Giovanni tuba. James Baldwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alandusest. Teesklesin, et ma ei näe poolvirget himu tema selgetes kibedates silmades, kuigi seda oma huvides kasutasin, ja andes talle ühtlasi oma kareda, meheliku siirusega mõista, et tema asi on lootusetu, sundisin ma teda lõpmatult lootma. Lõpuks aga olin ma seda laadi baarides Jacques’i ihukaitse. Nii kaua kui mina kohal olin, võis maailm näha ja Jacques ise võis uskuda, et ta oli minu, oma sõbraga koos, ta ei olnud tulnud siia meeleheitest aetuna, ta ei olnud mistahes seikleja meelevallas, kelle juhus, julmus või tegelikkuse ja tundevaesuse seadused tema teele võisid heita.

      “Sina jääd siia,” ütles Jacques. “Ma heidan talle vahetevahel pilgu ja räägin sinuga ja sel moel hoian ma raha kokku ja olen rõõmus pealegi.”

      “Huvitav, kustkohast Guillaume ta leidis?” ütlesin mina.

      Uustulnuk oli just täpselt niisugune poiss, kellest Guillaume aina unistas; sellepärast näis peaaegu võimatu, et Guillaume ta siiski oli leidnud.

      “Mida teile?” pöördus baarimees nüüd meie poole. Tema toon andis mõista, et kuigi ta inglise keelt ei oska, teab ta, et olime rääkinud temast ja et ta loodab, et me oleme lõpetanud.

      “Une fine a l’eau,”8 ütlesin mina, ja “un cognac sec,”9 ütles Jacques, me rääkisime mõlemad liiga ruttu, nii et ma punastasin ja märkasin väikesest lõbususevinest Giovanni näol, kui ta meid teenindas, et ta oli seda märganud.

      Tõlgendades meelega valesti Giovanni naerunüanssi, kasutas Jacques võimaluse ära.

      “Sa oled siin uus?” küsis ta inglise keeles.

      Giovanni sai ilmsesti küsimusest aru, kuid talle passis rohkem heita nüri pilk enne Jacques’ile ja siis mulle ja siisuuesti Jacques’ile. Jacques tõlkis küsimuse.

      Giovanni kehitas õlgu. “Olen siin olnud kuu aega,” ütles ta.

      Teadsin, kuhu jutuajamine veab ja hoidsin silmad maas ning rüüpasin oma jooki.

      “Sulle tundub siinne elu kindlasti kummaline,” vihjas Jacques, püüdes kergele vestlusele justkui kaikaga hoogu anda.

      “Kummaline?” küsis Giovanni. “Miks?”

      Ja Jacques itsitas. Tundsin äkki häbi, et olen tema seltsis.

      “Kõik need mehed,” ja ma tundsin toda häält, hingetut, täis võltsi meelitust, kõrget, nagu ei ühelgi tüdrukul, ja kuuma, meenutades millegagi täiesti liikumatut, surnud leitsakut, mis ripub soomülgaste kohal juulis, “kõik need mehed,” ähkis Jacques, “ja nii vähe naisi. Kas see ei paista sulle imelik?”

      “Oh,” ütles Giovanni ja pöördus, et teenindada ühte teist külastajat, “küllap naised ootavad kodus.”

      “Kindlasti ootab üks ka sind,” vihjas taas Jacques, kuid Giovanni ei vastanud.

      “Niimoodi. See käis kähku,” ütles Jacques pooleldi mulle, pooleldi õhuruumi poole, mis just äsja oli ümbritsenud Giovannit. “Kas sa pole rõõmus, et jäid siia? Olen täiesti sinu päralt.”

      “Sa ajad asju hoopis valesti,” ütlesin mina. “Sa meeldid talle hullupööra. Ta lihtsalt ei taha näida liiga elevil. Tee talle välja. Uuri, kust ta oma rõivad ostab. Räägi talle tollest kenast “Alfa Romeost”, mida sa kõigest hingest tahaksid kinkida mõnele teenekale baarimehele.” “Hirmus naljakas,” arvas Jacques.

