Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ stsenaariumid kihutasid üksteise võidu läbi pea. Jolanda ise hoidis aga samal ajal mehel kaela ümbert kõvasti kinni. Teda pealetükkivalt suudeldes, takistas ta tal väljumast. Mees algul vastas suudlustele, kuid kui need lõppeda ei tahtnud, püüdis ta end vabandusi pomisedes vabastada:

      „Kallis… Jollukene… ma jään ju hiljaks! Mind oodatakse. Mm… lase mind nüüd lahti!“

      „Kas sa ei taha siis mind enam?“ nuuksatas naine. Ta rippus mehe jakihõlmas kui keegi hale, hukule määratud, kuid viimasest õlekõrrest meeleheitlikult kinni hoidev inimvare.

      „Muidugi tahan ma sind!“ Mehe toon muutus nunnutavaks. Ta rääkis Jolandaga manitseval toonil, justkui püüaks rahustada jonnivat last. „Ja ma tahan sinuga koos olla. Aga praegu on mul kiire! Saad sa aru? Kiire! Aga ma tulen ju varsti tagasi ja lähen homme tööle. Ja sina lähed tööle. Ja järgneval päeval oleme me kodus. Koos.“ Rääkides oli ta naisel ümbert kinni võtnud ning ta tagasi arvuti juurde juhtinud, jätkates samal ajal nunnutamist:

      „Sina, Jollukene-lollukene, istu nüüd siia ja mängi. Ja siis mine võta üks kena ja kuum dušš. Ja siis lähed voodisse ja ootad mind!“ Jolanda avas suu, et vastata, kuid mees oli kohe, kui ta naise toolile surus, taganema hakanud. Hetk hiljem kostis välisukse luku klõpsatus.

      Jolanda ohkas nördinult ning hõõrus kätega nägu:

      „Neetud! Igavene tarkpea. Mida tema ka teab? Mine tee seda ja mine tee toda! … Lollakas, on ta! Vot. Ja mina siin veel kurvastan… Kurat, ma ütlen, ausalt kah. Mida ma siin löristan ja vesistan? Kui ta on midagi plaaninud, siis saan ma seda niikuinii teada. Aga… praegu pole ju veel põhjust närvi minna. Ta tuleb varsti koju ja kõik on jälle hästi!“

      Jolanda tõmbas sügavalt hinge ning otsustas enne arvuti taga mängima hakkamist dušis ära käia. Mine sa muidu tea… Riiko jõuab enne koju, kui tema – pestud, puhas ja hästi lõhnav – voodisse. Mõte andis energiat ning Jolanda hüppas tegutsemisvalmilt püsti ja ruttas vannituppa.

      Duši all sulistades planeeris ta edasist tegevust. Miks mitte helistada ja tuletada mehele igaks juhuks meelde, et armas abikaasa on olemas, truult kodus ja ootab teda!

      Igatseb. Ja kui nimetaks veel, et meest meeletult ootav naine on voodis juba paljas ja valmis? Igas mõttes – valmis? Mõte meeldis talle. Laulujoru ümisedes sirutas Jolanda käe šampoonipudeli järele. Tema tuju oli märgatavalt paranenud.

      Vannitoast väljudes ja käigu pealt rätikut pea ümber keerates läks naine paljalt elutuppa. Mobiil oli sinna jäänud. Märkas, et kardinad on ette tõmbamata, kuid ei hakanud hommikumantli otsima minema. Astus niisama akna juurde ja tõmbas kardinad ette. Jõudis kardinaprao vahelt näha, et keegi vastasmaja elanikest oli aknal. Kes see uudishimulik oli, polnud aru saada. Kardina vahelt piiluma, et näha kelle ees ta poseerinud oli, Jolanda ei hakanud. Omaette muiates, eks nüüd ole neil arutamist, vaatas ta ringi:

      „Kus see mobiil siis on?“ Keset päeva oli ta pokkerimängimise vahel jõudnud end korraks sinna istuma seada ja Mirjamiga tolle juusteprobleemi üle arutada. Sõbranna oli tulnud nimelt mõttele oma juukseid toonida. Ega ta hiirevärvi karvad mingi eriline vaatamisväärsus polnudki. Kunagi, kui nad veel koolis käisid, olid ta juuksed päris heledad olnud. Nüüd, pärast last, olid need hakanud tumedamaks tõmbuma. Ja vähenema. Mirjam käis neid vahel juuksuris tumedamaks triibutamas. Nüüd oli talle miskipärast tulnud aga mõte need hoopistükkis punaseks värvida.

      „Ma arvan, et see värv ei sobi sulle, avaldas Jolanda arvamust, „oled ju siniste silmadega, kuidas sa siis pärast välja näeks? Ah? Aga tee, mida tahad! Sa saad ju alati teise värviga pärast üle tõmmata, kui ei meeldi! Põnev kah, tegelikult! Kui homme juuksuris ära käid, tule mu töö juurest läbi ja näita!“ Jolanda töötas vanadekodus meditsiiniõena.

