Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

      Mosfilmi stuudiosse jäeti veel teinegi jälg. Halja Klaar: “Kui Kaljo hommikuti stuudiosse tuli, käis ta kõik töötajad läbi, kätles ja küsis – “kak žizn?” (kuidas elu läheb?). Ma nägin, et vanal paviljoni meistril tulid pisarad silma. Ütles, et siin on palju suuri meistreid töötanud, aga ükski pole kätt andnud ega käekäigu vastu huvi tundnud. Sama juhtus hiljem Ida-Saksamaal DEFA stuudiotes, kus me tegime “Punase viiuli” võtteid. Kaljo käis, kätles kõik läbi ja küsis “Wie geht’s?” (kuidas käsi käib?). Sealsed tehnikainimesed imestasid, ütlesid, et saavad režissööridega suhelda ainult läbi assistendi.

      Kaljo jaoks olid temaga koos töötavad inimesed tähtsad ja ta suhtus neisse siira austusega. Filmitöö on keeruline, suur hulk inimesi peab seal andma panuse ühise teose loomiseks ja vahel nõutakse inimestelt suurt kokkuvõtmist. Inimesed hindasid Kaljot ja tegidki koos temaga filme hingega.”

      Halja Klaar tegi Kaljo Kiisaga pikalt koostööd, tema kujundatud on lisaks “Vallatutele kurvidele” veel “Tuuline rand” ja “Punane viiul” ning Kiisa eelviimane teos “Regina”. Kiisa ümber kujunesid loomingulised kooslused. Kaua kirjutas talle muusikat Lembit Veevo. Hea koostöö oli tal operaator Jüri Garšnekiga. Alates filmist “Surma hinda küsi surnutelt” töötas ta trios, mille ta moodustas koos operaator Jüri Sillarti ja kunstnik Tõnu Virvega. Mitu filmi tegi temaga režissööri assistendina kaasa Toomas Tahvel. Pikka aega töötas assistendina Margit Ojasoon, kes kuulus Kaljo Kiisaga samasse võtterühma alates “Hullumeelsusest” ja lõpetades “Nipernaadiga”. “Nipernaadist” peale oli Kiisa juures kõikide ta stsenaariumide toimetajaks Tiina Lokk. Kaljo Kiisk oskas inimesi endaga siduda.

      “Ohtlikud kurvid” linastus panoraamtehnikaga varustatud kinodes mitmes Euroopa pealinnas. Tegijate teada näidati seda kaks kuud Pariisis, ilmusid arvustused. Veel on andmeid linastumisest Berliinis ja Varssavis. Muuseas, ka “Vallatud kurvid” pääses välismaale, teada on vähemalt filmi linastumine Soomes. Moskva panoraamkinos jooksid “Ohtlikud kurvid” koos vaheaegadega ühtekokku kaks aastat. Hiljem, 1964. aastal pandi kolm projektorit üles ka Tallinna kinos Kosmos ja eestlasedki said näha siin tehtud maailma esimest panoraam-mängufilmi.

      “Vallatud kurvid” kajastasid oma rõõmu ja positiivse paatosega suurepäraselt kaasaja õhkkonda. Inimestesse oli siginenud lootusekiir. Süsteem liberaliseerus otse nende silme all. Suurenes inimeste heaolu. Kindlasti puudutas see ka Kaljo Kiiska, kel olid tolle aja kohta hea sissetulek. Ja tegu ei olnud enam sugugi rublade-paberilipakatega, millega varem polnudki muud teha kui osta Stalini riigiobligatsioone. Poodidesse hakkas ilmuma järjest enam igasugust kaupa. Tallinna kinostuudio rahvas nägi peagi Kaljo Kiiska roolimas uhiuut sõiduautot Moskvitš, mille ta oli saanud võimude poolt jagatava autoostuloa alusel. Kui Stalini kuulus lause “Žizn stala lutše, žizn stala vesselei!” (Elu on muutunud paremaks, elu on muutunud lõbusamaks) kõlas selle ütlemise ajal küüniliselt, siis mõnes mõttes oli see kohane kuuekümnendate aastate alguses. Küllap oli see lootuste aeg ka Kaljo Kiisale.

      1959. aasta toob Kaljo Kiisale kaasa veel ühe tähtsa sündmuse – ta sõidab kultuurireisile Hiinasse. Õigemini pole tegu lõbureisiga, vaid eriturismiga, nagu seda siis nimetati. Nimelt kuuluvad kaks eesti meest Kaljo Kiisk ja Ants Eskola Moskvas kokku pandud filmitegelaste turismigruppi, kes saadetakse tutvuma tollal Nõukogude Liidule sõbraliku hiina rahva ja tema kultuuriga.

      Mootorrattamees Peeter (Jaanus Orgulas) kistakse identsete õdede müsteeriumisse.

      16. novembril 1959 Moskvast alanud reis kulgeb romantiliselt rongis – sõidetakse läbi Siberi. Esimene peatus on pealinnas Pekingis. Järgmisel päeval külastatakse Taevase Rahu väljakut, imperaatori talvepaleed ja vaadatakse selle uhket arhitektuuri. Aga huvi pakkuvad pole ainult muistised, tähelepanu köidab ka teistsugune argielu. Ants Eskola kirjutab: “26. novembri hommik. Pestud, habe aetud. Kaljo Kiisk laulab vannitoas hiina keeles, mis kõlab nagu peoleo lõõritamine. Vaatan aknast välja, kust avaneb tore vaade vanale Pekingi linnamüürile ja – väravatele. Enamik inimesi on jalgratastel. Neid voorib sel kellaajal kõige rohkem. Trollibussid, autod (välismaa margid), muulad, eeslid, rikšad. Peking alustab oma tööpäeva.”18

      Nauditakse iidset arhitektuuri, kaunist maastikku ja eksootilist toitu. Tegu on Hiinaga, kust pole veel üle käinud kultuurirevolutsiooni lained. Mineviku eri kihistused on veel rikkalikult esindatud. See oli ajajärk, kus inimeste elutubades olid kõrvuti Buddha kuju, mille ees põles tuluke, ja Mao Zedongi pilt. Seekord Hiinat külastanud turistid said näha erinevaid traditsioonilisi kunste, mis tekitas rohkesti kunstivaimustust. Ants Eskola: “Eile õhtul vaatasime Hangzhou klassikalist ooperit. See on muidugi ainult nime poolest ooper. Tore on Shaoxingi klassikaline stiil, mis erineb Pekingi stiilist. Shaoxingi stiil on lüürilisem, kergema loomuga, komöödialikum. Etendus jättis väga hea mulje ja pani mind paljuski järele mõtlema. Tunnen, et olen sellest teatrist võlutud. Ikka rohkem ja rohkem tahaks seda näha. See on üks salapärane võlu, mis mind sellesse teatrisse tõmbab. Milline ilu kostüümides, peaehetes! Liikumine, žestid, miimika ja kõnelemisviis, laul…”19

      Kaljo Kiisk koos Ants Eskolaga oma esimesel välisreisil Hiinas – kui mitte arvestada Waffen-SSi СКАЧАТЬ