Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järgmisel aastal tegi kaasa stseenis Korneitšuki “Platon Kretšetist”. Kolmanda kursuse lõpuks oli tal pakkuda rolle klassikast, Shakespeare’i “Kaheteistkümnendast ööst” ja Sheridani “Seltsidaamist”. Kursusekaaslased mäletavad teda särava noorena, kel ilmselged näitlejaeeldused. Endla Hermann: “Kordan veel kord: mul on väga kahju, et Kiisk näitleja ei ole. Need etüüdid olid juba väga huvitavad, mis ta koolis tegi. Või kui ta luges kõnetehnikakatkendeid… Viimasel minutil ta küll tegi need valmis, aga kui ta siis lavale tuli, kui silm esinemise ajal elama ja särama hakkas, siis oli see huvitav. Ita Ever näiteks tol korral nii välja ei paistnud.”65

      Samal aastal, kui Moskvasse ilmub Panso, tuleb sinna ka legendaarne mees – Felix Moor. Õppejõuks lavakõne alal, et GITIS-est tuleksid ikka hea eesti keelega näitlejad. Jaanus Orgulas: “Felix Moor tuli õigel ajal, sest tema oleks ka kosmopoliidiks tehtud. Ta oli ju plaadi peale lugenud teksti korpuse meestele, et tulge üle! Moskvas elasid nad Rudolf Sarapiga ühes toas. Sarap ütles veel, et ta ei saa selle natsionalistiga koos elada. Meiega leidis Moor kohe kontakti. Teda võeti kui oma meest.”66

      Lisaks heale eesti keelele tõi Felix Moor Moskvasse ka Tallinna lõbusat boheemlust. Voldemar Panso: “Moor jäi Mooriks, mulgiks ja onu Mooriks ka Moskvas. Õpetamise ja õppimise kõrval öötundidel intensiivselt Stanislavskit tõlkides oli Moor ometi kõige rikkam meist Moskvas. Moor on suure töömehena eluaeg saanud heldelt raha ja on eluaeg teda niisma heldelt riigile tagasi andnud. Nii ka Moskva-päevil. Vähemalt kuus korra pani Moor vanemad riided selga ja läks paariks päevaks “elulainetesse”. See oli ülipikkadest tööpäevadest väljapuhkamine, vaimne lõdvestus. Siis ilmus ta meie ühiselamusse. Mitmerahvuseline poistepere lõi kihama: Djadja Moor prišol! Onu võttis kümme poissi sleppi ja kõndis Majakovski väljakule Kiievi restorani, kus olid ammu juba Moori maitse järgi lauakatted, taldrikute ning klaaside komplektid, sest teeninduskultuuri valdkonnas oli Moor ülimalt pedant. Ta näitas heldust, aga nõudis täiust! Ettekandjad kihasid ja poisid kihistasid.

      Mooril oli üks kummaline ja ainulaadne omadus, mis ei mahtunud ühtegi rahvuslikku traditsiooni (isegi mulgi omasse mitte) ega ühtegi ühiskondlikku formatsiooni. Lõpuks lugesid poisid selle lihtsalt sünniveaks: tema kutsus kas sööma või jooma (kuis tal endal parajasti tuju oli), aga mitte kunagi mõlemaid koos tegema. Kui sööma, siis söödi ukraina borši ja kiievi kotlette nõrkemiseni, Moor maksis. Aga ei tilkagi joodavat. Oli Mooril joogituju, siis võis iga poiss tellida parimaid jooke, Moor maksis, aga kopikat ei kulutanud ta söögi peale. Poisid kogusid WC-s oma taskupõhjadest metallipuru ja käisid salaja poes vorsti söömas, et vesist südant järgmiste pudelite jaoks pisut kindlustada. Pealegi tugevdas soolane vorst sisemist vastupanu, sest Moor ei õpetanud joomist, vaid joomise kultuuri ning ka selles valdkonnas oli ta ülimalt nõudlik. Niisugune imelik pühapäevalaps oli vaestele teatriüliõpilastele Felix Mihhailovitš ehk djadja Moor.”67

      Kui aga rääkida Moori panusest gitislaste koolitusse, siis on seda raske ülehinnata. Kalju Komissarov: “Kaljo Kiisa diktsioon ja sõnakasutus on selline, mille kohta saab öelda: Felix Moori kool. Tema tekstilugemised on kõrgem klass. Omaette on see Virumaa kolmas välde, aga see on selline isikupärane asi.” Seda Kaljo Kiisa Virumaa kolmandat väldet kasutas sõbraliku tögamisena ära Mikk Mikiver ühes Kiisa juubeliõnnitluses, kui ta kirjutas pöördumise “Kuuule, Kaljo” Kiisa maneeri jäljendades.

