Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ iga hetk valmis midagi ette võtma. Koos käidi pidudel ja suvel malevas. Koos olid nad olnud ka sellel mälestusväärsel sünnipäeval, kui Kalle sai kakskümmend neli ja Jolanda tutvus Riikoga.

      „Kui Airi öistest sündmustest ei tea, siis teab ta ehk ikkagi, kus Kalle praegu on ja Kalle teab, kus Riiko on…“ arutles Jolanda. Tema mõtted kihutasid võidu bussiga. „Võibolla on Kalle Airile midagi rääkinud? Eilsest õhtust. No igatahes peab Kalle teadma, kus Riiko on. Nad olid ju ometigi koos. Või siis saan Kallelt kohe teada, mis juhtus.“ Ta oli juba mobiilil Airi nime valimas, kui muutis viimasel hetkel meelt ning otsustas selle asemel veelkord proovida helistada Riikole. Ei. Ikkagi ei mingit ühendust. Naine ohkas ja vaatas kella. Veerand seitse. Riiko tööpäev algab alati kell kaheksa. Hetkeline tuju Airiga rääkida oli üle läinud. Parem, kui ei helista, mõtles ta. Airi on küll tema sõbranna, kuid ei saanud teda ju keelata Kallele ütlemast, et kas uudist tead? Jolanda helistab ja uurib, millega Riiko tegeleb öösiti, kui ta kodus pole!

      Ohates pistis Jolanda mobiili käekotti tagasi.

      „Mida teha?“ Kripeldamine südames ei tahtnud lõppeda.

      „Ai…“ Kellegi kott tonksas valusasti mööda külge. Igal teisel päeval oleks naine tõukajale midagi nähvanud, nüüd ei teinud ta teist nägugi. Mis tähtsust sellel on? Tuimalt vaatas ta aknast, kuidas võõras, suure kotiga noormees viimasel hetkel bussist maha hüppas.

      „Mirjamiga võib ikka rääkida,“ otsustas ta lõpuks. „Aga ma pean ju tööl olema…Täna vist ikka ei saa… Isegi kui ta mul töö juurest läbi tuleb, et oma uut soengut näidata, pole aega. Lõunale ka minna ei saa, ei jõua.“

      Vanadekodus töötasid meditsiiniõed graafikujärgselt kolm korda kuus kakskümmend neli tundi järjest, ülejäänud tunnid olid jagatud lühemateks vahetusteks, et olla back up tolle päeva vastutavale õele. Kiired söögipausid, mida nad endile lubada said, katkestati tihtipeale mõne ootamatu väljakutsega. Mõni hoolealune tundis järsku südames valu, keegi oli rahutu, kellelgi niisama halb olla. Siis veel mõni ajaline dialüüs ja sonditoitmine või hapnikuballooni vahetus.

      Jolandale meeldis vanuritega töötada. Uskumatu, kuid ükski päev polnud teisega sarnane. Siin oli ka tunduvalt rahulikum, kui haigla operatsioonitoas, kus ta enne tööl oli olnud. Töögraafik andis võimaluse piisavalt palju aega muuga tegelemiseks. Peamiselt kulutas Jolanda seda vaba aega kodus arvuti taga istudes ja mängides.

      Nüüd oli tema rahuliku argipäevaelu kohale ilmunud tume pilv. Mõte, et Riikol on armuke, kõditas ebameeldivalt naise enesetunnet. Esimest korda nende abielu jooksul tundis ta end murelikuna:

      „Ja kes teab, kui kaugele on siis asjad Riiko uues suhtes arenenud? Kas see on alles alguse flirt või on asi juba tõsine?“ Ta püüdis meenutada aega kuni paar kuud tagasi ja pidi seejärel endale tunnistama, et polnud kusagilt poolt ohtu märganud. Ei midagi, mis oleks kasvõi viidanud ei tea kust ja millal mängu ilmunud armukesele. Kõik oli olnud nagu alati. Rahulik. Kindel.

      „Kas siis nüüd on kõik muutunud? Nii äkki?“ Jolanda märkas, et on hobusesaba otsa sõrmede vahele võtnud ning millegipärast suhu toppinud. Seda ta siin nämmutab! Ta sülitas juuksed suust välja ning viskas seljale. Tema keha reageeris juhtunule äraarvamatult, ootamatu hirmutunne valgus üle kere laiali ja südant lõikus uus valupiste:

      „Kavatseb ta mind maha jätta? Kas kohe? Ja mida siis teha? Mis minust saab?“

      Naine mõtles palavikuliselt. Tundis, kuidas keha higiseks muutus. „Ei, nii ei saanud see olla. Nii tõsine ei saanud asi ometi olla! Millal oleks Riiko jõudnud selle juuksurinaisega kohtamas käia? Ja millal ta siis temaga tutvus? Nagu ta eelmisel päeval välja rehkendas – juuksed olid tal vähemalt kolm-neli kuud lõikamata!“

      Mees oli ju olnud enamasti ainult tööl ja kodus. Pidevalt telefonikõne kauguses. Tal oli olnud aega temaga rääkida õhtuti, kui Jolanda vanadekodus õhtuvalves oli ja ta kutsus teda pidevalt kallikeseks ja armsakeseks. Olles telefonitsi rääkinud, juttu lõpetades, oli neil mõlemal kombeks suudlus sinu suule öelda. See oli nagu nende omavaheline, eriline õrnuseväljendus. See tähendas ühtekuuluvustunnet. Ja pealegi… mitmeid kordi olid nad vabadel õhtutel ju koos väljas käinud.

