Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. 1958. aasta suvel pidi ta kahe mängufilmitöö vahel ära tegema ringvaate “Nõukogude Eesti”. See oli temaatiline – pühendatud noori harivale tegevusele. Oli lõike liblikate kogumisest, musitseerimisest muusikakoolis, mudelite ehitamisest ja muust sellisest. Ei olnud suurt ideoloogilist jura ega punaste kaelarätikute lehvitamist, film keskendus ikka noort inimest arendavale tegevusele ehk siis võimalikule skautlusele, olgu peale, et Nõukogude Eestis. Küllap oli seegi omas vormis võimalik.

      Alates neljandast klassist õpib Kiisk Uue-Sõtke algkoolis, väikses kahe klassitoaga õdusas koolikeses, mida pidasid vaid kaks õpetajat, kelle najal püsis paljuski ka Vaivara valla vaimuelu. “Kool oli meile nagu teine kodu. Laulsime, tegime ilulugemisi… Isegi kui läksime noorkotkasteks, polnud see mingi odav rividrill, vaid kuidagi seotud poeesia, lauluga… Seda, millise pagasi me sellest koolist saime, on sõnades raske väljendada.”28

      Et Kaljo Kiisk oli täiesti tavaline koolipoiss, seda näitavad ta õppetulemused. Tunnistusele tulevad “väga hääde” kõrvale “hääd” ja varsti ka mõni “rahuldav”. Nii ta lõpetabki 1940. aastal Uue-Sõtke algkooli. Lõpuhinneteks siiski kõik “hääd” ja “väga hääd”.

      Huvitav on see, et Kaljo Kiisa koolitunnistustel on käitumishinne alati see kõige kõrgem – kuulekas on ta lapsest saadik. Hea kasvatuse juuri näeb ta ise koduses õhkkonnas. “Mängukaaslasi oli mul tohutu palju. Sain eakaaslastega hästi läbi. Norija ja kakleja pole ma kunagi olnud, isa ja ema on mind ses suhtes hästi kasvatanud. Ning ma ei mäleta, et isa-ema oleksid ka omavahel kunagi kõva häälega rääkinud. Ei ole ka ma kunagi vitsa või rihma saanud. Mulle on käsi pea peale pandud ja öeldud: Kalju, vaata mulle silma! Niimoodi ära enam tee! Ja kõik.”29

      Noorukiks sirgunud Kaljo Kiisa silmade all toimub Eesti Vabariigi langemine. 1940. aastast mäletab ta, kuidas vaatas tundide viisi vene kolonnide saabumist. “Nad tulid Sillamäelt läbi mööda metsavahelist teed, mis läks üle jõe tehase tagant. Tee ääres seista küll ei tohtinud, aga ma varjasin end põõsa taga. Isa oli kaitseliitlane, aga Kaitseliit oli pandud tee äärde valvama, et okupantide sissetungi rahu miski ega keegi ei rikuks! Isa veel hoiatas, et mind jumala eest keegi ei näeks: saan mina vastu pead ja sina ka, nii et laksub! Ma ei osanud neist mõelda muud kui et… vaenlased. Vene soldatid nägid välja väga nadid ning olid kõik banaalselt ühte moodi.”30

      Mööda teed maale marssivat võõrväge kujutatakse Kaljo Kiisa esimeses iseseisvas filmis “Jääminek”. Ajastule ja võimu survele vastavalt sai tollal okupandina näidata vaid sakslasi, ent filmi kaader on väga sarnane stseenidega, mis saatsid Punaarmee sissemarssi Eestisse, mida Kiisk ise pealt nägi.

      Kaljo Kiisk mäletab, et kodus valitses neil päevil must masendus. “Küüditamise ajal varjas isa end terve nädala. Loomulikult ei sallitud sissetungijaid silmaotsaski. Ning aimati selgesti, mis tulemas oli.”31

      Seoses uue võimuga läks luhta ka perekonna unistus oma majapidamisest Sillamäel. Vaikses, ent tollal õdusas alevikus olid isa ja poeg Kiisad käinud vaatamas sobivat krunti. “Minu isa oli hea töömees ja vabariigi lõpuks oli tal panka kogutud nii palju raha, et võis selle eest maja ja maad osta. See oli siis küllaltki suur summa, 1941 võeti see ära. Mäletan, kuidas isa Narvast pangast tagasi tuli. Tal oli selleks hetkeks arvel nii palju raha, et sai vaid talvemantli osta. Ta tuli sealt tagasi väga lööduna. Mäletan, milline hirm mul noore poisina siis oli, kui ta tuli ja istus toolil.”32

      1940. aasta sügisel jätkab Kaljo Kiisk oma õpinguid Narva kaubanduskeskkoolis. Narva ja Sillamäe vahet sõidab ta sportlikult jalgrattaga. Tollal oli Narva hoopis teistsugune linn kui praegu. Enne sõjas maatasa pommitamist ja elanikkonna väljaküüditamist oli Narva oma barokse arhitektuuriga ere pärl teiste Eesti linnade seas. Seal oli võrdlemisi tugev teater, uhke seltsielu, paljugi väärtusi, mis ühest Virumaa alevikust pärit noormehele mõju võisid avaldada. Õppimist Narvas jätkub kolmeks aastaks, kevadeks 1943 saab kool läbi. Lõputunnistusel mitut sorti hindeid, keelte alal koolipoisi “rahuldav”.

