Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Mis asi see mind siis äratas?“ ei saanud ta ähmiga aru. Süda värises kui tallesaba. „Millest selline hirmutunne? Kui kummaline… ja õudne!“

      Halba aimates ajas naine end istukile ning läitis lambikese öökapil. Valgus pimestas. Jolanda sulges uuesti silmad, hõõrus neid ja ootas mõne sekundi. Seejärel uuesti silmad avanud, vaatas ta äratuskellale:

      „Veerand viis! Taevakene…“ Ta tõmbas tekki ülespoole ning pidi juba lambi kustutama, et edasi magada, kui talle meenus eelmine õhtu. Silme ette ilmus pilt, kus ta nägi end vannitoas sääri raseerimas, siis sahtlist pits-stringe otsimas. Nüüd meenus ka, et enese seksikaks mukkimine oli toimunud Riikot oodates. Seejärel oli ta läinud voodisse mehe saabumist ootama. Varsti pärast teki alla ronimist oligi ta siis ilmselt uinunud.

      „Kas Riiko on tulnud? Ja ma ei ärganud ja tema ka ei äratanud mind?“ Jolanda pööras end äkkmõtte tõttu järsult ning takerdus tekki. End küünarnukkidele upitades silmitses ta mehe kohta enda kõrval ja ootamatult lõi nagu noaga südamesse. Riiko ase tema kõrval voodis oli endiselt tühi! Täiesti puutumatu.

      „Äkki ei tahtnud ta mind äratada ja magab diivanil?“ tõstis pead lootuskiir südames. Naine libistas jalad põrandale ning jalgu sussidesse toppimata, tatsas kiirustades elutuppa.

      Sealgi oli pime. Ärevalt kobas käsi ukse kõrval asuvat lülitit. Süda rinnus tagus kõrvulukustavalt. Saanud tule põlema, vaatas naine diivani poole. Selle ühele küljele olid kuhjatud diivanipadjad. Neile nõjatudes oli ta seal eelmisel õhtul kuulanud mehe lubadust varsti koju tulla. Kuid ka elutoa diivanil Riikot magamas polnud.

      Jolanda neelatas. Ühe hetkega läks ta üle keha kuumaks, siis järsku hakkas külm.

      „Närvid!“ mõtles ta ning ei teadnud, kas peaks vihastama või muretsema, et midagi on juhtunud. Polnud enam mõtetki minna arvutituppa vaatama, et kas meest järsku seal pole. Ta nägi küll, et väikese toa uks seisis endiselt avatuna. Ta oli selle ju ise pärani jätnud. Õhtul. Kui ta sealt ootamatult pähe torganud idee mõjul välja tormas, lootes meest koju tagasi tulema ahvatleda. Aset, millel magada, selles ruumis polnud, sellest hoolimata kiskus Jolandat justkui vägisi sinnapoole. Lihtsalt veendumaks, et meest ka seal pole. Et ta ei istu näiteks arvuti taga.

      Väike tuba oli pime ja vaikne. Riikot toas muidugi ei olnud. Jolanda mõistus keeldus uskumast, et mees polegi ööseks koju tulnud. See oli ju lihtsalt võimatu! Ta kiikas igaks juhuks üle ukse kööki ja seejärel ka vannituppa. Sealgi polnud kedagi. Mida oli ka arvata, sest kui Riikot polnud kodus, kas seal oleks siis pidanud keset ööd keegi võhivõõras olema?

      Tõele tuli nüüd tahes tahtmata näkku vaadata. Tema abikaasa polnud ööseks koju tulnud! Ja seal ta seisab, nagu totakas oma pitspesus, nii nagu ta õhtul uinus. Mees endal ei tea kus.

      „Aga kus ta siis on?“ hakkas peas trummeldama ja silma kippus pisar. Uni oli lootusetult kadunud. Aeglaselt läks naine kööki ning istus tuimalt toolile, püüdes nuttu tagasi hoida. Ta ei saanud mitte millestki aru, kuid püüdis loogiliselt mõelda. „Nii, siin ma siis istun… esimest korda ringijooksva mehe naise rollis. Teadmata, kus abikaasa on. Üks neist, kelle mees ei tule ööseks koju?! Lihtsalt uskumatu!“ Mõned hetked aru pidades põske hõõrunud ja juuksesalku mudinud, tulvas üle keha vihasööst:

      „Ja mida ta õige mõtleb? Kuidas ta julgeb, igavene siga selline! Ma helistan ja ta saab veel kuulda…“ Mõttelõng peatus. Muidugi!

      Tuleb helistada! Kohe! Jolanda tõusis ning läks uuesti elutuppa. „Riiko oli ju lubanud koju tulla! Valetaja! Petis…“ Tigedana haaras naine laualt mobiili ja vajutanud number ühele, mis tähendas Riiko, ootas pinevalt.

