Giovanni tuba. James Baldwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisma – siia seisma ja vaidlen sinuga oma eraelu – minu eraelu üle! Kui sa arvad, et ma hakkan vaidlema sinuga selle üle, noh, siis oled sa küll peast põrunud.”

      “Mui on tõepoolest ükskõik,” ütles Ellen, “mida sa iseendaga teed. Mitte sinu pärast pole ma mures. Asi on ainult selles, et sina oled ainuke inimene, kellel on Davidi suhtes autoriteeti. Minul seda pole. Ja tal pole ema. Ta kuulab minu sõna ainult siis, kui arvab, et see meeldib sinule. Kas sa tõesti arvad, et Davidile mõjub hästi, kui ta näeb sind ühtepuhku joobnult koju taarumas? Ja ära ole narr,” lisas ta hetke pärast erutusest kähiseva häälega, “ära peta ennast sellega, et su poiss ei tea, kust sa tuled, ära arva, et ta ei tea sinu naistest.”

      Ellen eksis. Ma ei teadnud naistest midagi, või vähemalt polnud ma kunagi neile mõelnud. Kuid sellest õhtust alates mõtlesin neile kogu aeg. Vaevalt suutsin otsa vaadata ühelegi naisele, ilma et poleks kaalunud, kas mu isa oli “õiendanud” temaga, nagu väitis Ellen.

      “Vaevalt küll, et Davidi mõtted oleksid puhtamad kui sinul,” ütles mu isa.

      Vaikus, mille ajal ta trepist üles tuli, oli üks kõige hullemaid vaikusi mu senises elus. Küsisin endalt, mida nad mõtlesid – nii üks kui ka teine. Püüdsin ära arvata, kuidas nad välja nägid. Ma ei teadnud, mida näen, kui kohtan neid hommikul.

      “Ja kuula,” ütles mu isa äkitselt, kui oli keset treppi jõudnud, häälega, mis ajas mulle hirmu peale, “kõik, mida ma Davidile soovin, on, et temast kasvaks mees. Ja kui ma ütlen mees, siis ei mõtle ma pühapäevakoolmeistrit.””Mees,” ütles Ellen järsult, “ei ole sama mis pull. Head ööd.”

      “Head ööd,” ütles isa pärast hetkelist vaikust. Kuulsin, kuidas ta minu toa ukse tagant mööda taarus. Sellest ajast peale põlgasin ma oma isa ja vihkasin Ellenit verinoorte inimeste müstilise, kavala ja kohutava jõuga. On raske öelda, mispärast. Ma ei tea, mispärast. Kuid selle tagajärjel läksid täide kõik Elleni ettekuulutused minu suhtes. Ta oli öelnud, et tuleb aeg, kui miski ega keegi pole võimeline mind valitsema, isegi mitte mu isa. Ja see aeg jõudis tõepoolest kätte.

      See aeg tuli pärast lugu Joeyga. Too juhtum oli mind sügavasti vapustanud ja selle tagajärjel muutusin ma kinniseks ja julmaks. Ma ei saanud arutada kellegagi seda, mis minuga juhtus, ma ei võinud seda iseeneselegi tunnistada; ja kuigi ma mitte kunagi sellele ei mõelnud, settis see ometi mu mõtete põhja niisama liikumatult ja jubedalt nagu lagunev laip. Ja kalgistas ning kibestas mu mõttemaailma. Varsti olin mina see, kes tuli öösel hilja tuikudes koju, mina leidsin Elleni end ootamas ja mina jagelesin temaga õhtust õhtusse.

      Isa pidas seda ainult paratamatuks faasiks minu täiskasvanuks saamisel ja ta kaldus asja kergelt võtma. Aga oma mängulise, poisid omavahel hoiaku taga oli ta ometi kimbatuses ja kartis. Ta oli ehk arvanud, et minu täiskasvanuks saamine lähendab meid – nüüd aga, kui ta üritas minust üht-teist teada saada, põgenesin kõigest väest tema eest. Ma ei tahtnud, et isa mind tundma õpiks. Ent teiselt poolt juhtus mul isaga see, mis verinoortel paratamatult juhtub suhetes vanematega: hakkasin teda arvustama. See arvustuse karmus aga, mis murdis mu südame, näitas (kuigi ma seda tollal ei teadnud), kui sügavalt ma olin teda armastanud ja kuidas see armastus oli hääbumas koos minu süütusega.

