Giovanni tuba. James Baldwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ega hiilgust, isegi mitte mere põhja.”

      “Kas see ongi, mis teil meie vastu on? Et me ei ole väärikad ega hiilgavad?”

      Giovanni naeratas – naeratas nõnda nagu inimene, kes nähes vastase täielikku küündimatust, on valmis vaidlusest loobuma.

      “Peut-etre.”20

      “Teie siin olete võimatud,” ütlesin mina. “Teie olete need, kes tapsid väärikuse ja hiilguse, siinsamas linnas, ja koguni munakividega. Rääkida peenkalast…!” Giovanni irvitas. Mina katkestasin jutu.

      “Rääkige edasi,” ütles ta, ikka irvitades. “Ma kuulan teid.”

      Jõin oma klaasi tühjaks. “Teie valasite kogu selle merd’i21 meile kaela,” ütlesin ma mornilt, “ja nüüd te ütlete, et me oleme barbaarsed, sest me haiseme.”

      Minu tusameel vaimustas Giovannit.

      “Te olete kütkestav,” ütles ta. “Kas te räägite alati niimoodi?”

      “Ei,” ütlesin mina ja vaatasin maha. “Peaaegu mitte kunagi.”

      Giovannis oli teatud koketsust. “Sellisel juhul olen ma meelitatud,” ütles ta äkki hämmastava tõsidusega, mis sisaldas siiski õige väikese annuse pilget.

      “Aga teie,” ütlesin ma lõpuks, “kas olete siin olnud kaua? Kas Pariis meeldib teile?”

      Giovanni kõhkles hetke, naeratas siis, ja oli äkitselt üpris poisilikult ujeda väljanägemisega.

      “Talvel on siin külm,” ütles ta. “Mulle see ei meeldi. Ja pariislased – nad ei ole just kuigi sõbralikud – kuidas teile tundub?” Ta ei läbenud mu vastust ära oodata.

      “Nad ei ole nagu need inimesed, keda ma tundsin, kui olin noorem. Itaalias oleme me sõbralikud, me tantsime, laulame ja armastame – aga need inimesed,” ta heitis pilgu üle baariruumi, siis minule ja lõpetas oma coca-cola, “need inimesed on külmad, ma ei mõista neid.”

      “Kuid prantslased ütlevad,” õrritasin mina, “et itaallased on liiga lõdvad, liiga kerglased, neil pole mõõdutunnet…”

      “Mõõdutunne!” hüüatas Giovanni, “oh neid inimesi ja nende mõõdutunnet! Nad mõõdavad gramme, sentimeetreid, need inimesed, ja nad laovad aasta-aastalt kõik raasukesed, mis nad kokku hoiavad, üksteise otsa kas suka sisse või voodi alla ja mida kogu see mõõtmine neile annab? Maa, mis vajub laiali tükkhaaval, mõõthaaval, nende endi silme all. Mõõt. Ma ei taha teie kõrvadele haiget teha, nimetades kõiki asju, mida need inimesed kindlasti mõõdavad, enne kui julgevad mis tahes moodi tegutseda. Kas ma võin teile nüüd klaasikese pakkuda,” küsis ta äkki, “enne kui vana tagasi tuleb? Kes ta on? Kas teie onu?”

      Ma ei teadnud, kas ta kasutas sõna “onu” eufemismina või mitte. Tundsin tungivat soovi oma situatsiooni selgitada, kuid ma ei teadnud, kuidas seda teha. Naersin.

      “Ei,” ütlesin ma, “ta ei ole mu onu. Ta on lihtsalt üks tuttav.”

      Giovanni vaatas mulle otsa. Ja see pilk viis mind mõttele, et mitte keegi kogu mu elus polnud mulle veel otse silma vaadanud.

      “Loodan, et ta ei ole teile väga kallis,” ütles ta naeratades, “sest ma arvan, et vana on rumal. Mitte just paha mees, saate aru, aga natuke rumalavõitu.”

