Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ niisama istuda. Tavaliselt polnud neil aega nii pikalt pausi pidada.

      Mirjam ilmus kastanpunase juuksetuka lehvides ukse vahele just siis, kui Jolanda ja Meeri hakkasid tõusma, et tagasi Arvi juurde minna. Juba eemalt hüüdis ta:

      „Tere! Noh?“ Jäi seejärel seisma ning keerutas end ringi, kallutades pead ühelt küljelt teisele.

      „Kuidas on? Meeldib?“

      „Jaa-aah…“ venitas Jolanda vastuseks ning unustas hetkeks isegi Riiko. Mirjam nägi vastu igasuguseid ootusi vapustav välja. Soeng sobis talle. Viltu lõigatud tukk tekitas mulje, et tegemist on kelmika ja enesega rahuloleva tütarlapsega.

      „Sa näed vähemalt kümme aastat noorem välja,“ ütles Jolanda. „Õieti tegid. Ja see värv isegi sobib sulle!“

      „Lähen päästan vaese mehikese sealt voolikute otsast ära. Sina istu edasi, tegele sõbrannaga. Kuniks aega…!“ ütles Meeri ning pilgutanud Jolandale silma ja võtnud laualt kandiku nõudega, pöördus minekule. Korraga kostus tema mobiili trillerdamine. Kandiku kiiresti käest ära pannud, tõstis Meeri mobiili kõrva juurde.

      „Kohe tulen!“ hüüdis ta siis mobiili ning Jolandale viibanud, kiirustas söögisaalist välja.

      „Noh, istud nagu unes! Nii et meeldib?“ küsis Mirjam uuesti. Ta vaatas suurte silmadega Jolandale.

      „Ee…ei… isegi väga meeldib!“ sai sõbranna lõpuks suu lahti. „Väga lahe on. Sulle sobib see ja… ma ei kujutanud isegi ette, et see nii lahe võib olla. Sa näed palju noorem välja ja…“

      „Kuule, sa oled kuidagi tujutu. Väsinud või? Kas ei lastud öösel magada?“ muigas Mirjam ja istus Jolanda kõrvale ning müksas teda naljatledes.

      „Ah, ära… Lasti magada küll! Või tegelikult. Ei lastud jah. Riiko ei tulnud ööseks koju ja ma ei tea kus ta on!“

      Nüüd oli see öeldud. Jolanda pööras pilgu sõbrannalt ära. Ta vaatas mõtlikult söögisaali teises küljes asuvate akende poole, otsekui otsides sealt vastust oma hinges pulbitsevatele küsimustele.

      „Ei tulnud koju? Töölt ei tulnud koju?“ ei saanud Mirjam aru.

      „Töölt tuli. Aga siis läks välja, et poistega kusagile baari või pubisse minna, mina ka ei tea kuhu just, ja siis enam koju ei tulnudki. Ma tulin hommikul tööle ära, teda polnud veel koju jõudnud. Püüdsin talle mobiilile helistada, aga selgub, et pole levis. Ma ei tea mida teha?“ Ta vaatas Mirjamile otsa ning silmanurka valgus suur pisar. Kas sõbranna oskab aidata? Tema muret vähendada, midagi lohutavat öelda?

      Mirjam tõmbas kulmu kortsu ja ajas huuled torru. Tema käsi näppis põske. Veidi aega järele mõelnud, ta küsis:

      „Ma ei saa aru, miks Riiko ise pole sulle helistanud? Kas terves maailmas on alates eilsest ööst telefoniside ära keelatud või?“ Jolanda maigutas. Ta ei teadnud mida vastata. Mirjam sai sellest hoogu ning jätkas:

      „Oi, vabandage! Ei ole ära keelatud! Vaata, meie telefonid ju töötavad!“ Suu muigele tõmmates võttis Mirjam taskus oma mobiili ning vehkis sellega, väljendamaks oma arvamust asjast ka visuaalselt.

      „Ta telefonil on võibolla aku tühi?“ Küsimusest paistis läbi Jolandapoolne hale katse oma mehe käitumist vabandada.

      „Aga proovi talle uuesti helistada! Praegu! Ma tahan näha…“

      Jolanda pistis käe taskusse, kuid seal oli vaid töötelefon.

      „Milline õnn, et see on viimase pooltunni vaikinud,“ mõtles ta. Meenus, et oma telefon on endiselt käekotis.

