Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

      Korraga Jolanda taipas, mis oli ärevusetunde idanema pannud. Tegelikult üsna lihtne ja argine küsimus, mis nüüd südames kraapis.

      „Millal see oli, kui Riiko viimati juukseid lõikas?“

      Hajameelselt sirutas Jolanda käe ning võttis laualt teleripuldi. Ta vajutas number kolmele. Sealt peaks sarjakas hakkama.

      „Nii, Riiko lõikas juukseid… millal, millal…?“ Naine soris mälus, püüdes meelde tuletada vähemalt, mis kuus võis see olla. Ärritatult andis ta lõpuks alla:

      „Ei, ei tule meelde. Paar-kolm kuud tagasi ehk? Juuksesalgud on tal praegu juba krae vahel. Ja taevakene, viimati lõikasin ma ju ise… Siis ta ütleski, et üks külg on teistmoodi, pikem kui teine ja et järgmine kord läheb juuksurisse! Aga ta pole ju veel läinud! Või käis nüüd aega kinni panemas? Tema? Imelik. Pole nagu Riiko moodi. Kui kohe ei saa, siis ei tahagi. Aga… Mine sa tea… Ehk ei saanud kohe lõigata ja siis anti talle number, et helista, kui tahad tulla, siis lepime kokku millal… Kas võib nii olla? Ah, ei tea…“

      Naise arupidamise katkestas avatav välisuks ja Riiko hääl:

      „Jollu! Tead, jube kiire on! Täna on meestega väljaminek! Ma käin kiiresti duši all, sa viska mulle sel ajal puhtad riided voodile!“

      „Mis välja?“ üllatus Jolanda. „Nüüd äkki? Ma tegin juba süüa ja… Sa oleksid võinud ju siis ometigi helistada ja…“

      „Mida? Mis helistada? Milleks seda? Ma tulin ju koju ja nüüd ütlengi, pealegi…“

      Kaugemale ta oma seletusega ei jõudnud, sest ärritunud naine katkestas mehe jutu:

      „Nüüd ütled sa jah! Tahad öelda, et just nüüd said teada, et te lähete välja? Viimasel minutil anti käsk, et tead, sul on õhtuks plaanid, millest naine midagi teadma ei pea! No ma tõesti loodan, et see nii pole. Sa oleksid pidanud helistama, et ma oleksin jõudnud end korda teha. Ma pean ka duši all ära käima ja…“ Õhku nappis ja Jolanda hakkas köhima.

      Riiko, kes oli hakanud vannitoa poole taganema, kasutas hetke, kui naine hinge tagasi tõmbas, ning pistis vahele:

      „See mõte tuli meil alles viimasel minutil. Ja pealegi… Me läheme täna poistega välja! Sinuga läheme mõni teine…“ Vannitoauks sulgus ning summutas mehe hääle. Jolanda ei kuulnud lause lõppu, mille peale ta veel rohkem ärritus ja häält kõrgendas:

      „Hah! Ja mis jama see veel on? Kui sul on vaja poistega välja minna, siis otsi ise endale ka riided selga!“ Ta kuulatas. Vastuseks keerati dušikabiinis olev veekraan viimseni lahti. Naine tundis, kuidas süda tugevamini lööma hakkas:

      „Mis siis nüüd lahti on? Segaseks läks või?“

      Selline käitumine polnud sugugi Riiko moodi. Mitte et ta üksinda väljas poleks käinud või vahel sõpradel külas. Aga neil puhkudel tavatses ta helistada ja hoiatada, kui päevakavas midagi muutus või vahele tuli.

      „Naljakas ikka küll! Ja mida teha?“ Jolanda mõtles palavikuliselt. Esimene pähetulnud mõte teemal, mida teha, käskis mehele otsekohe vannituppa järele minna, et asja selgitada.

      „Õige! Las ütleb, milles asi on!“ kiitis Jolanda iseenda idee heaks ja kiirustanud esikusse, haaras vannitoaukse käepidemest ning tõmbas. Kinni!

      „Selge!Riiko on ukse seestpoolt lukku keeranud. Muidugi selleks, et ma talle sinna järele ei saaks minna,“ oli Jolanda kindel. Ta tõmbas igaks juhuks uuesti käepidemest. Uks jäi suletuks. Tundes, kuidas viha kasvab, hakkas ta tigedana uksele taguma:

      „Tee kohe lahti! Ma tahan sinuga rääkida!“

      „Jollu, kas sa otsisid juba riided välja, ma ütlesin, et kiire on…“ kostis läbi veepladina Riiko hääl. Jolanda virutas veel kord rusikaga vastu ust ja lasi seejärel käed rippu. Pettumus sundis ohkama. Nututujugi tuli peale.