      “Noh,” vastasin mina, “kindel on, et ara verega pole nägusat jõumeest kunagi vallutatud.”

      “Olgu kuidas on, olen veendunud, et ta magab tüdrukutega. See on neil kombeks, tead küll.”

      “Olen jah kuulnud poistest, kes seda teevad. Vastikud nolgid.”

      Seisime tükk aega vaikides.

      “Miks sina ei võiks paluda tal meiega kokku lüüa?” soovitas Jacques.

      Vaatasin talle otsa.

      “Ah et mina? Kuigi sul on seda raske uskuda, aga minulgi on isevärki huvi tüdrukute vastu. Kui siin oleks tema õde ja pealegi nii kena näolapiga, siis ma kutsuksin teda meie kampa. Ma ei kuluta raha meeste peale.”

      Nägin, kuidas Jacques enesega võitles, et jätta ütlemata: aga sul pole midagi selle vastu, kui mehed sinu peale raha kulutavad; kerge naeratusega jälgisin tema lühikest võitlust, sest teadsin, et seda öelda ta ei või, ja kohe jätkaski Jacques oma reipa, vapra naeratusega.

      “Ma ei vihjanud sugugi, et sa võiksid kasvõi hetkekski ohtu seada tolle” – ta pidas vahet – ”laitmatu mehelikkuse, mis on sinu uhkus ja au. Tegin ainult ettepaneku, et sina teda kutsuksid, sest on enam-vähem kindel, et ta minu kutse tagasi lükkab.”

      “Aga, mees, mõtle, milline segadus,” ütlesin ma irvitades. “Talle jääb mulje, et m i n a olen see, kes himustab tema ihu. Kuidas selle asjaga jääb?”

      “Kui peakski tekkima mingi arusaamatus,” ütles Jacques väärikalt, “siis klaarin ma selle rõõmuga ära.”

      Mõõtsime teineteist hetkeks pilkudega. Siis hakkasin ma naerma. “Oota, kuni poiss siia tagasi tuleb. Loodan, et ta valib suure pudeli kõige kallimat Prantsusmaal leiduvat šampanjat.”

      Pöördusin ümber, toetudes baariletile. Meeleolu oli mul kuidagi ülev. Jacques minu kõrval oli väga vaikne, äkki väga habras ja vana ja mind valdas kiire ja torkiv, hirmuga segatud kahjutunne. Giovanni oli käinud saalis, teenindades laudade ääres istujaid, nüüd tuli ta tagasi, näol üsna sünge ilme, käes nõudega koormatud kandik.

      “Ehk jätab parema mulje,” ütlesin ma, “kui me klaasid on tühjad.”

      Jõime klaasid tühjaks. Panin oma klaasi baariletile. “Baarmen?” hüüdsin ma.

      “Kas sedasama?”

      “Jah.” Ta pöördus pudelit võtma. “Baarmen,” ütlesin ma ruttu, “tahaksime teile pakkuda klaasikese, kui tohime.”

      “Eh bien!” ütles äkki meie selja taga kellegi hääl, “c’est fort, ca!10 Taevale tänu! Lõpuks ometi oled sa hukutanud selle suure ameerika jalgpallimängija – ja mitte ainult seda, sa koguni kasutad teda, et hukutada minu baarmeni. Vraiment,11 Jacquesl Sinu eas!”

      Meie taga seisis Guillaume, kes naeratas nagu filmitäht ja lehvitas suurt valget taskurätti, ilma milleta teda kunagi ei nähtud, igatahes vähemalt mitte baaris. Jacques, kes oli tohutult meelitatud, et talle omistati sääraseid erakordseid võrgutajavõimeid, pööras ringi ja nad langesid Guillaume’iga teineteisele kaela nagu vanad näitlejannad.

      “Eh bien, ma cherie, comment vastu?12 Ma pole sind enam ammu näinud.”

      “Olen olnud väga hõivatud,” vastas Jacques.

      “Selles ma ei kahtlegi. Kas sul häbi pole, vieille folle”13

      “Et toi?14 Paistab, et sinagi pole aega raisanud.”

      Ja СКАЧАТЬ