      „Oota, ma olen selle kotti jätnud. Kohe toon ära!“ Ta ruttas riietusruumi ning tuli paari minuti pärast, telefon käes, tagasi. Nägu oli nõutu:

      „Tead, nüüd on mul endal aku tühi! Kogu see jama eile… Unustasin laadima panna! Ja kui nüüd Riiko ongi helistanud, siis arvab, et ma olen välja lülitanud, et mul palju tööd. Riiko teab, et ma ei saa alati kohe vastata. Et ma helistan hiljem tagasi, kui näen, et keegi on vahepeal helistanud ja nii…“ Ta vaikis ning langetas pea. Nutt kippus kurgust edasi. Uus kangekaelne pisar jõudis silmanurka.

      „Räägid sa… Oo, kui kahju temast. Teeb, mida sa käsid tal teha! Vaesekene selline! Aga palun, võta minu telefon ja helista!“ Mirjam, näol otsusekindel ilme, toppis oma telefoni Jolandale pihku. „Noh? Tema number on mul telefonis olemas kah!“

      Jolanda tegi kerkivat ärritust maha surudes, mis sõbranna tahtis.

      Vastuseks kuuldus endiselt abonent ei saa teile vastata. See hakkas juba närvidele käima ja Jolanda tundis uut vihasööstu:

      „No on tüüp! Nüüd peaks ta ju ometi olema telefoni juba laadima pannud. Või helistagu töötelefonilt. Ja tead. Tegelikult, kui ta isegi arvab, et ei taha mind töö juures segada, no saatku siis sõnum. On ju!“

      „On küll jah,“ vastas Mirjam. „Sina saad sellest aru. Ja mina saan sellest aru. Aga kuidas seda sellele tohmanile selgeks teha? Selgub, et ta oma mõistusenatukesega selle peale ei tule…“

      Jolanda vaatas maha. Tal hakkas mehe käitumise pärast häbi. Imelik, kuid Mirjam justkui tundis seda:

      „Jollukene-lollukene… Sina pole ju milleski süüdi. Tema peab oma käitumist häbenema. Igavene isane selline! Kuidas ta aru ei saa, et sa muretsed? Tead, mina ka olen tema peale praegu täitsa vihane. Ja ma ei saa aru, mis asi võib nii tähtis olla, et inimene ei leia ühte minutit aega, et oma naisele teatada, miks ta ööseks koju ei jõua. Praegusel hetkel – ei jõudnud. Ega ta spioon või palgamõrvar ei ole, et riskib oma elu ja vabadusega, kui helistab! Jumala eest, tead…“ Mirjam raputas vihaselt peaga. Tema äsjalõigatud juuksed lendlesid hoogsalt.

      Jolanda tundis kerget kadedusevirvet. Ta oleks isegi tahtnud otsekohe juuksurisse tormata. Selle asemel neelas ta õnnetuna alla kurku kogunenud klombi ja teatas väriseva häälega:

      „Tead, praegu ma mõtlen, et mina talle enam ei helista. Mina pole jah milleski süüdi. Aga tema on! Ja las siis ise otsib mu üles ja seletab ja vabandab ja… ah, ma ei tea… Aga vot mina enam ei helista ja… tead! Ma ei tea, kas ma kojugi lähen enne, kui ta pole vabandust palunud. Mis sa arvad?“

      „Vot! Täpselt.“ Nii räägib üks õige naine. Las närvitseb nüüd ise ja proovib, et mis tunne on istuda ja oodata ja muretseda, kui ei tea kus teine on ja mis temaga on… Ausalt kah. Tee jah nii. Kui vaja, tuled kasvõi minu juurde ööseks!“

      Telefon helises. Jolanda vastas ning lausunud hetke pärast – kohe tulen – tõusis:

      „Kuule, ma pean nüüd minema. Ühel sai hapnikuballoon tühjaks. Peab kohe ära vahetama. Tead, ma helistan sulle homme, eks ole?“

      „Kui vaja, tuled kohe minu juurde, said aru? Ja las tema otsib sinu üles ja vabandab. Sina ära enam helistama hakka, eks ole?“

      „Yes, boss! Riikole ei helista ning kui tema helistab, siis keeldun suhtlemast! Olen kõva, kui ränikivi!“ hüüdis ta ukselt. Söögisaalis polnud juba ammu kedagi peale nende kahe. Mirjam sirutas käe välja ja tõstis pöidla üles.

      III peatükk

      Polnud kerge olla öö läbi tööl teadmata, mida Riiko teeb. On ta СКАЧАТЬ