Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aastatel polnud leeris käimine sugugi “popp ja noortepärane” nähtus. Hoopis vanameelne ja võimuvastane. Kas see räägib Kaljo Kiisa suurest usklikkusest? Pigem kehtivate normide austamisest. Siisi Kiisk: “Kaljo armastas väga oma vanemaid. Ta teadis, et leeris käimine on nende jaoks väga tähtis. Ta käis leeris selleks, et neid rõõmustada. Ta oli hea ja kuulekas poeg.”

      Kaljo Kiisk sai koolitatud-leeritatud. Tee iseseisvasse täiskasvanuellu oli avatud.

      4. MELPOMENE JÜNGRI AASTAD

      Isa eeskuju on paljudele noortele meestele tähtis. Karl Kiisk töötas pika elu mehaanikatöökodades, kus tegeldi põlevkivitööstusega seotud masinatega. Kaljo Kiisk: “No kuhu ikka pärast keskkooli minna. Terve Virumaa oli ju maa all. Enamik mehi töötas kaevandustes. Muidugi, mäeinseneriks. Tegin, klõps, eksamid ära ja sain sisse.”48

      Nii oligi Kaljo Kiisk alates 1. septembrist 1946 Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilane. Täpsemalt määratletuna õppis ta keemia- ja mäeteaduskonna mäeosakonnas. Põhimõtteliselt on selline eriala olemas ka praeguses Tallinna Tehnikaülikoolis, ainult teistsuguse nimetusega – geotehnoloogia, mis kuulub keemiateaduskonna alla. Ent kaevandamisega seotud praktiliste aineteni Kaljo Kiisk ei jõudnud, sest insenerikoolituse algusotsas õpitakse peaasjalikult teoreetilisi aineid: matemaatikat, füüsikat, keemiat, joonestamist. Ja semestreid jõudis Kiisk TPI-s läbida umbes poolteist.

      Instituudi väljastatud matriklist selgub, et Kiisk sooritas tarvilikud eksamid-arvestused erinevatele hinnetele. Füüsika ja keemia said esimesel semestril tehtud “rahuldavale”, see-eest hinnati teise semestri marksismi-leninismi teadmisi “väga heaks”. Mäeinseneriks õppimist ei olnud siiski kauaks. Kaljo Kiisk: “Ma olin teisel kursusel, tegin tehnilist joonestamist ja järsku vaatasin lehest, et Tallinna Teatriinstituuti võetakse noormehi. Lükkasin joonestuslaua kõrvale, lugesin seda. On vaja luuletust, katkendit ja etüüdi. Mina ei teadnud, mis see etüüd on. Otsisin luuletuse, võtsin pisikese lõigukese Tammsaarest ja läksin eksamile. Mulle öeldi, nüüd tehke etüüd. Mina küsisin, mismoodi see käib? Kujutage ette, et olete jaamas, kõik. Jaamas, hea küll. Tooli oli. Tulin kohale, panin tsemodanid maha, istusin maha, tegin suitsu. Kurat, kes see tahab minult neid ära varastada. Tegin niisuguse tüki ära. Põldroos oli seal, Rebane, Felix Moor. Isegi nemad ümisesid naerda. Kui ma lõpetasin ära, Põldroos ütles: “Olete vastu võetud.””49

      Teatrikooli katsetel käimine toimus suure saladuskatte all. Siisi Kiisk: “Miks ta olekski pidanud sellest jutustama. Kui ta oleks läbi kukkunud, mis ta siis oleks teinud… Pealegi ei tahtnud ta oma vanemaid kurvastada. Ega see näitleja kutse ei olnud tol ajal väga lugupeetud…”

      Rakvere klassiõde Siisi Ivanov tuleb samuti Tallinnasse, õppima toitlustustehnikumi, temast pidi saama dieediõde. Õppimise ajal tuleb elada kitsastes oludes üüripinnal. Umbes samasse aega, kui toimusid teatrikooli katsed, aastasse 1947 jääb Kaljo Kiisa abiellumine. Sellega saab alguse pikk teekond, mis kestis enam kui kuuskümmend aastat.

      Värske abielumees käib 1947. aasta sügisest peale mõnda aega korraga kahes koolis. Sügissemestri lõpus aga jätab ta Polütehnilise Instituudiga hüvasti. Kaljo Kiisk: “Läksin kõrgema matemaatika vektoriaaleksamile, võtsin pileti. Professor Humal küsib: “Mis number pilet teil on?” – “Kakskümmend seitse.” – “Andke mulle!” Võttis pileti, pani enda kõrvale: “No nii, Kaljo Kiisk, kaua me õpime siis kahes instituudis?” Sain nagu nuiaga vastu pead: ta oli Priit Põldroosi käest kuulnud, et nad said päris huvitava poisi Kaarli Aluoja suguvõsast. “Mis me teeme?” Mina: “Ma lähen sinna.” – “Väga hea, andke matrikkel!” Kirjutas sisse “hea” ja mina marssisin uksest välja.”50

      Kaugelt sugulase, Draamateatri näitleja Aluojaga puutus Kiisk kokku hiljem Teatriinstituudis, kus ta töötas õppejõuna.

