Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

      Kaljo Kiisk: “Taandudes jõudsime lõpuks Pärnu lähedale, kuni Karuse küla lähedal heinamaal kuulsime naiste kisa, et lapsed, lapsed, kuhu te lähete, venelased on külas. Joosti meie juurde, viidi küüni, anti uued riided ja nii jäime külla sulasteks. Kuni kord Lihulast tuli kutse ilmuda sõjakomissariaati. Seal olid ees Vene mundris eesti mehed. Mul oli juhuslikult kaasas paber, et olen selle ja selle kooli õpilane. Rääkisin, et Sillamäel olid jubedad lahingud ja et koos vanematega evakueerisime, isa ja ema läksid Tamsalusse ja mina tulin siia sulaseks, nüüd aga tahaks minna edasi õppima. Üks mees vaatas mulle sellise pilguga otsa, et, poiss, räägi, räägi. Võttis siis tõendi ja ütles: tead, kõige õigem ongi, kui kooli tagasi lähed. Aga see pilk, kui ta tõendi tagasi andis, kõneles üheselt: ma tean täpselt, kus sa vahepeal olid.”43

      Edasisest jutustab Kaljo Kiisk nii: “Mina sõitsin esmalt Tallinnasse, läksin onu juurde. Onult kuulsin, et ema-isa taandusid vahepeal sõja eest Tamsalusse. Tamsalus elas üks sugulasest vanatädi. Sõitsin siis minagi Tamsalusse. Jõudsin kohale ja kuulsin, et isa-ema sõitsid just eelmisel nädalal Sillamäele tagasi. Sõitsin rongi platvormil Sillamäele. No see oli mu vanematele niisugune üllatus, et jumal küll, oma poeg on elus ja tuleb äkki uksest sisse. Kuid lisaks kohtumise rõõmule kerkis kohe ka mure, et mis edasi, mida tegema hakkan? Ema sai kuidagi ühenduse Tallinna kommertsgümnaasiumi direktori Kesleriga, kes ütles, et saada Kaljo minu juurde kooli.”44

      Tegelikult ei saanud Kiisk onu Rudolfiga kohtuda, sest too oli sõjatandril, kus langes. Küll aga leidis ta Tallinnas õppimise ajaks peavarju onu peres.

      Nii sattuski Kaljo Kiisk uuesti Tallinnasse kooli. Ainult et tegu ei olnud mitte kommertsgümnaasiumi, vaid Tallinna II majandustehnikumiga. Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis leiduv paber kinnitab, et sealses kolmandas klassis õppis Kiisk alates 1944/45. õppeaasta teisest veerandist. Kooli ilmus ta paljaks aetud peaga, sest ainult koos juustega sai tõhusalt lahti täidest, kes käivad loomuliku osana sõjamehe kaevikuelu juurde. Vaevalt et ainult selle palja pealae pärast tärkas Tallinna võimudel gümnasisti vastu terane huvi. Stalinlik kord tahtis iga hinna eest terad sõkaldest välja sõeluda. Kaljo Kiisk: “Et kus te, 1925. aasta poiss, olite. Ütlesin, et isa juures Sillamäel põlevkivitööstuses, kus valmistati lennukibensiini, et see töö vabastas mopist. Ah jaa, õige, vastati. Tegelikult ei vabastanud mopist ükski tehas. Aga seks korraks sain minema. Ent see asi hakkas kummitama ja nii ma põgenesin kommertsgümnaasiumist Rakverre, gümnaasiumi üheteistkümnendasse klassi.”45

      Nüüd sattus Kaljo Kiisk käima oma keskkooli lõpuklassi Eesti ühes ilusaimas koolimajas, mille oli projekteerinud Alar Kotli. Kooli sisu vastas vormile, tegu oli väärt kooliga Virumaal. Ent lisaks õpetusele leidis Kaljo Kiisk sellest koolist oma ellu muudki olulist. Talle hakkab meeldima üks oma klassi tüdruk, kellest saab tulevikus kaaslane eluteel. Sõbrad-tuttavad kutsusid teda Siisiks ja see nimi oli ristinimest meelepärasem ka selle kandjale.

