Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

      Suurkujuks võib pidada ka gitislaste erialaõpetajat Ossip Abdulovit, kes oli näitlejana isegi tuntum kui Sudakov. Tema poeg on tuntud vene näitleja Vsevolod Abdulov ja lähedane sugulane veelgi tuntum Aleksandr Abdulov. See Poola aadlisoost pärit härrasmees oli näitlejana käinud läbi mitmest Moskva teatrist, mänginud paljusid suuri osi filmides.

      Sageli gitislaste poolt mainitud erialaõpetaja Aleksandr Anders ei saanud väga uhket saavutustenimekirja oma teatritööde kohta esitada. Ta oli pigem kui Sudakovi vari, kes ta assistendina tegeles igasugu vajalike pisiasjadega. Aga ka nii on ta pääsenud suure teatriloo pildile, seda küll paroodilises võtmes. Andersit peetakse Bulgakovi “Teatriromaani” Adalberti prototüübiks. Kuigi tema puhul räägitakse vähem isiksuse särast ja loomingulisest lennukusest, on tegu metoodilise ja püsiva loojanatuuriga. “Kõva töömees” – sellist ütlust kuuleb ta kohta mitme GITIS-es õppinud eestlase suust.

      Kaljo Kiisk: “Meie õpetajad Ilja Sudakov, Ossip Abdulov, Aleksandr Anders ja Jossif Rajevski õppisid vahetult Stanislavski käest. Sudakov tegutses lavastajana Nemirovitš-Dantšenko ja Stanislavski kõrval viimaste kuulsate lavastuste “Kolm õde”, “Kirsiaed” ja “Kuum süda” valmimisel. Meie õppetöö käis stuudio põhimõttel. Tihti saime kokku Abdulovi või Sudakovi juures kodus. Seal veedetud tunnid andsid meile vahest rohkem kui instituuditunnid. Me õppisime sügavamalt arutlema kunsti- ja eluprobleeme. Need vestlused kujundasid meid kultuuriinimesteks. Selle eest olemegi GITIS-ele tänu võlgu.”57

      Peagi saabub Moskvasse režiid õppima Voldemar Panso. Ta tuleb sellessesamasse akadeemilisse keskkonda, kus eesti stuudio näitlejatudengid on viibinud juba pikemat aega. Tema päevaraamatu boheemlust täis leheküljed võtavad teise pöörde. Voldemar Panso: “Veel on huvitav, et siin ei näe noorukeid kohvikus või õllepoes. Võib-olla ei ole raha, aga enam tõenäoline on – ei ole aega. Moskvas ei saa logeleda. Moskvasse ei tulda logelema. Siin õpitakse, ahmitakse kõike küllust, mida kätte serveeritakse. Ahmitakse juba sellepärastki, et muidu lüüakse minema. Päev on liig lühike ja öö kaob nii ruttu. Ja aega ei pane nagu tähele. Mul on veel koolis vahel igav, kuna ma kõiki loenguid ei taipa. Aga kui hakkan aru saama, küll muutub.

      Ja huvitav, siin kaotad individualismi joone, mida meie rahval on ohtralt ja ka minul. 11 inimest toas ja üks köök – ma ei kujutanud ette sellist elu. Aga nüüd, kui oled üksi toas, on nagu kõhe ja mahajäetuse tunne. Mida suurem mölin, seda parem on õppida. Veel ma söön üksi oma voodiäärel, aga küllap varsti lähen ka ühisesse lauda.”58

      Ja asi pole sugugi ainult erialaõppejõududes. Hääleseadet ja laulmist andis Galina Roždestvenskaja, kes oli tuntud vene dirigendi Gennadi Roždestvenski tädi. Mälestustest tuleb välja, et ta elas Suure Teatri ühes tiibkorpuses, järelikult pidi ta oma põhitöö poolest olema selle institutsiooniga seotud. Tema utsitamise tulemusena polnud paljude gitislaste jaoks raske isegi ooperiliteratuuri klassika. Roždestvenskaja juhatusel lauldi ka kooris. Esineti GITIS-e seinte vahel ja väljaspool neid. Kui Riiklik Akadeemiline Meeskoor tegi ühe oma Moskva-reisi ajal GITIS-es šefluskontserdi, polnud mingit raskust stuudio poisid hääle järgi koori rühmadesse laiali jagada, et RAM toekam oleks. Sama reisi ajal istus Gustav Ernesaks pool päeva Sudakovi tunnis. Küllap innustas seda tegema Sudakovi isiksus, maestrol polnud ju vaja huvi teeselda.