      „Abonent ei saa teile vastata…“ teatas rahulik naisehääl telefonis. Jolanda hämmeldus. Seda polnud ta oodanud. Käsi mobiiliga vajus rippu.

      „Mis see siis nüüd oli? Kus ta on?“ Mees polnud kunagi varem niimoodi kadunud olnud. Koju tulemata jätnud.

      Naine oli korraga nii segaduses, kui üllatunud. Vihahoog lahtus äkitselt, selle asemel täitus süda murega. Jolanda ei teadnud, mida asjast arvata.

      „Aga võibolla on ikkagi midagi halvasti? Õnnetus juhtunud…? Aga kas Riiko endaga? Ei, siis oleks ammuilma helistatud ja teatatud! Või mõne tema sõbraga… ja ta pidi aitama ja ei saanud koju tulla? Taevakene… Peab proovima uuesti helistada!“ Vastuseks taas:

      „Abonent ei saa teile vastata.“

      Jalad nõtkusid, Jolanda toetus tuge otsides vastu uksepiita. Selline asi ei saanud ju ometi temaga juhtuda! See siin ei saanud lihtsalt üldse võimalik olla!

      Ta läks tagasi kööki ning pani kohvimasina tööle. Uni oli lootusetult läinud. Niikuinii tuleb varsti hakata end tööle minekuks valmis seadma.

      Õnnetuna istus ta laua taga. Justkui kaitset otsides tõstis jaladki toolile, surus need rinna vastu ja hoidis kätega põlvede ümbert kinni. Polnud tahtmist isegi elutuppa minna, et telekas sisse lülitada ja uudiseid kuulata. Milline vastik, nõme olukord!

      „Kas siis selline ongi tunne, kui saad teada, et mees sind petab? Aga… aga võibolla, et ei peta? Järsku on ikkagi õnnetus juhtunud?“ Ta püüdis liikumatult istuda, et võimalikult paremini keskenduda ning mõista, mis ikkagi toimub.

      „Ei, mitte kui midagi ei saa aru!“ võttis Jolanda lõpuks tulemuseta jäänud arutluse ühe lausega kokku. Ta tundis end nii vihasena, petetuna ja kurvana, kuid samal ajal siiski üllatavalt rahulikuna.

      „Kas see tähendab, et midagi halba pole juhtunud?“ mõtles ta endamisi. „Kui imelik kõik ikkagi on! Ja tööle tuleb minna… Peaks midagi sööma!“ Kuid söögiisu polnud ja naine tõusis, et minna vannituppa hambaid pesema. Vihatunne oli taas tugevnema hakanud:

      „Neetud mees! Igavene petis! Homme õhtul ta veel saab… seda ma luban,“ sisendas Jolanda iseendale. „Aga nüüd tuleb end tööleminekuks valmis seada, mitte siin istuda ja viriseda!“ Ta pani hambapastat harjale kaks korda, käed kippusid närvipinge tõttu värisema.

      Kööki tagasi minnes läks naine kõigepealt akna juurde. Väljas oli endiselt pime. Eemal kõndis keegi üksik jalakäija. Ilmselt kiirustas bussile. Mööda sõitis takso. Naabermaja hoovist keeras välja vana mersu. Selle omanikku Jolanda tundis. Gunnar töötas samas muuseumis, kus Jolanda emagi. Loodusmuuseumis. Mees oli konservaator.

      „Ja kuhu see poole öö ajal kihutab? Muuseumitöötajad ei pea vist kella poole seitsmeks tööle tõttama?“ naabrimehe varane väljumine ärritas. Sai samas aru, et pingutab üle. „Mis see tegelikult minu asi on, millal ta tööle läheb? Kurat, kõik ajab närvi…“

      Enesetunne oli kehva. Ta võttis oma suure triibulise kohvikruusi ja kallanud sinna kohvi, läks sellega magamistuppa, et end riidesse panna. Graafiku järgi pidi ta tööl olema kakskümmend neli tundi järjest.

      Mõtted olid hajevil. Naine ei teadnud mida ette võtta. Kas minna tööle, ise teades, et mees on kusagil kellegagi või peaks kuhugi helistama? Uurima, kas Riiko Kallasega on juhtunud õnnetus?

      „Ei, sel juhul oleks mulle helistatud!“ vastas ta endale sealsamas kindlalt. Tema, kui endine haiglatöötaja teadis seda täpselt. Ja mees polnud ka mitte üksinda kuhugi läinud, et keegi õnnetuse juhtudes abistada poleks saanud.

      Mõtted tulid ja läksid. Arutledes aga nii või naa, ikka jõudis ta selleni, et Riiko käitumine oli väga ebatavaline. Jolanda otsustas pärast järelemõtlemist tagaotsimise alustamisega oodata ja СКАЧАТЬ