      Eesti Riiklik Teatriinstituut oli pärast sõda loodud institutsioon, mis oma õpetuses jätkas sealt, kus Eesti senine teatrikoolitus oli pooleli jäänud. Teadupärast algas riiklik teatriharidus 1938. aastal asutatud Tallinna Konservatooriumi riiklikust lavakunstikoolist, kus alustasid oma teatriteed Voldemar Panso, Ilmar Tammur, Ellen Liiger, Heli Viisimaa, Kaarel Toom ja mitmed teised. Lavakunstikooli juhataja Leo Kalmet jätkas saksa okupatsiooni ajal näitlejate koolitamist Tallinna teatrikoolis. Seal õppinud kursus lõpetaski vastasutatud Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, mille sisuliseks hingeks ja direktoriks sai Priit Põldroos. Põldroos oli Jaroslavlis käinud kultuuritegelasena võimudele sobivam kui Kalmet, kellele peagi inkrimineeriti poliitiline süütegu, mis mehe GULAG-i viis. Ent Teatriinstituudi asutamise ajal oli just Kalmet see põhijõud, keda tudengid oma õpetajana mäletavad. Kui Põldroos oligi isiksusena säravam, oli Kalmetis koolipapalikku töökust, metoodilisust ja isiklikku hoolitsust, mis aitas tudengitel jõuda erialases õppetöös parima tulemuseni. Ega saanud ju Kalmet pärast vangilaagrist naasmist, kui ta juba Panso asutatud lavakunstikateedris õpetas, endale ilmaasjata hüüdnimeks “Papa Kalmet”.

      Kaljo ja Siisi Rakveres Pagusool aastal 1946.

      Kaljo Kiisk (seisab paremalt viiendana) Eesti Riikliku Teatriinstituudi tudengite ja õppejõududega peomeeleolus.

      Veel olid näitlejameisterlikkuse õppejõududeks Johannes Kaljola, Kaarli Aluoja, Alfred Rebane ja Ants Lauter. Lavakõnet õpetas parim mees, kes Eestis selleks olemas – Felix Moor, lisaks mõni noorem abimees. Lavalise liikumise tunde andis Helmi Tohvelmann. Õppekavva kuulusid veel teatri-, kunsti- ja kirjandusloo loengud, vehklemine ja loomulikult kohustuslikud punased poliitilised õppeained. Õppeainete järgi ei erinenud töö Eesti Riiklikus Teatriinstituudis palju sõjaeelsest riiklikust teatriõppest ega ka hilisemast Panso lavakunstikateedrist. Ka Moskva teatrikõrgkoolis GITIS-es (see levinud sõna tuleb kooli ametliku venekeelse nimetuse lühendist – Gossudarstvennõi institut teatralnogo iskusstva), kuhu Kiisk hiljem sattus, polnud õppekavad palju teistsugused. Ent ometi annab isiksuste, ajastu ja asupaiga keemia teatriõpetuse praktikaks saades igal korral erinevaid tulemusi.

      Arvo Kruusement ja Kaljo Kiisk, koolivennad nii Eesti Riiklikus Teatriinstituudis kui GITIS-es.

      Kaljo Kiisk sattus õppima näitlejate teisele kursusele, suurem osa tema kursusekaaslasi oli juba aasta õppinud Estonia või Draamateatri õppestuudios.

      Kursus lõpetab 1949. aastal ja sealt läheb teatritesse rida näitlejaid, nagu Jüri Järvet, Johannes Rebane, Ellen Alaküla, Heikki Haravee, Ellen Kaarma ja teised. Kaljo Kiisk õpib Teatriinstituudis kuni 1948. aasta lõpuni, ehk siis lõpetamiseelse ajani, mil käib juba diplomietenduste ettevalmistamine. Siis kerkib ta ette võimalus minna üle GITIS-e eesti stuudiosse. Lisaks Kiisale siirduvad selleltsamalt kursuselt GITIS-esse veel Jaanus Orgulas, Arvo Kruusement, Grigori Kromanov ja Asta Lott. Lembit Anton tuleb GITIS-esse juba pärast instituudi lõpetamist.

      Järgmise, 1949. aastal algava semestri õpib Kiisk näitekunsti juba Moskvas, minnes oma õpingutega aasta võrra tagasi – Eesti Riikliku Teatriinstituudi kolmanda kursuse tudengist saab GITIS-e teise kursuse tudeng.

      Moskva GITIS, tantsunumber koos Ben Druiga.

      Asjal olid oma poolt- ja vastuargumendid. Kaljo Kiisk: “1949. aastal tuli Jaanus Orgulas minu juurde ja ütles, et kuule, Moskvas avatakse Eesti teatristuudio, tule ka. Samas oli uuesti minu vastu hakatud huvi tundma. Moskva kohviku peal oli täitevkomitee, sinna kutsuti välja, et kuulge, teil nende aastatega on ikka СКАЧАТЬ