      “Võib-olla,” ütlesin ma, ja otsekohe tundusin endale reeturina. “Ta pole paha,” lisasin kähku, “ta on tegelikult üsna kena sell.” Ja ka see pole tõsi, mõtlesin, ta on kaugel sellest, et olla kena sell. “Igatahes,” lõpetasin, “ei ole ta mulle hoopiski kallis,” ja tundsin taas otsekohe toda kummalist pitsitust rinnas ning imestasin oma hääle kõla üle.

      Ettevaatlikult valas Giovanni klaasi täis. “Vive I’Amerique,”22 ütles ta.

      “Tänan teid,” ütlesin mina ja tõstsin klaasi, “vive le vieux continent.”23

      Vaikisime hetkeks.

      “Kas te käite siin sageli?” küsis Giovanni äkki.

      “Ei,” vastasin ma, “mitte eriti tihti.”

      “Aga kas nüüd hakkad siin käima sagedamini?” küsis ta õrritades, näol välkumas imetore pilkav sära.

      Ma kogelesin: “Miks?”

      “Oh,” hüüdis Giovanni. “Kas sa siis ei saa aru, et oled endale sõbra leidnud?”

      Teadsin, et näen narr välja ja et ka mu küsimus on narr:”Nii ruttu?”

      “Oh ei,” ütles ta arukalt ja vaatas oma kella, “me võime veel tund aega oodata, kui sa tahad. Me võime saada sõpradeks siis. Me võime oodata ka baari sulgemiseni. Võime sõbraks saada siis. Võime ka homseni oodata, ainult et see tähendab, et sa pead siis homme siia tulema, aga sul on ehk midagi muud ees.” Ta pani kella ära ja toetus mõlema küünarnukiga baariletile.

      “Ütle mulle,” küsis ta, “mis selle ajaga õieti on? Miks on parem hiljaks jääda, kui varem jõuda? Inimesed ütlevad ühtelugu: peame ootama, peame ootama. Mida nad ootavad?”

      “Noh,” ütlesin mina, tundes, et Giovanni veab mind sügavasse ja ohtlikku vette, “arvan, et inimesed ootavad, et teha kindlaks, mis tunne neil on.”

      “Et teha kindlaks!” Taas pöördus ta tolle nähtamatu liitlase poole ja naeris jälle. Mulle hakkas too varikuju juba natuke närvidele käima, kuid Giovanni naerul oli selles õhuta tunnelis täiesti uskumatu kõla.

      “On selge, et sa oled tõeline filosoof.” Ta näitas näpuga mu südame suunas. “Ja kui sa oled oodanud, ons see sulle kindlust andnud?”

      Selle peale ma lihtsalt ei osanud midagi vastata. Pimeda, rahvast tulvil baariruumi keskelt hüüdis keegi “Gargon?”24 ja Giovanni eemaldus naeratades.

      “Nüüd on sul aega oodata. Ja kui ma tagasi tulen, siis räägid mulle, kui kindel sa parajasti oled.”

      Ta võttis oma ümmarguse metallkandiku ning suundus rahva sekka. Jälgisin teda, kui ta eemaldus. Siis aga vaatasin nende nägusid, kes teda silmitsesid. Ja mul hakkas hirm. Teadsin, et nad olid jälginud ja jälgisid meid. Nad teadsid, et olid näinud algust, ja nüüd nad ei jäta enne, kui näevad lõppu. Läks aega mis läks, kuid nüüd oli asi võtnud teise pöörde, praegu olin mina loomaaia puuris ja nemad jälgisid mind.

      Seisin baarileti juures tükk aega üksinda, sest Jacques, vaene mees, oli küll Guillaume’i käest pääsenud, kuid sattunud kokku kahe noaterapoisiga. Giovanni tuli hetkeks leti juurde ja pilgutas silma.

      “Kas oled kindel?”

      “Sa oled võitnud. Filosoof oled sina.”

      “Aga sa pead siiski veel natuke ootama. Sa ei tunne mind veel küllalt hästi, et säärast asja öelda.”

      Ta täitis kandiku ja kadus jälle.

      Nüüd СКАЧАТЬ