Giovanni tuba. James Baldwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juuksed olid ettepoole kammitud ja langesid lakana otsmikule; silmalaugudet helkis maskaara, huultel märatses punane pumat. Nägu oli valge ja täiesti veretu tänu mingile aluskreemile; temast hoovas puudri ja gardeeniataolise parfüümi vinet. Särk oli koketselt nabani avatud, paljastades karvadeta rinna ning hõbedase krutsifiksi, särki katsid ümmargused paberõhukesed punased, rohelised, oranžid, kollased ja sinised liistakud, mis kirendasid valguse käes ja tekitasid tunde, et too muumia võib iga hetk mattuda leekidesse. Ümber piha käis punane vöö, liibuvad püksid olid üllatavalt tuhmhalli värvi. Kingadel kandis ta pandlaid.Ma ei olnud kindel, et ta tuleb minu suunas, kuid ma ei suutnud temalt pilku pöörata. Ta jäi minu ette seisma, üks käsi puusas, vaatas mind ülalt alla ja naeratas. Ta oli söönud küüslauku ja hambad olid tal väga halvad. Panin tähele, et ta käed olid üpris suured ja tugevad ning see hämmastas mind tõsiselt.

      “Eh bien,” ütles ta, “il te plaitl”25

      “Comment?”26 küsisin mina.

      Ma ei olnud päris kindel, kas kuulsin õigesti, kuigi need selged, terased silmad, mis näisid nägevat midagi huvitavat mu kolba sügavuses, ei jätnud kuigi palju võimalusi kahelda.

      “Baarmen meeldib sulle?”

      Ma ei teadnud, mida teha või öelda. Näis võimatu teda lüüa, näis võimatu vihastada. Olukord ei paistnud reaalne ja temagi ei paistnud reaalne. Ja muide – võinuksin öelda mida tahes, need silmad oleksid mu sõnad ikkagi ära pilanud. Ütlesin nii asjalikult kui sain: “Ja mis see teile korda läheb?”

      “Mulle ei lähe see üldse korda, kallis. Je m’en fous.”27

      “Siis käige siit kuradile.”

      Ta ei hakanud kohe minema, vaid naeratas mulle jälle. “Il est dangereux, tu sas.28 Ja sinusuguse poisi jaoks on ta väga ohtlik.”

      Vaatasin talle otsa. Ma peaaegu küsisin, mida ta sellega tahab öelda. “Käi põrgusse!” ütlesin ma ja pöörasin talle selja.

      “Oh ei,” ütles ta ja ma vaatasin uuesti tema poole. Ta naeris, näidates kõiki oma hambaid – palju neid ei olnud.

      “Oh ei,” ütles ta, “ma ei lähe põrgusse,” ja ta surus krutsifiksi oma suurde pihku.

      “Aga sina, mu kallis sõber – ma kardan, et sina põled väga valusas tules.” Ta naeris jälle. “Oh, milline tuli!” Ta puudutas oma pead. “Siin.” Ja ta väänles justkui suures piinas. “ Igal pool.” Ning ta puudutas oma südant. “Ja siin.” Ta vaatas mulle otsa, pilk täis õelust ja pilget ja veel midagi; ta vaatas mind, justkui oleksin kuskil väga kaugel.

      “Oh mu vaene sõber, nii noor, nii tugev, nii nägus – kas sa ei teeks mulle välja?”

      “Va te fair e foutre.”29

      Ta nägu tõmbus kurvalt kortsu nagu väikelastel või väga vanadel meestel, seesama kurbus ilmneb ka teatud vananevatel näitlejannadel, kes on olnud noorena kuulsad oma hapra, lapseliku ilu poolest. Tumedad silmad tõmbusid kitsaks piluks täis tigedat raevu ning erkpunase suu nurgad pöördusid allapoole nagu tragöödiamaskil.

      “T’auras du chagrin,”30 ütles ta. “Tuleb päev ja sa oled väga õnnetu. Pea meeles, et ma ütlesin sulle seda.”Olevus ajas enese sirgu, nagu oleks ta mõni printsess ning hakkas loitva tõrvikuna läbi rahvamurru astuma. Kõrvalt kuulsin Jacques’i häält: “Igaüks siin baaris,” ütles ta, “räägib sellest, kui hästi te baarmeniga sobite.”

      Ta sädelev naeratus oli kättemaksuhimuline. “Loodan, et segadust pole tekkinud?”

      Silmitsesin teda ülalt alla. Tahtsin teha midagi tema lõbusa, ilge ja kogenud näoga, et tal edaspidi oleks võimatu kellelegi nii naeratada nagu sel hetkel minule. Siis tahtsin sellest baarist välja, õhu kätte, võib-olla, et üles otsida Hella, mu tüdruk, keda äkki ähvardas ülim oht.

      “Mitte mingit segadust pole olnud,” nähvasin. “Ja ära sinagi segadusse satu!”

      “Küllap võin vabalt öelda,” sõnas Jacques, “et vaevalt olen ma iial olnud vähem segaduses kui praegu.”Ta ei naernud enam; pilk, mille ta mulle saatis, oli kuiv, kibe ja erapooletu.

      “Ja riskides igaveseks kaotada sinu nii märkimisväärselt siirast sõprust, luba, et ütlen sulle üht. Segadus on luksus, mida võivad endale lubada ainult väga, väga noored inimesed, sina aga ei ole enam nii noor.”

      “Ma ei saa sinu jutust aru,” ütlesin mina. “Joome veel midagi.”

      Tundsin, et pean end purju jooma. Giovanni ilmus jälle baarileti taha ja pilgutas mulle silma. Jacques ei tõstnud pilku mu näolt. Pöördusin jõhkralt temast ära baarileti poole. Jacques järgnes mulle.

      “Sedasama,” tellis Jacques.

      “Muidugi,” ütles Giovanni, “nii peabki.”

      Ta valas meie klaasid täis. Jacques maksis.

      Ilmsesti olin pisut viletsa väljanägemisega, sest Giovanni hõikas mulle naljatledes: “Mis, kas oled juba täis?”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Saint-Germain-des-Pres – kvartal Pariisis Seine’i vasakul kaldal; 1950. Aastail kogunes siia kunstiboheemlus.

      2

      seksuaalvähemus

      3

      hõõgvein

      4

      tahan põgeneda

      5

      peremees

      6

      palgaline СКАЧАТЬ