      Ta kohendas päheseotud käterätikut ning ikka veel naabermaja uudishimuliku piiluja üle muiates, heitis paljalt diivanile pikali. Seadnud padja mõnusalt pea alla ning vajutanud mobiilil number ühele, mis tähendas Riikot, tõstis naine telefoni kõrva äärde.

      „Ma kuulen!“ kõlas hetke pärast tuttav hääl. Oli kuulda valju muusikat ning summutatud hääli. Sõnadest polnud aru saada. Kuid sellest, kes seal klubis või baaris – või kus iganes mees oligi – räägivad, Jolanda ei hoolinud. Tema tahtis lihtsalt oma mehele edastada sõnumit. Teha talle sellega selgeks, et tema on truu ja igal pool ringi ei kolista. Ja siis veel midagi. Selle midagiga lootis ta mehe koju tagasi meelitada. Selle midagiga ta ka alustas:

      „Tulin just dušist, kallis. Tegin nagu sa ütlesid,“ alustas ta mesimagusal häälel ning laskmata mehel vastata, jätkas rutakalt, „ja olen nüüd siin… pikali, kujutad juba ette… ah? Ja tead mis? Ma mõtlen sulle ja tunnen, et..“ Jolanda lasi kuuldavale kurguhääle tahtes kassi kombel nurruda, kuid selle asemel kõlas mingi arusaamatu räme mõmin. Ta püüdis asja kiiresti parandada. „Ooh… tahan sind kohe ja tead…“ Rääkides tõstis ta jalad kordamööda diivanile ning uuris alguses ühte, siis teist säärt. Neetud, oleks pidanud karvu ajama… Olgu, jõuab veel…

      Ta sosistas, kuid piisavalt valjult:

      „Ee… tead, täiesti paljalt, nagu äsjasündinu.“ Kerge ohe sõnade kaunistuseks kõlas Jolanda enda meelest kutsuvalt. Seda poleks ta vist pidanud tegema. Vähemalt sel hetkel. Riiko ei pööranud tema ohkele mingit tähelepanu. Kas ta seda kuuliski?

      „Jollu, tead! Tegelikult on asi…“ kuulis naine meest midagi rääkima hakkamas. Jolanda tajus, milline melu baaris, või kus ta nüüd oligi, mehe ümber käis. Oleks hirmsasti tahtnud küsida, et kus nad on, ja miks teda siis kaasa ei kutsutud, kuid see oleks olnud suisa kontrollimine. Ei, tema tahtis meest kavalusega koju tagasi meelitada. Miks mitte siis kasutada selleks kutset seksile? Pakkuda ennast? Lubada oma isiklikule abikaasale täielikku ja absoluutset andumist? Mis sai seal valesti olla?

      Korraga sai ta aru, et Riiko rääkis midagi, tema oli aga oma mõtetesse vajunud. Mida ta seal seletab? Äkki on kogu tema plaan – mees koju tagasi kutsuda – luhtumas?

      „Mida sa ütlesid?“ tuli automaatselt üle huulte. Mees ei kuulnud tema küsimust.

      „… jube hea nali, saad aru? Ja pärast seda kohe tulengi koju. Ole nüüd ilusti ja oota!“ lõpetas Riiko kõne.

      Klõps ja vaikus.

      Jolanda oli siiski rõõmsamaks muutunud. Keset telefonikõnet unistama hakates oli ta küll suurema osa mehe jutust kõrvust mööda lasknud, kuid põhiline oli see, mida too lõpus ütles – tulen koju! Naine ei tahtnudki enam arvuti taha minna, ei pokkerit mängima ega pasjanssi laduma. Ta läks tagasi vannituppa, et jalasääri raseerida. Ja mitte ainult. Nüüd tuleb kõik teadmised ja oskused mängu panna. Riiko kogeb ühte unustamatut ööd ja tal ei tule enam mõttessegi minna ilma temata välja. Ükskõik siis, kas kuhugi jooma või pidu panema! Meestega! Ja hoopiski mitte naistega, veel hullem, mõne armukesega!

      „Peaks ka veel maniküüri ja pediküüri tegema“ torgatas ootamatult pähe. Korraga oli kiire hakanud. Naine tundis isegi kerget paanikat – äkki ei jõua ma end korda teha? Äkki tuleb ta nii ruttu?

      Veel polnud ta aga kohale jõudnud ja Jolanda otsis sahtlist välja pitsist aluspesu, mille ta kunagi naljapärast ostnud oli. Siiani polnud ta seda kordagi kasutanud. Igapäevaseks kandmiseks see ei kõlvanudki. Nüüd oli õige hetk saabunud. Pitspesu selga ja peegli ette keerutama – kuidas on?

      Minut pärast Jolanda naeratas. Ta oli ülimalt rahul sellega, mida peeglist nägi. Jah, tema on see, kelle käes on kontroll!

      II СКАЧАТЬ