Kaljo Kiisk. Andres Laasik

Чтение книги онлайн.

      “Vallatud kurvid” lõid tollase Eesti NSV jaoks uudse (või siis uuesti avastatud vana) meediatähe, kes ei olnud kolhoosi tootmisnäitajate pärast südant valutav agronoom ega kapitalisti poolt raisku lastud noor neiu – Terje Luige mängitud naiskujudes oli lihtne ja kõigile arusaadav soov siiralt armastada ja olla armastatud. Kui film oli väljas ja sai tohutu menu osaliseks, käis sinna juurde ka Terje Luige kuulsus.

      Kaksikõdesid Vaiket ja Maretit mänginud Terje Luik pidi stsenaariumi ja filmi autorite suuniste kohaselt viima ellu mitte kommunistlikust ideoloogiast välja imetud, vaid lihtsat üldinimlikku vastuolu, mis sobis hästi noore neiu personaliteediga. Terje Luik: ““Vallatutes kurvides” mängisin ma iseenneast. Üks tegelaskuju oli poisilik ja teine daamilik. Ma eluaja jooksul olen läinud poisilikumaks, daamilikkust pole juurde tulnud.”14

      Ent “Vallatud kurvid” pole sugugi ainult ühe peategelase film. Siin astus üles terve plejaad noori võluvaid isiksusi, kes mängisid dünaamilises, kihutavate mootorratastega loos lõbusat, lihtsa inimliku moraaliga äravahetamiskomöödiat. Oma sarm oli isegi negatiivsel tegelasel, ninatargal võidusõitjal Raivol, keda mängis tollane noor anne Rein Aren. Ilusa noore inimese sära on näha tollal oma filmitäheteed alustavates Eve Kivis (meditsiiniõde Evi) ja Peeter Kardis (Heino).

      Terje Luik: “Dramaturgiline materjal oli niivõrd kerge. Seal ei ole psühholoogilist draamat, tragöödiat. See oli olmefilm, mis ei nõudnud näitlejatelt erilist ümberkehastumist või mingeid erivõtteid. Inimesed tõid ekraanile oma headuse ja rõõmu, olid niisugused, nagu nad olid. Kui me seda filmi tegime, siis oli mul selline tunne, et olime siis õnnelikud. Ja et kõik olid õnnelikud. Vaatamata sellele, et oli selline aeg… Aga me olime noored ja siis see atmosfäär. See film on õnnest tehtud. Ja võib-olla sellepärast, et õnn oli kaadri taga, on ta olemas ka filmis.”15 See mälestustes silmatorkav kergus ja õnnetunne ei välista ometi filmi loomisel võtmepositsioonil olnud inimeste suurt tööd ja ülesannete hoolikat läbimõtlemist. Pigem vastupidi. Terje Luik: “Esimene võttepäev oli Kellassepaga – Pansoga. Antoniusega, koeraga. Mina ei olnud ju näitleja, aga arvatavasti olin ma kontaktne tütarlaps, kui Kaljo rääkis, mida tuleb teha, siis arvatavasti ma tegin.”

      Terje Luige mõlemas rollis oli oma karakteriloogika ja areng, niisamuti omad emotsionaalsed kõrgkohad. Aja möödudes jäävad meelde vaid koomilised üksikasjad, nagu mäletab Terje Luige mängima panemise tehnoloogiat humoorikal moel Jaanus Orgulas: ““Vallatutes kurvides” oli Kaljo Kiisk laua all. Ta oli siis teine režissöör. Ja meie kõik laua taga räägime juttu. Terje Luik oli ju täitsa kogenematu koolitüdruk ja ega tema ei teadnud, kuidas tuleb olla ja mida selle kaamera ees teha. Siis Kaljo õpetas: “Vaata, mina olen laua all, ja kui ma sind oksakesega tasakesi jalast kõdistan, siis sina naerad kaamerasse.” Ja muuseas, nii läkski. Kui Kaljo kõdistas, siis Terje naeratas. Kino!”16

      Muidugi ei tule oksaga kõdistamist kahtluse alla seada, küllap oli ka selliseid võtteid. Kuid need on pisiasjad suures rollijoonises, mis näitlejad Kaljo Kiisa juhendamisel filmitöös tegid.

      Pühajärvel ja Pirita-Kose võidusõiduringrajal toimunud võtted olid täis sporti ja elevust. Näitlejad õppisid selgeks mootorrattasõidu. Muist võtetest tehti päriselt toimunud võidusõitu ära kasutades. Filmirežii dünaamika tekitas loojatele parasjagu peavalu – kuidas seda kõike teoks teha.

      Sandor Stern: “Merestseenid pidid olema kuskil suvel tehtud. Nagu teate, kõik asjad juhtuvad õigel ajal ja natukene hiljem. Septembrikuu lõpus või oktoobrikuu alguses tuli seda teha, vesi oli niivõrd külm, keegi ei julgenud sinna sisse hüpata. Terje pidi hüppama, aga ta ei julgenud hüpata. Üks daam oli seal, võttis riidest lahti ja hüppas…”17

      Filmikaksikute omavaheliste stseenide tehnilised lahendused olid Venemaalt pärit teeneka operaatori Edgar Stõrtskoberi loodud. Kaljo Kiisk: “Kui ma rääkisin kunagi Ameerikas Universalis, mismoodi me tegime Tallinnfilmis kombineeritud võtteid “Vallatute kurvide” juures, rõkkas terve tuba naerda. Meie põhiliseks tööristaks oli 10 korda 10 sentimeetrit kolakas puu, millel oli laudalus, sellel oli plekist konks, kuhu pandi inimese kael. Kaamera kaeti eest papitükiga, lõigati välja näosuurune lapike ja see kombineeriti inimese näo kohale. Nööriga seoti inimene kinni, et ta liigutada ei saaks, see oli meie tehnika.”

      Lisaks eelloetletud lihtsatele abivahenditele oli mängus veel stopper, millega Terje Luigele märku anti, millal ta peab andma repliigi oma õele, keda juhtumisi mängib tema ise.

      “Vallatud СКАЧАТЬ