      Mõelnud veidi, otsustas ta taktikat muuta:

      „Aga kas on ikka vaja niimoodi tüli kiskuda? On see tark tegu? Ja pealegi, küll ta pärast koju tagasi tuleb, kuhu tal ikka minna… Ja mida ma üldse vihastan? Lihtsalt sellepärast, et ta mulle enne ei helistanud ja ei öelnud, et nad lähevad välja? Nõme…“

      Tülinorimise mittevajalikkusele õigustusi leida oli ülimalt lihtne, kuid Riikole nii kergelt alla anda ta siiski ei tahtnud:

      „Mõtleb veel, et ma ei hooligi, kus ta käib ja mida teeb! Aga ikkagi imelik, selline mitte-Riikolik käitumine.“

      Jolanda otsustas, et on mehe peale ikkagi veidi pahane, kuid läks siiski magamistuppa, et talle väljaminemiseks vajalikud riided valmis panna. See ei seganud teda muidugi omaette torisemast:

      „Ja kust mina tean, mida ta tahab selga panna? Ja kuhu nad üldse lähevad?“ Samas tuli pähe uus mõte ning meeleolu muutus natukene paremaks:

      „Mingu, kui tahab! Mängin veel natukene. Pole kedagi, kes õiendaks, et ma temaga ei tegele. Homme niikuinii jälle tööleminek ja seal juba ei mängi!“ Ta avas kapiukse ning jäi kapi paremal küljel rippuvaid mehe riideid silmitsema:

      „Ja milliseid neist ta siis tahab? Seda keha ligi liibuvat musta sviitrit? Või ruudulist särki? Ja teksad…? Kas musti või siniseid või…? Oeh! Kerge öelda, et pane valmis… Ah, valigu ise! Aluspesu võin välja võtta, aga edasi vaadaku tõesti ise!“ Nii ta tegigi. Läks seejärel edasi korteri kõige väiksemasse tuppa. See oli ühtlasi ka korteri kõige päikeselisem ruum, suure aknaga. Nad rääkisid Riikoga ühtepuhku, et see on meie tulevase lapse tuba. Siin hakkab ta mängima ja õppima. Magama ja sõpradega lollusi välja mõtlema.

      Riiko oli isegi juba plaane teinud, kuidas tuba ümber ehitada, kui laps suuremaks kasvab. Ta kavatses magamisaseme ruumi võitmiseks lae alla teha. Vana maja kõrged laed andsid selleks suurepärase võimaluse. Praegu, seda tulevast last planeerides, täitis tuba aga nii treeningu kui arvutiruumi tähtsat osa. Jolanda jõudis end just toolile istuma seada, kui meenus, et ta oli ju pesumasina enne tööle pannud:

      Oi, sa jutt küll! Ma pean ju pesu masinast välja võtma! Ja söönud pole ma kah…“

      Ta hüppas kiiresti püsti ning läks kööki. Pesud masina kohale restile kuivama riputanud, tõstis naine toidu taldrikule ja tuli sellega väiksesse tuppa tagasi. End mugavalt arvutilaua taha toolile seadnud, pistis Jolanda juba ammu jahtunud kotletist korraga pool suhu ja avas seejärel laptopi.

      „Miks mitte enne pasjansi ladumist kõigepealt internetist „Postimeest“ lugeda?“ Kohe sai ta aru, et see teda tegelikult ei huvitagi. Tusaselt ja tujutult pealkirju vahtinud, klikkis naine edasi „Õhtulehe“ küljele. Ka seal ei leidunud midagi, mis oleks lugemist väärt. Ta neelatas ning libistas hiirega uuesti üle pealkirjade.

      Kuuldus, kuidas Riiko vannitoast välja tuli, magamistuppa läks ja seal toimetas. Otsustades sellele mitte tähelepanu pöörata, pistis Jolanda suhu kotleti teise poole.

      „Hm. Maitsvad!“ Kartulipudergi oli päris söödav. Hajameelselt klikkis naine edasi „Päevalehe“ küljele ja luges uudiste pealkirju. Nentis seejärel, et igal pool olid samad, tema jaoks tähtsusetud uudised. Tema mõtted kippusid mujale.

      „Kas peaks ehk Riikole sellise käitumise eest ikkagi õppetunni andma?“ Jolanda polnud selles päris kindel. Oli pisuke hirm teha sääsest elevant.

      Mõtlikult СКАЧАТЬ