhul arvati, et neid ei ole võimalik teadvustada ja seega ka kontrollida, ehkki Ekman sai nende kõigiga hakkama.

      Põhioskuse omandanud, kaardistas Ekman iga katsealuse lihaste liikumise inimese emotsioonide põhipaleti väljendamisel. Ta oli oma varasema uurimistöö käigus Uus-Guinea ligipääsmatus džunglis hõimude juures, kel puudus praktiliselt kontakt nüüdisaegse eluga, kindlaks teinud, et inimkogemuses on universaalsed kuus emotsiooni, mis väljendavad hirmu, viha, põlgust, rõõmu, üllatust ja kurbust.

      Tema algoritm nende põhitunnete väljendamisel kaasneva näomiimika kohta (Facial Action Coding System, FACS) on emotsioonide uurimisel asendamatuks saanud. FACS-i on rakendatud mitmes valdkonnas, alates politsei kahtlusaluse usaldusväärsuse kontrollimisest kuni animafilmi tegelastele näoilmeid produtseeriva tarkvarani. Kavandamisel on uus põlvkond „emotsionaalselt intelligentseid” programme, mis on küll Ekmani algsest uurimusest vabalt tuletatud, aga aitavad näiteks autismi all kannatavatel inimestel teiste inimeste emotsioonidest aru saada.

      Ekman rääkis mulle, et teda rabas esmakohtumisel dalai-laamaga tema ebaharilik näoilme. Üheks omapäraks on see, et dalai-laama näoilme väljendab kõiki ta tundeid, samas kui inimesed tavaliselt üritavad vähemalt mõnda liiki tunnete väljendamist maha suruda (eriti neid, mida me oleme õppinud lapsepõlves häbenema või kartma).

      Teiseks omapäraks on see, et kui ta kohtab kedagi, kes on tugeva emotsiooni, näiteks sügava kurbuse haardes, siis peegeldab dalai-laama nägu seda tunnet spontaanselt, seejärel ilmub aga näkku kiiresti tavaline ilme, segu tasakaalukusest ja rahulolust.

      Selline käitumisviis näitab, et dalai-laamal on sisemine tasakaal kombineeritud empaatilise häälestatusega. Ent mitte alati pole ta olnud emotsionaalses mõttes selline täiuseideaal.

      Võtame või aasta 1959, kui ta Indiasse põgenes. Põgenemine hobuse seljas üle himaalaja mäestiku oli täis ohte: esiteks külmumisoht ja kaardistamata rajad reetlikel nõlvadel, samuti tuli liikuda öö varjus, kuid vähe sellest – pidevalt ähvardas ka oht, et hiina sõdurid ta avastavad.

      Valmistudes Potala palees põgenemiseks, leidis tollal 20. eluaastate keskel olev ja eesseisvate sündmuste tõttu närviline dalai-laama lohutavat nõuannet, lugedes valvuriks maskeerununa vahetult enne põgenemist oma lemmiktekstist peatükki selle kohta, kuidas säilitada enesekindlust.

      Vahepealse poole sajandi jooksul on tal tulnud eksiilis viibiva riigipeana (ametikoht, millelt ta 2011. aastal täielikult erru läks) vaeva näha, et aidata teistel tiibetlastest põgenikel ellu jääda, ka on ta püüdnud, küll peaaegu tulemusteta, hiinlastega läbi rääkida – need on olnud rasked, isegi tulutud ülesanded. Ta tunnistabki: „Olen kuuskümmend aastat suure hulga probleemidega silmitsi seisnud.”

      Ehkki dalai-laama tundub olevat vooruse eeskuju, on ka tema tundnud viha, kurvastust ja pettumust. Mind julgustab teadmine, et isegi tema puhul, kes ta kehastab nii loomulikult osavõtlikkust ja tasakaalukust, pole see alati nii olnud.

      „Kui ma noor olin, nii viieteist- kuni kahekümneaastane, olin väga äkiline ja vihastasin kergesti,” pihib ta. Kuid dalai-laama teab, et igaüks meist suudab õige pingutuse korral enda sisemisi tugevaid külgi arendada, sest ta on enesevalitsemise omandamise tee ise läbi käinud.

      „Leian pärast 60-aastast praktiseerimist, et emotsionaalsel tasandil on minus toimunud oluline muutus. Täna on mu vaimne stabiilsus palju parem võrreldes kahe-kolmekümne aasta taguse ajaga. Muidugi ärritun mõnikord, ent see kaob kiiresti. Kui saabub kõige hullem uudis, tunnen end mõne minuti jooksul ebamugavalt, ent pärastpoole ei häiri see mind eriti.“

      Ehkki tal esineb lühiajalisi vihahooge, ei põhjusta nad valu ega tekita kestvat vaenu, rääkimata vihkamisest. Viha ei tule enam nii kergesti ja läheb kiiremini üle.

      Psühholoogid näevad sellises kiires toibumises märki parandamatust optimismist, mis on üheks heaolu tunnusjooneks. See annab märku heas toonuses uitnärvist, mille kaudu aju ohjab suurt osa meie kehast, näiteks südamelöökide sagedust. Ent sellel on ka muid eeliseid.

      „Kui me kuuleme häirivat uudist, kuid meie mõistus on rahulik ja selge,” selgitab dalai-laama, „siis võib algseks reaktsiooniks olla: „Oh aeg, ma pean midagi tegema, sest asi on väga hull.”

      Ent kui me jääme sügavamal tasandil rahulikuks ja hoiame pea selge, siis reageerime paremini.”

      Ta paneb meile südamele, et õpiksime enda üle valitsema omal viisil, oma teed järgides. Kokkuvõtvalt kõlab see järgmiselt: „Me saame ennast treenides muuta. Me oleme võimelised end paremaks muutma. Treeningu tulemusel jääb mu vaimne seisund suhteliselt rahulikuks.”

      Muidugi leidub harva inimesi, kes oleks nõus dalai-laama kombel pühendama oma vaimu treenimisele viis tundi päevas. Ent me saame selles suunas siiski mõned väikesed sammud teha.

      Siin on meile abiks, kui teadvustame endale negatiivseid tundeid, mida dalai-laama nimetas „meie heaolu vaenlaseks” ja mis panevad meid kas endale või teistele kahju põhjustama või õõnestavad meid sisemiste ägedate tunnete kaudu, lämmatades meie vaimset vabadust. Neid kutsub ta destruktiivseteks või piinavateks emotsioonideks.

      Ehkki teadvuse ökoloogias on igal emotsioonil oma koht, on neist igaühel ka hävituslikud küljed. Kui nad on liialt tugevad, kestavad liialt pikalt või on kohatud, siis võivad meie emotsioonid sattuda kahjustavasse tsooni. Näiteks tähendusliku eesmärgi ihalemine on ainult hea, aga mingi pidurdamatuks muutunud iha võib muutuda igatsuseks sõltuvust põhjustavate narkootikumide järele.

      „Kui kellelgi on mingi viirus, on vaja appi võtta sobiv hügieen. Samamoodi on olemas ka emotsioonide hügieen,” ütleb ta. Kui tuleb mingi hävituslik impulss, kuid „meie hoiame end vaos, siis ongi tegu emotsioonide hügieeniga”.

      Dalai-laama väidab, et täpselt samamoodi nagu kehahügieen dikteerib, et tuleb hoida puhtust ja vältida kokkupuudet ohtlike viirustega, on destruktiivsed emotsioonid meie sisemise hügieeni puhul nagu vaimsed patogeenid.

СКАЧАТЬ