Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meesterahval, Oskar Koort on ta nimi, on väga suured valud. Me panime talle selle morfiiniplaastri, nagu arst käskis. Seda peab igal õhtul vahetama. Ja nüüd panime selle plaastri juba varem, aga see ei aita enam. Ja tal on jubedad valud. Ning nüüd kisub terve keha kohe nagu krampi.“

      „Ainult plaaster?“ küsis Jolanda üllatunult. „Aga tabletid või süstid…?“

      „Seespidiselt on talle ette nähtud üks morfiini tablett õhtuti. Kästi anda paratsetamooli, kui tal suuremad valud on. Aga need ei aita ju sellistel puhkudel. Kas te saate tulla ja vaadata? Ja räägite siis arstiga?“

      „Kohe tulen!“ vastas Jolanda. Ta võttis kiiresti paar lonksu kohvi ning tõstes kruusi arvuti kõrvalt ära kapile, kiirustas fuajeesse, et teisele korrusele minna.

      Hooldaja ootas teda juba osakonda viival uksel:

      „Kole on seal kohe seista ja vaadata, kuidas inimene niimoodi piinleb!“

      Ta hakkas ees minema. Jolanda järgnes talle ja tahtes asja kohta täpsemat teavet, päris:

      „Miks siis juba varem pole keegi meile öelnud, et haigele peaks rohkem valuvaigistit andma? Ma pean silmas kangemat, kui paratsetamool… Oleks juba ammu võinud arstiga sellest rääkida.“

      „Ei mina tea,“ vastas Mare ja nad seisidki ukse taga, mille kõrval ilutses silt nimega Oskar.

      Vana mehe keha voodil tõmbles krampides. Tema silmad olid avatud, kuid ta ei näinud enam kedagi. Suunurgas oli väike valge nire. See tegi Jolanda murelikuks.

      „Mare! Andke mulle üks kinnas…“ Hooldaja ruttas tualettruumi, et hetke pärast kummikinnaste karbiga tagasi tulla. Kiiresti tõmbas Jolanda kindad kätte ning püüdis mehe suud avada. See osutus raskemaks, kui ta arvas. Üksteisele järgnevad krambid hoidsid lõualuud kangena ja tugevalt kokku surutuna. Pingutusega õnnestus Jolandal lõpuks vanamehe suud paotada ning sõrmed talle suhu toppida. Ettevaatlikult seal sobrades leidis ta, mida otsis. Ohates tõmbas ta välja poolsulanud tabletitüki. Toppis uuesti sõrmed suhu ja sai kätte veel veidi valget putru. Nii tuli teha mitmeid kordi enne, kui vanakese suu tühjaks sai.

      „Ei saa ju lasta inimest lämbuda!“ ütles ta. „Need vaesed vanurid ei pea siit ilmast ometi valudes ja piinades lahkuma. Kas tõesti pole meie töötajates siis enam kübetki inimlikkust? “

      „Mina alles tulin tööle!“ vastas Mare õnnetult. „Mina ei tea, mida nad siin teinud on. Mul oli vahepeal üldse kaks vaba päeva ja alles eile õhtul tulin tööle. Ja tal olid juba eile jubedad valud ja Anna ütles, et paneme siis morfiiniplaastri varem, inimesel on ju valus. Ja me siis panime juba õhtusöögi ajal. Ei oodanud õhtuni. Öösel vist püüti tablette anda? Ma ei tea…“

      „Taevakene, keegi õdedest on ometi pidevalt majas. Miks siis teda ei kutsutud?“

      „Ma ei tea!“

      Hooldaja Mare hoidis pisaraid tagasi. Tema oli ju abi kutsunud. Tema ei saa vastutada selle eest, mida öise vahetuse töötajad teevad.

      „Ega ma teid ei süüdistagi,“ lausus Jolanda leebudes. „Lihtsalt inimesest on kahju. Sünnib, elab, saab märkamatult vanaks. Ja ühel päeval on lõpp.“ Ta silmitses meest. Krambid olid hetkeks lakanud, keha lõtvunud. Oli selge, et seedeelundid olid oma töö juba lõpetanud. Varsti ütlevad üles neerud. Lõpuks süda. Mehe silmad olid endiselt avatud, kuid oma meeltes viibis ta juba kusagil kaugel.

