Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tianjinis. Reisi jooksul toimus ka kommunistliku ühiskonna fassaadi-üritusi, külastati traktoritehast, kohtuti töölistega. Vaevalt et selle reisi läbi teinud inimestel õnnestus kiigata tollase Hiina fassaadi taha, kindlasti ei jõudnud nendeni Hiina kaasaja traagika, külastasid nad ju seda maad esimees Mao Suure Hüppe aastatel, mil näljahäda viis maakolgastes hinnaguliselt 30 miljonit inimelu.

      Et Hiina-sõit sügava jälje jättis, seda tunnistab suur patakas fotosid Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis. Justkui oleks kaugel maal käija tahtnud kõike nähtut endasse ahmida. Tegu oli Kaljo Kiisa esimese välisreisiga. Piitsa ja prääniku põhimõttel toimivas nõukogude ühiskonnas oli välisreisile pääsemine õige magusa prääniku saamine. Seega võib Hiina-sõidus näha tunnustust: igasugu ülemuste meelest pidid Ants Eskola ja Kaljo Kiisk olema kaks kõva eesti filmimeest, kes väärisid seda vaimselt rikastavat sõitu.

      Välismaasõidu puhul on tähtis veel üks aspekt. Nõukogude Liidus eelnes inimese välismaale saatmisele tema tausta põhjalik kontroll. Saksa sõjaväes teeninud Kaljo Kiisk läbis Hiina-sõiduga selle katse. Pole kindel, kas Kiisal õnnestus oma minevikku varjata, tema väljasõidukontroll toimus Moskvas ja vastavad paberid asuvad seal. Ent selge on see, et nõukogude võimuga oli sõlmitud vaherahu. Hirmu ajad, kus iga hetk võis oodata kättemaksu, olid möödas.

      4. märtsil 1961 annab stuudio direktor Danilovitš välja ühe Kaljo Kiiska puudutava tähelepanuväärse käskkirja. See teatab, et muusikaline komöödia “Läänemere meloodiad” läheb ümbervõtmisele. Punkt 2 ütleb, et “Filmi lavastajal K. Kiisk-il esitada parandatud režissööristsenaarium kinnitamiseks 13. märtsil 1961, arvestades olemasolevate rahaliste vahenditega”. Tegu oli Jüri Järveti stsenaariumil “Pärlikukk” põhineva muusikafilmiga, mis lõppvariandis kandis pealkirja “Juhuslik kohtumine”. Niisuguse õnnetu materjali põhjal ei saanudki midagi head kokku panna ja Kaljo Kiisk oli määratud seda teost välja vedama.

      “Juhusliku kohtumise” tiitritesse jäi siiski tööd alustanud režissööri Viktor Nevežini nimi. Kas ja kui palju Kaljo Kiisk selle teose loomisel kaasa lõi, on raske tuvastada. Vaevalt et palju, sest parajasti oli tal lõppemas töö “Ohtlike kurvidega” ja ees seisis esimene iseseisev film – “Jääminek”. Hoopis tähtsam on eespool mainitud käskkirjas peituv varjatud hinnang – Kaljo Kiisk ei olnud enam režissööri vari võtteplatsil, teise mehe käsualune ega kaaslavastaja, vaid tegu oli meistriga, kes suudab teise mehe untsuläinud tööd kohendada.

      Kaljo Kiisa jaoks oli üks eluperiood otsa saanud. Ees paistis teine – iseseisva ja sõltumatu filmilavastaja oma. Mehetegusid asus Kaljo Kiisk tegema ajal, mis oli filmikunsti jaoks ütlemata soodus. Kino oli siis tõepoolest masside kunst, kinoprojektor surises sel ajal ka väikestes asulates nii Idas kui Läänes. Suured kunstnikud hakkasid looma autorifilme, mille kaalukas sõnum kõnetas ühiskonda olulisel moel. See oli Euroopa suurte filmiklassikute hiilgeaeg, mil iga uut teost Fellinilt või Bergmanilt oodati kui ilmutust. Elavnes filmitegemine ka siinpool raudset eesriiet. Teiste seas tahtis paremat filmi teha eesti mees Kaljo Kiisk.

      3. VIRUMAA NOORUS

      Ühel detsembrikuu päeval 1925. aastal tuleb Karl ja Elsa Johanna Kiisa peres ilmale poisslaps, kellele pannakse nimeks Kaljo. Sünnikohaks saab ta endale Vaivina küla Toila vallas.

      Vaivina ei jää Toilast kaugele, kui mööda mereäärt Sillamäe poole minna. Tegu on Virumaa põlise asustuskohaga, kus asus ka Vaivina mõis (Sophienhof). Ka seal 3. detsembril sündinud poisslaps saab Virumaa lapseks.