      Huvitav on see, et Narva kaubanduskeskkoolis oli majandamisega seotud aineid, mis tulevad kasuks filmitegemisel, on ju tegu tootmisega. Nii läbis Kaljo Kiisk Narvas näiteks raamatupidamise kursuse. Plaani kohaselt pidi ta jätkama oma õpinguid Tallinna kommertsgümnaasiumis, ent saatus tahtis teistmoodi. Mobilisatsioonikäsk tabas ka tollal veel 17-aastast noort meest.

      “Minek oli endastmõistetav. Enne seda olin Omakaitses, mu isa oli kaitseliitlane. Tema läks sakslaste ajal Omakaitsesse ja mina läksin ka, ta ütles küll, et nii noor, mis sa nüüd, aga eriti ei vaielnud. Meil oli kaks püssi kodus seina peal. Ja kui tuli mobilisatsioon, ei olnud meil peres mingisugust ohkimist, ütlesin: “Jah, kõike head, mina lähen.””33

      Muide, sõjaväeline elu polnud Kaljo Kiisale mingi võõras maailm. Poisipõnnina näis see talle koguni eluunistusena: “Kuna Jõhvi kubises sõjaväelastest, mõtlesin minagi, et sõjaväelane oleks tore olla.”34

      Sillamäel löödi sõdurpoisid autode peale ja viidi Rakvere rongijaama. Sealsamas oli ühel 1943. aasta oktoobrikuu päeval ka üks noor neiu, kes oli sõjaväljale saatmas oma venda, kes jäigi sõtta kadunuks. See, et tollal oldi koos rongijaamas, tuli ilmsiks hiljem, kui venda ära saatnud neiust oli saanud Kaljo Kiisa abikaasa. Kui Kaljo Kiisk oli enda sõnul oma sõjamehe-elu koha pealt vait kui sukk (sõjas käimisest ei teadnud isegi tütar ega väimees), siis see sõtta saatmise lugu tehti omavahelises jutus ikka selgeks.

      Rakverest alanud rongisõit kestis mitu päeva ja lõppes Poola kaguosas Debica linna lähedal, kus asus endine Poola ratsaväe väljaõppelaager, millest oli nüüd saanud Waffen-SS-i koolituskeskus – Heidelaager. “Heidelaager ehk tõlkes Nõmmelaager sai oma nime ilmselt sellel alal valitsevate nõmmemetsade järgi. Need olid tõesti toredad nõmmikud, kuhu olid ehitatud madalad baraki tüüpi kasarmud, mis said meestele eluasemeks tervelt kuueks pikaks kuuks,” kirjutasid oma sõjaväekoolituse paigast pataljon Narva mehed.35

      Pool aastat väga head sõjaväelist väljaõpet saanud pataljon Narva koosnes meestest, kes Väinö Linna loodud kirjandusliku tegelase kombel võiksid sõja kohta öelda, et “ma ei ole siia surema tulnud, vaid tapma”. Nende koolitus algas 1942. aasta sügisel ja lõppes kevadel. Pool aastat enne Kaljo Kiiska Heidelaagrisse jõudnud Harri Rent saab oma mälestuste kohaselt viie kuuga lisaks sõduriväljaõppele veel allohvitseri kupud peale. Kaljo Kiisa noorsõdurite sats pidi leppima juba märksa lühema ajaga – kaotusseisus Drittes Reich tahtis üha nobedamalt saada kahuriliha, keda tuua ohvriks ihaldatava lõppvõidu saavutamiseks.

      Et Kaljo Kiisk on rääkinud oma sõdimistes Neveli rindele jõudmisest ja eesti väeosad lahkusid sealt 1944. aasta veebruaris, sai sõdurite partii, kuhu tema kuulus, Heidelaagris tapmise õpetust kolm kuud ja veidi peale. Siisi Kiisa väitel tuli tema venna esimene kiri rindelt 1944. aasta jaanuari lõpus. Et Kaljo Kiisk jõudis õppustele samas seltskonnas, pidi ta samal ajal ka rindele jõudma. Aga ka kolm kuud Heidelaagrit on sõjamehele hea algus. Keskmisest parem eeldus noorele inimesele, et olla ikka tapjate ja mitte tapetute hulgas.

      Aga enne sõjamehe tapmiskunsti tuli õppida Preisi korda, rivisammu ja kulpi löömist. Drilli said kõvasti ka need, kelle koolitus piirdus lühema ajaga. Õpetuse juurde käis ka voodi ülestegemise ja varustuse kappi mahutamise kunst. Ja “maskiballid”, kus noorsõdureid erinevas kostüümis erinevateks apellideks üles rivistati. Mõnikord ka keset ööd. Ja need, kes nõudmistele ei vastanud, said kõigepealt allohvitseri sõimu osaliseks (paremal juhul öeldi noorsõdurile СКАЧАТЬ