      Tema rinnust pääses raske ohe. Jolanda mõtles sellele, et see vana mees näeb seal voodis lamades oma vanusest hoolimata sile ja kõbus välja. Mees meenutas talle tema vanaisa, kes juba ammugi surnud oli. Kaastunne pitsitas südant ja Jolanda võttis taskust töötelefoni ning valis valvearsti numbri. Ta ei pidanud pikalt paluma. Kuulnud, mis toimub, ütles doktor Ruuben kohe, et teeb märke Oskari žurnaali ja lubas Jolandal morfiinisüsti ära teha. Kirjutagu ta ainult pärast ravimiruumis üles, et kellele ja annuse suurus. Vaevalt jõudis õde kõne lõpetada, kui vanamehel jälle krambid algasid. Mare oli kohe tema kõrval. Ta silitas märja käterätikuga mehe otsaesist. Hoidis tema käest.

      „Peaks vist tema tütrele helistama?“ küsis ta Jolandalt.

      „Jah, ma teen seda. Aga kõigepealt lähen toon süsti.“

      Veerand tunni pärast oli mehele morfiinisüst tehtud. Möödusid veel mõned minutid. Oskar Koort lamas nüüd rahulikult. Krambihoodki olid lakanud.

      „Peaasi, et inimene ei pea piinlema. Et lahkub väärikalt,“ ütles Jolanda. „Ma lähen helistan nüüd tema perekonnale ja kui midagi veel on, kellelgi halb või… jumala pärast, andke meile teada. Milleks me siin muidu oleme?“ Ta puudutas Mare õlast ning naeratas julgustavalt.

      Tagasi õdede toas, silme ees sureva vana mehe nägu, meenus talle Riiko:

      „Jumal hoidku, et ometi midagi juhtunud poleks!“ Ta pistis käe taskusse oma isikliku mobiili järele. Seda polnud.

      „Taevakene, kuidas ma täna ometi nii segi olen…! Unustasin selle käekotti…“ Koti oli ta riietusruumi kappi pannud. Jolanda ohkas. „Hea küll. Helistan kõigepealt selle surija perekonnale. Siis on see tehtud!“ Ta vaatas paberilehele lauale. „Mis selle vanamehe perekonnanimi nüüd oligi… Jahah. Koort. Oskar Koort.“

      Ta ohkas uuesti. See osa tema tööst ei kuulunud sugugi meeldivate hulka. Teatada sugulastele, et nad peaksid vanadekodusse kiirustama, sest järgmisel päeval tuleb võibolla hakata matuseasju ajama. Midagi polnud aga parata. Tuli helistada.

      Ta sai just telefoni käest pandud kui tuli Meeri:

      „Oh, kui hea, et sa siin oled. Kuule, tule kaasa. Ma pean minema kolmandale korrusele ja tegema Arvile dialüüsi. Tead, viimane kord oli kuidagi, ah ma ei tea… No tule kaasa. Mees on ise ka kaunis närvis, halab kogu aeg ja…“

      „Jah, ma tean. Ta on selline hirmunud olekuga. Aga äkki ehmatab, et asi on halvem, kui me kahekesi läheme?“

      „Ei ehmata ta midagi! Me ütleme, et saab rutem asja käima ja siis jõuame söömas käia, kuni seal valmis on!“

      „Olgu, lähme siis. Aga läheme teise osakonna kaudu. Seal hakkab üks surema. Oskar! Ma vaatan, kuidas tal on.“

      „Aah, Oskar? Kohe nii kehvasti? Ma nägin teda nädal tagasi. Tuli ise rõõmsalt söögisaali sööma. Selline tore mees oli. Oli… njah. Juba ma räägin nagu teda enam polekski.“

      „Kuule, siin võib enamuse kohta seda oli kasutada, tead ju küll!“

      Söögiruumi jõudsid nad siis, kui rahvas sealt juba lahkuma hakkas. Jolanda ei tundnud endal endiselt mingit isu olevat, kuid ei viitsinud Meerile Riikost jutustama hakata ja võttis seepärast riiulilt viimase poolkuivanud kanasalati ja tomatimahla.

      „Dieeti pead või?“ muigas Meeri.

      „Ah, ole nüüd… Lihtsalt eile sai üle söödud, pole nagu isu,“ vabandas Jolanda ja oli rõõmus, et teismelise aastad, koos pideva punastamisega, olid minevikku jäänud.

      Nad läksid ja seadsid end istuma tagumise seina äärde. Seal oli rahulik ja omaette. Meeri jõudis oma kotlettide söömise kõrvale pajatada lugusid tütrest. Karin käis balletikoolis ja Meeri oli sellest jutustades alati uhkusest lõhkemas. Ja kes poleks olnud? Selline andekas tütar! Jolanda kiitis muudkui takka, et tubli ja väga tubli. Seda temalt ju oodati. Parema meelega oleks ta küll läinud ja oma СКАЧАТЬ