      Lembit Anton: “GITIS-es töötas Felix Moor kõikide diplomilavastuste juures lavakõne õppejõuna. Sudakov hindas väga kõrgelt tema tööd. Iga kord, kui Sudakov lõpetas oma tunni, andis ta lõpuks sõna Felix Moorile keelelise korrektuuri tegemiseks. Instituudi rektor Gorbunov palus teha Mooril kui teatripraktikul ja lingvistil ülevaate GITIS-e lavakõne olukorrast ja õppemetoodikast. Moor sai võimaluse kuulata kõikide professorite loenguid. Selle põhjal tegi ta õpetatud nõukogu ees ettekande, kus ta kritiseeris õppemetoodikat ja tõi esile puudusi õpetamises, aga samal ajal näitas, kuidas on võimalik olukorda parandada. Felix Moori loengut oodati ja kuulati suure tähelepanuga. Ettekanne vallandas poleemika ja Moor saavutas õppejõudude hulgas suure lugupidamise. Kui eesti stuudio 1953. aastal lõpetas, tegi Gorbunov Moorile ettepaneku jääda GITIS-esse lavakõne kateedri juhatajaks, aga Moor ei tahtnud jääda üksinda Moskvasse, ka tema tervis halvenes ja ta loobus sellest ahvatlevast ettepanekust.”68

      GITIS-e eesti stuudiost voolas rahvast läbi. Ühed tulid, teised läksid. Mõni minek oli üsna kurb ja masendav. Harry Karro: “Aga see puudutas mind küll, kui kursuselt hiljem mõned inimesed ära kadusid. Ma kõigepealt nimetan nad: Ants Läti, Armand Tungal, Aino Keerberg ja Edgar Palu. Nad arreteeriti. See oli 1949. aasta 3. mail. Meil oli eelmisel õhtul lavalise võitluse tund. Tund lõppes hilja, ma läksin duši alla. Ma sain Lätiga hästi läbi ja me pidime koos ära tulema. Nii palju veel, et mina, Läti, Tungal ja Palu ei olnud meie poistega samas ühiselamus, vaid meie vastas oli Gnessini Muusikakooli ühiselamu ja meid pandi sinna vene keele õppimise eesmärgil. Millegipärast poisid mind ei oodanud ja nad kadusid ära.

      Kui ma hommikul mingisuguse kobina peale silmad lahti lõin, näen, et ühiselamu toas kõnnivad ringi vormis mehed, julgeolek. Üks mees tõmbas parajasti midagi roobiga ahjust. Siis vaatan, et laua peal pakitakse minu ülikonda. Minu ülikond rippus Läti voodi kohal. Ma kargasin kohe püsti, et andke mu ülikond tagasi. “Miks ta siin ripub?” – “Kus siis?” Vastas olid aknad. “Ega ma aknast välja teda riputa!” Ülikond anti tagasi. Minu fotod Noorsooteatrist ja veel Salme Reegi pühendusega, mis ülikonna taskus, olid kõik laua peal hunnikus. “Andke need ka tagasi!” – “Ei, neid ei saa. Tulete neile järgi, meil läheb neid vaja.” Milleks neid vaja läks, ma ei tea. Järele ma neile ei läinud ja need läksid mul kõik kaduma.

      Meile ei öeldud mitte midagi, milles asi on. Mina neid poisse enam ei näinud. Nägin Ants Lätit seitse aastat hiljem, siis kui ta vangist lahti sai. Kui Sudakov instituudis küsis, milles asi on, ei teadnud me midagi. Nad vist ei informeerinud isegi instituuti. Mispärast? Kuidas? Lihtsalt kadusid. Aino Keerberg oli ka seal hulgas. Ühesõnaga viidi kinni. Nüüd on teada, miks. Kas see täpselt nii oli, kes seda teab. Ma mäletan, et Sudakov hakkas nutma, kui ta sellest kuulis. Ta pidas ju meid oma lasteks.”69

      Aja jooksul selgusid gitislastele nende arreteerimiste arvatavad üksikasjad. Armand Tungal oli jäänud silma selle poolest, et kuulas ühiselamus võõrkeelseid raadiojaamu. Aino Keerberg oli püüdnud Kanada saatkonnast teada saada oma Kanadasse emigreerunud vanemate kohta. Edgar Palu ja Ants Läti aga juhtunud restoranis juttu tegema välismaalastega, mis polnud nõukogude inimese jaoks sugugi mitte soovitatav tegevus. Palu ja Läti olid oma saatuse poolest Kaljo Kiisa masti mehed, mõlemad kandsid sõjas saksa halli vormi. Oht polnud kuhugi kadunud.

      Kaljo Kiisk oli “Barbarite” proovis oma tavariietes, kaelas lips, mida ta kutsus “Lenini lipsuks”, sest Leninil olevat olnud samasugune punane lips.

      Lea Tormis: “Õhkkond Moskvas oli väga imelik. Eestis läks just sel ajal elamine poliitilise surve tõttu raskeks. Moskvas oli see aga juba läbi. Siin otsiti inimeste eludest pattusid. Seal ei olnud ankeet enam probleem. Samal ajal mulle tundub, et mõnikord jõudsid Moskvasse kaebused Eestist… Kardeti, et võib alata sõda. Osa inimesi ootas endiselt valget laeva. Inimestel oli hea meel, et sõda läbi ja hing sees. Me uskusime siiralt paljusid asju, mida tollal räägiti.”

      Õige pea tuleb lahkunud tudengi asemele Moskvasse noor mees, kel tulevikus tähtis osa Eesti teatriloos – Rein Aren. Aprillis 1950 ilmneb, et mitmekülgsel ja üliandekal Arenil on tuberkuloos. Õppejõud Anders ja Abdulov tegelevad antibiootikumi muretsemisega. Räägivad mööda instantse käies välja 20 grammi ja veel tervishoiuministeeriumist 1800 rubla, et see kallis rohi kinni maksta. See oli tollal imerohi, СКАЧАТЬ