      Jolanda raputas pead. Midagi selles loos ei klappinud:

      „Tutvumine tolle saladusliku juuksuriga peab olema toimunud viimasel ajal. Võibolla eelmisel nädalal. Või kohtusid nad eile ja siis…?“

      Naine kahetses nüüd, et polnud kaardikest kaasa võtnud. See seisis rahulikult kodus pesupulbripaki kõrval riiulil, kuhu see eelmisel õhtul asetatud sai. Jolanda ei mäletanud sellel uhkeldavat naisekäega kirjutatud telefoninumbrit, kuid et see oli kirjutatud juuksurisalongi kaardile ja et see oli mobiili number, see oli kindel.

      „Homme, kui valvekorra lõpetan, lähen kohe asja uurima!“ otsustas Jolanda. „Neid Salonplusse pole nii palju, et ei jõuaks neid läbi käia. Ja kas ei libisenud Riiko suust mingi saladuslik sõna Kar…? Kas see on armukese nimi?“ Püüdes rahulik olla ja mitte enam mehele mõelda, jälgis naine bussiakna tagant möödalibisevaid kastanipuid. Korraga kiskus süda krampi: aga miks Riiko viimasel ajal alati läpaka kohe sulges, kui tema tuppa astus? Ta oli küll öelnud, et miks ma arvutis peaks surfama, kui sina mu kõrval oled… aga võibolla tahtis mees hoopis varjata, et räägib kellegagi? Saadab meile? Riiko meiliboksi Jolanda sisse ei saanud. Paar kuud tagasi oli mees maininud, et saad sa aru, juba mitu aastat sama salasõna, ammugi oleks aeg seda vahetada. Tol korral polnud Jolanda sellele tähelepanu pööranud, nüüd sai see tegu aga hoopis teise tähenduse – ta ei tahtnud, et Jolanda tema meiliboksi vaadata saaks! Millegipärast hakkas külm ja tahtmatult tõmbus naine kössi. Kahtluseuss tema meeltes oli aga jõudsalt kasvama hakanud. Meenus kuidas Riiko paar nädalat tagasi koju tulles lõhnas, nagu oleks väljas vihma asemel lõhnaõli sadanud. Ta oli tookord imestunult kulme kergitanud, kuid enne, kui midagi öelda jõudis, seletas Riiko, et pagana võõras jobu hakkas poes laamendama ja lõhkus paar lõhnaõlipudelit. Seejärel oli ta kohe muud juttu teinud ning võtnud sel moel Jolandalt võimaluse pärida, et mis poes ja mis tal lõhnariiuli juurde üldse asja oli. Ja mis võis toimuda nendel õhtutel ja öödel, kui ta ise vanadekodus tööl oli?

      Buss peatus. Jolanda tõusis, kuid ei hakanud esiukse juurde minema. Ootas kannatlikult, kuni tema ees ruum keskmise ukse juures vabanes ning astus maha. Peatusest oli vanadekoduni vaid mõnikümmend meetrit. Suur vanaaegne maja paistis juba kaugelt silma.

      Jolanda jättis asjad kappi ja läks otsejoones valvetuppa, et vahetus üle võtta. Kell polnud veel seitse, kuid kõik olid juba kohal ja arutasid elavalt, millised kardinad on majanduse Feliks tellinud ja kas need ülepea kõlbavadki ette panna. Jolanda ebalevat olekut ei pannud õnneks keegi tähele. Ellen tuli tema juurde:

      „Mul on kõik kirja pandud, loed pärast rahulikult läbi, eks ole. Mis me siin sellest kanakarjast ikka üle karjume. Mul on täna kiire ka…“

      „Ja-jah, küll ma, loen,“ vastas Jolanda. „Mine sa aga rahulikult koju!“ Ta väljus koos Elleniga ja läks edasi oma tööruumi poole.

      „Ma tegin kohvi valmis!“ kõlas seljatagant Elleni hüüe. Jolanda pöördus ja viipas talle käega, tubli!

      Õdede tuppa jõudes kallas Jolanda endale kohvi ja vaatas külmkappi. Kas piima ka on? Oli. Võttis seejärel kruusi ja istus arvuti taha, et vaadata, mis siis majas tema äraolekul juhtunud on. Aeglaselt hakkas ta lugema Elleni kirjapandut ja osakondade raporteid. Ohkas siis, ta ei suutnud keskenduda. Mõtted kippusid Riikole. Möödus veerand tundi, enne kui ta osakondade raportid läbi loetud sai. Ja nagu arvata võis, polnud kolmanda osakonna öise vahetuse omad viitsinud jälle midagi kirjutada.

      „Tuleb СКАЧАТЬ