      Meenutusi noorusradadelt. Siin oli kunagi Uue-Sõtke algkool, siinsamas lähedal asus sõja ajal ka Kaljo Kiisa flakipatarei.

      Kaljo Kiisk jäi korterisse kaugete sugulaste juurde, kes elasid Heina tänavas. Sinaida Ivanov ehk Siisi elas Õli tänavas, nii et saatuse tahtel olid neist saanud peaaegu et üleaedsed. Kooli viis otsetee üle suure tühermaa, kus karjatati tol ajal loomi. Ja küllap kujunes siin nii nagu Arno ja Teelega “Kevades”, kus üheskoos mindi kodunt kooli ja samamoodi koolist tagasi koju. Kahel noorel inimesel juttu jätkus. Õpiti teineteist tundma. Kaljo Kiisk: “Tema istus akna all, tüdrukute reas. Mina olin ukse poolt, seina vastast teine. Ka Kamtšatka poiss, tema oli ka Kamtšatka tüdruk, tagumistes ridades. Sümpaatne, väga tore, laia silmaringiga, mängis väga hästi klaverit, kooli võimlemisringis oli. Ja ilus tüdruk. Midagi ei ole teha. Tegin õige otsuse.”46

      Siisi Pihkvamaalt pärit isa pidas Rakvere kesklinnas valmisriiete ja kangakauplust. Sõja algupoolel põles aga pood maha ja ka poeperemees ise suri veidi hiljem. Perekonnas oli kolm last: vanim, Georg, jäi sõjas kaduma, noorim, Aleksander, suri tiisikusse. Suur idüllilise õunapuuaiaga maja raudteejaama lähedal kuulus natsionaliseerimisele. Majas elasid vaheldumisi vene ja saksa sõdurid, perekonnale jäi seal üksainus tuba. Küüditamised läksid Siisist ja tema perest mööda. See tegi võimalikuks koolitee lõpuni käia.

      Ka Kaljo Kiisk ise pole Rakveres loru poiss. Temagi on esirinnas spordis. Aga ta ellu tulevad ka kaunid kunstid. Kaljo Kiisk: “Tore oli Rakvere teatri näitleja ja lavastaja August Lääne poolt 1946. aasta kevadel lavastatud Lydia Koidula näitemängus “Säärane mulk, ehk sada vakka tangusoola” mängida Erastu Ennu. Peaaegu kõik esinejad olid meie klassist. Mängisime kooli suures saalis ja päris mitu korda. Hea etendus oli!”47

      Rakvere teatri lavastaja ja näitleja August Lääne oli Kiisa jaoks omakandimees, kes suurema osa oma teatriteest oli käinud Narva teatris.

      Ka Rakvere-aastate jooksul ei kadunud kuhugi jõustruktuuride valvas silm. Siisi Kiisk: “Meie koolis käimise ajal lasid meie koolipoisid õhku kooli lähedal asuva nõukogude monumendi. Me kõik tundsime neid poisse, käisime nendega läbi.” Tegu on sündmusega, millesarnaseid juhtus pärast sõda mujalgi, nii Viljandis kui Tallinnas, kus rahvuslikus õhkkonnas üleskasvanud noorsugu ei leppinud võõrvõimu ja tema monumentidega. Rakveres punavõimu postamendi õhku lasknud koolipoisid said karmilt karistada.

      Tähelepanu alla sattus ka Kaljo Kiisk. Siisi Kiisk: “Me tegime endale kooli lõpumärgid, kus märgi sees olid sinimustvalged lipuvärvid. Sellest tõusis suur skandaal, mille tõttu tehti ametist lahti meie armastatud klassijuhataja. Kaljo käis ka teiste hulgas ülekuulamisel.”

      Rakvere I Keskkooli abituuriumi lõpupilt. Kaljo ja Siisi seisavad kõrvuti tagumises reas vasakult neljanda ja viiendana.

      24. mail saab Kaljo Kiisk Rakvere keskkoolist küpsustunnistuse. Vene ja võõrkeel on “rahuldavad”, ülejäänud “neljad-viied”.

      Veel СКАЧАТЬ