      Aastaid hiljem, perestroika-ajal ilmub sellesama inimese pilt ajalehes Rahva Hääl. Juttu on lehes sellest, et grupp Rakvere rajoonist valitud Eesti NSV Ülemnõukogu saadikuid tegi järelepärimise seoses fosforiidikaevandamise uurimistöödega. Ja kuigi Kaljo Kiisk oli sellesse äkki üles ärganud nukuparlamenti valitud hoopis Tartu Jaama valimisringkonnast, läks see foto mängu. On ju Kaljo Kiisk ise alati rääkinud oma Virumaa-kuuluvusest ja vaevalt et ta fosforiidiasjanduse juures kõrvalseisjaks jäi. Side Virumaaga oli midagi suuremat – Kaljo Kiisast hakkas saama ühe maanurga sümbol ja sel maanurgal oli tähtis koht mehe südames.

      Kaljo Kiisa isa Karl Kiisk oli noorespõlves Peterburi-mees. Töötas metalliala oskustöölisena kuulsas Putilovi tehases. Ärevad revolutsiooniajad tõid ta jälle Eestisse tagasi. Üheskoos venna Rudolfiga, kes kolis Tallinna. Karl Kiisk jäi Ida-Virumaale, kus tegi elu lõpuni tööd põlevkivitööstusega seotud metallitöökodades.

      Kaljo Kiisa ema, neiupõlvenimega Elsa Johanna Kobbel, oli pärit Toilast. Sealsamas Toila külje all Vaivinas töötas Karl Kiisk. Toila oli oma seltsielu poolest tuntud koht, arvatavasti seal saidki kaks noort – või oleks nende kohta õigem öelda teises nooruses inimest – kokku.

      Elsal ei olnud see esimene abielu. Ta kandis Karl Kiisaga abielludes perekonnanime Möller, mille oli saanud abielust 1908. aastal. Aasta hiljem, 1909 sündis poeg August Möller ja pärast seda toimus lahutus. August Möller elas hiljem isa juures Tallinnas, lõpetas Reaalkooli ja Tartu Ülikooli. Küllap oli esimene ebaõnnestunud abielu Kaljo Kiisa emale mõru kogemus, sest hilisemat läbikäimist Mölleritega oli napilt.

      Ema töötas õpetajana Toilas ja Jõhvis. Tegu oli aktiivse ja hakkaja naisega, kes lõi Toilas kaasa näitemänguharrastajate seas. Näitemängutegemisel olid Toilas üldse kõvad traditsioonid ja tähtis osa seltsielus.

      Millised olid Kiiskade peres kodused suhted? Anname sõna perepojale:

      “Mida emalt õppinud!

      1. Tavaliselt püütakse mälestustes oma esivanemaid kas liialt hellitada või siis neile külge luuletada ülistavaid omadusi.

      Kui ma seda teeks, solvuksid nad või vaataksid mind arusaamatu pilguga.

      2. Suuresti oli ema teene see, et meie peres ei räägitud ega toonitatud, kui kallid me üksteisele oleme – kui palju me sind – poiss, armastame. Seda ei mängitud, seda tundsin nende surmani.

      3. Kõige tähtsam, see, mis tegi mu ilusa ema veel ilusamaks, oli see, mida ta otsis ja leidis – ta tahtis näha kõigis inimestes, kellega ta elu jooksul kokku puutus – head, heatahtlikkust. Kunagi ei hakanud ta teist inimest iseloomustades rääkima tema halbadest omadustest – vastupidi!

      4. Sealt olen ka mina saanud sellise lähenemisviisi mind ümbritsevatele inimestele – inimestele, kellega olen pika elu jooksul kokku puutunud.

      5. Ma tean, et selline inimesele lähenemisviis ei teinud ema elu kergeks, pettumused, kuigi temast peeti väga lugu. Ka minu elu kulgu ei ole selline suhtumine kaaskondlastesse mitte lihtsustanud – isegi vastupidi. Kuid ülirasketel hetkedel elus on sellest väga palju kasu, – ilusat olnud.

      Olen küllaltki palju lugenud. Paljude naiskangelastega romaanide ja jutustuste lehekülgedel kohtunud. Kuid ma ei saa ühegi kirjandusliku kujuga oma ema võrrelda ega samastada. Minu emas oli nii palju peidetut, nii palju allteksti, mida ei saa sõnadesse panna – mida lugesid ainult tema silmadest.

      1. Suur tagasihoidlikkus.

      2. Looduse poolt antud anne – näitemäng.

      3. Oskus ennast arendada – keeled, õpetaja.

      4. Suur jõud väikesel naisel – otsustada, millal siit ära minna, – ja see täide viia.”20

      Töö ja leiva otsingul tuli Kiiskadel kolida mööda Ida-Virumaad. Pärast Vaivinat jäädi mõneks ajaks pidama Sillamäele, Narva maantee äärsesse Schnurri tallu. Kaljo Kiisk: “Meil oli kasutada seal köök ja kaks suurt ilusat tuba. Saime pererahvaga väga hästi läbi. Pärast hommikusööki andsid СКАЧАТЬ