      Kalju Karask: “Minul kujunes hiljem Galina Petrovnaga väga hea kontakt. Temaga olid laulutunnid, ka arvestus. Alguses mulle eriti hästi ei istunud see asi. Õpetaja ütles küll, et hääl on ilus ja kõik… Ma sokutasin Endel Simmermanni enda asemele ja paar korda läks läbi ka. Siis ta küsis, miks ma tunnis ei olnud? Vastasin, et Simmeramann oli ju minu asemel, tema tahab laulda… Pärast hakkasin ise teda taga ajama. Meil tekkis omavaheline klapp. Ta oskas sisendada austust laulmise ja muusika vastu ja see hakkas mulle meeldima.”59

      Võib pidada Galina Roždestvenskaja teeneks, et GITIS-e stuudio lõpetas mees, kel tuli hiljem esineda samades osades, mida laulis Estonia teatri esitenor Hendrik Krumm. Ka Karaski enesetäiendamine Aleksander Arderi juures toimus jätkuna GITIS-e õpingutele, vahendas ju seda ta õppejõud Moskva-päevilt Felix Moor.

      GITIS-e eesti stuudio tudengite õppejõududest ei saanud üle ega ümber samas koolis õppinud Voldemar Panso, kes pühendas raamatus tema ümber olnud suurkujudest eraldi peatüki kunstiajaloo ja kirjanduse lektoritele Tarabukinile ja Pollile. Voldemar Panso: “Vaimne nõmedus viis Tarabukini roopaist, ta parem näopool hakkas instinktiivselt tõmblema, suu avanes, nagu ahmiks õhku, ja siis muutus ta salvavaks või läks meeleheitesse.

      Chagalli loomingu erakordsus võis neil olustikulise realismi aastail tunduda tõepoolest kummalisena Laktionovi esteetikaga harjunud silmale. Järsku lendavad juudid Vitebski taevas! Ja nii hõikaski üks protesteeriv hääl läbi pimeda auditooriumi: “Me ei mõista seda! Me ei saa aru!”

      Tarabukin: “Te võite seda kunsti eitada või jaatada, see on teie õigus. Aga aru peate saama. Kui te aru ei saa, siis öeldakse, et olete loll. Ja see vaimuomadus ei anna luba teil režiilaua taha istuda.””60

      Tudengite mälestuste järgi viis Tarabukin tudengeid oma koju, et näidata neile diapositiive, mida instituuti tuua polnud soovitav. Hea hariduse andmise soov kaalus üles hirmu. Olid need ju aastad, mil võimud jahtisid kunstirahva hulgas formaliste ja kosmopoliite ja mõnegi gitislaste õppejõu ette see mõru karikas ka jõudis.

      Eestist pärit tudengeid GITIS-e ees. Vasakult Voldemar Panso, Jaanus Orgulas, Ervin Abel, Karin Sepre, Vello Rummo, Virve Aruoja, Leili Bluumer, Kalju Karask, Kaljo Kiisk ja Erich Jaansoo.

      Kaljo Kiisk: “Kujutavat kunsti andis inimene, kes tundis eesti kunsti paremini kui meie. Ta teadis, et teil kunstihoones avatakse uus näitus, meie ei olnud kuulnud ega näinud midagi. Piinlik hakkas.”61

      Lisaks koolitööle oli veel Moskva linn oma näitusesaalide, teatrite ja kontsertidega. Stuudiolased mainivad oma mälestustes Paul Robesoni ja David Oistrahhi kontserte. Kohalike ja gastroleerivate kuulsuste kontsertidele ja etendustele pääsemiseks kasutati igasuguseid nippe. GITIS-e stuudios õppinute meenutustes tõusevad esile teater, muusika ja kujutav kunst, mis noortele inimestele Moskvas tohutuid elamusi pakkusid. Tõsiasi on ka see, et Moskva kinode repertuaar oli avaram Tallinna omast. Toimus igasugu poolkinniseid linastusi, kuhu kunste õppivad tudengid võisid ennast hea tahtmise ja õnne korral sisse smugeldada. Ent paistab, et film jäi siiski tagaplaanile, kuigi just filmist kujuneb Kaljo Kiisa ja mõne teisegi gitislase jaoks hiljem muusa, keda kummardada. Kunsti poolest pakkus linn tohutuid võimalusi ja kõigi võimaluste realiseerimine käis üle jõu.

      Arvo Kruusement: “GITIS-e õppejõud ja Moskva kultuurielu avardasid tohutult meie silmaringi. Me käisime läbi filmiinstituudi VGIK-i tudengitega. Meil oli õpetus kõvem. Meil olid kogemustega õppejõud, tsaariajast pärit intelligents, kes kandis mitme aastakümne pikkust õpetamise traditsiooni. Neil oli koolitus alles alanud… Aga lisaks kultuuriloolisele haritusele anti GITIS-es võimalus kasvada kunstnikeks. Need erinevad tunnid arendasid tohutult loovust. Näiteks muusikatunnis mängiti meile kolm nooti ette ja õpilane СКАЧАТЬ