      Mu vaene isa oli hämmingus ja hirmul. Ta ei suutnud uskuda, et meie vahel võiks olla midagi tõsiselt võõriti. Ja seda mitte ainult seepärast, et ta tollal ei teadnud, mida sel puhul teha, vaid peamiselt seetõttu, et ta oleks pidanud näkku vaatama tõsiasjale: kuskil on ta midagi äärmiselt olulist tegemata jätnud. Ja et kummalgi meist polnud aimu, milles too oluline tegematajätmine võis seisneda ning et me olime sunnitud jääma vaikivasse liitu Elleni vastu, saavutasime turvatunde omavahelise südamlikkuse läbi. Me ei olnud nagu isa ja poeg, nagu mu isa vahel ütles, me olime semud. Arvatavasti isa mõnikord tõepoolest uskuski seda. Mina aga mitte kunagi. Ma ei tahtnud olla tema semu, tahtsin olla tema poeg. Mehelik siirus meie vahel kurnas ja kohutas mind. Isad peaksid vältima täielikku alastiolekut oma poegade ees. Ma ei tahtnud teada – vähemalt mitte tema enda suust – , et tema ihu oli niisama kõlvatu kui minugi oma. See teadmine ei aidanud mul ennast tunda kindlamini tema pojana – või semuna – , see ainult sundis mind tundma end vaheletikkujana, pealegi hirmunud vaheletikkujana. Isa arvas, et oleme ühesugused. Mina ei tahtnud nõnda mõelda. Ma ei tahtnud mõelda, et minu elu oleks nagu tema elu või et minu vaim võiks kunagi olla nii värvitu, nii ilma raskete kohtade ja teravate, järskude langusteta. Isa ei soovinud meie vahele distantsi, ta soovis, et peaksin teda meheks nagu iseennastki. Mina aga igatsesin isa ja poja vahelist säästvat vahemaad, mis oleks lubanud mul teda armastada.

      Ühel õhtul, tulles linnast väljas toimunud peolt ja juhtides purjuspäi autot, mis oli rahvast täis, juhtus avarii. See oli puhtalt minu süü. Olin nii purjus, et ei seisnud peaaegu jalul ega oleks tohtinud roolis olla; teised aga ei teadnud seda, sest olen üks neid, kes on võimelised näima kained ja kõnelema selgelt, olles tegelikult kokku varisemas. Sirgel ja siledal maanteelõigul juhtus minu reaktsiooniga midagi kummalist ning äkitselt kaotasin ma kontrolli auto üle. Pilkasest pimedusest tormas mulle vastu vahtvalge telefonipost. Kuulsin karjeid ja siis mingit rasket krigisevat mütsu. Kõik muutus purpurpunaseks ja siis päevvalgeks ja ma vajusin tundmatusse pimedusse.Ilmselt hakkasin ärkama, kui meid haiglasse viidi. Mäletan läbi udu liikumist ja hääli, kuid need näisid olevat väga kaugel, neil polnud minuga midagi pistmist. Hiljem aga ärkasin paigas, mis näis asuvat otse talve südames – kõrge valge lagi ja valged seinad ning raske jäine aken, mis oli justkui minu kohale kallutatud. Nähtavasti üritasin tõusta, sest mäletan kohutavat valu peas ja siis raskust rinnal ning hiiglasuurt nägu mu kohal. Ja kui see raskus ja see nägu hakkasid mind uuesti enese alla matma, hüüdsin ma oma ema appi. Siis valitses taas pimedus.Kui ma lõpuks teadvusele tulin, nägin isa voodi kohale kummardumas. Teadsin, et ta oli seal, enne kui ma teda nägin, enne kui mu pilk keskendus ja ma pikkamööda pead pöörasin. Kui isa märkas, et ma olin ärganud, kummardus ta ettevaatlikult lähemale, andes mulle märku mitte liigutada. Ta nägi väga vana välja. Mul tuli tahtmine nutta. Hetke vältel vaatasime me teineteisele otsa.

      “Kuidas sa end tunned?” sosistas isa.

      Kui ma aga tahtsin rääkima hakata, avastasin, et see on valus ja otsekohe haaras mind hirm. Isa ilmselt nägi seda mu silmadest, sest ta ütles vaikselt, valulise, kummalise painega hääles:”Ära muretse, David. Kõik läheb hästi. Sinuga läheb kõik hästi.”

      Mina aga ei suutnud ikka veel midagi öelda. Jälgisin lihtsalt isa nägu.

      “Teil, poisid, vedas kõvasti,” ütles ta, püüdes naeratada. “Sina said kõige rohkem kannatada.”

      “Ma olin purjus,” ütlesin lõpuks. Tahtsin talle kõik ära rääkida, rääkimine aga oli nii pööraselt valus.

      “Kas sa tõesti ei oska midagi paremat teha kui purjuspäi ringi sõita?” küsis ta äärmiselt hämmastunud tooniga, sest sel hetkel võis ta endale hämmastust lubada. “Sa tead ju väga hästi, et see ei kõlba,” ütles ta rangelt ning surus huuled kokku. “Te oleksite võinud kõik surma saada.” Ta hääl värises.

      “Anna andeks,” ütlesin ma äkki. “Anna andeks.” Ma ei osanud öelda, mille pärast ma andeks palun.

      “Ära palu andeks,” ütles isa. “Ole järgmine kord ettevaatlikum.”

      Ta oli kogu aeg taskurätti peos mudinud, nüüd võttis ta selle, sirutas käe ja pühkis mu laupa.

      “Sa oled kõik, mis mul on,” ütles isa siis kohmetult ja valuliselt naeratades. “Hoia end.”

      “Isa,” ütlesin ma ja hakkasin nutma. Ja kui rääkimine oli olnud pööraselt valus, siis nutt oli veel hullem, aga ma ei saanud pidama.

      Isa СКАЧАТЬ