Giovanni tuba. James Baldwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Seetõttu ümbritses mind äkki rõhuv vaikus. Lõpuks tõstsin silmad ja vaatasin otsa Giovannile, kelle pilk mind seiras.

      “Mulle tundub, et lubasite mulle välja teha,” ütles ta. “Jah,” ütlesin mina, “ma lubasin välja teha.”

      “Ma ei tarvita töö ajal alkoholi, aga ma joon ühe coca-cola.” Ta võttis mu klaasi. “Ja teile – kas sama mis enne?”

      “Sedasama.” Märkasin, et olin üsna rõõmus temaga rääkides ja see avastus muutis mind ujedaks. Ja ma tundsin end ohus olevat, sest Jacques’i polnud enam mu kõrval. Siis taipasin, et pean arve ära maksma, vähemalt selle ringi eest; oli võimatu tõmmata Jacques’i varrukast, et ta annaks raha, justnagu oleksin tema hoolealune. Köhatasin ja panin oma kümnetuhandefrangilise baariletile.

      “Te olete rikas,” ütles Giovanni ja asetas klaasi minu ette.

      “Oh ei. Ei. Mui lihtsalt pole peenemat.”

      Ta naeratas. Ma ei saanud aru, kas ta naeris, arvates, et ma valetan, või sellepärast, et teadis, et räägin tõtt.

      Vaikides võttis ta rahatähe ja registreeris kassas ning luges hoolikalt tagasiantava raha baariletile. Siis täitis ta oma klaasi ning läks tagasi oma kohale kassa kõrval. Tundsin rinnas pitsitust.

      “A la võtre,”16

      “A la võtre.” Tõstsime klaasid ja jõime.

      “Te olete ameeriklane?” küsis ta lõpuks.

      “Jah,” ütlesin ma, “New Yorgist.”

      “Või nii! Räägitakse, et New York on väga ilus. Kas ilusam kui Pariis?”

      “Oh ei,” vastasin mina, “ ükski linn pole ilusam kui Pariis.”

      “Näib, et paljas vihje, nagu võiks mõni linn olla Pariisist ilusam, ajab teid üsna tigedaks,” irvitas Giovanni. “Andke mulle andeks. Ma ei tahtnud olla ketserlik.” Ja ta lisas kainemalt ja justkui lepitust pakkudes: “Teile vist meeldib Pariis väga.”

      “New York meeldib mulle ka,” vastasin mina ja mul oli ebamugav, sest tundsin, et mu hääles kõlas enesekaitse alatoon, “kuid New Yorgi ilu on hoopis teistmoodi.”

      Giovanni kortsutas kulmu.

      “Mismoodi?”

      “Mitte keegi,” ütlesin mina, “kes pole kunagi New Yorki näinud, ei saa seda linna ette kujutada. Linn on väga kõrge ja uus ja tulvil elektrit – erutav.” Pidasin vahet. “Seda on raske kirjeldada. Ta on täiesti – kahekümnes sajand.”

      “Kas te leiate, et Pariis ei ole selle sajandi linn?” päris ta naeratades.

      Giovanni naeratuse tõttu tundsin ma end natuke narrilt. “Kuidas nüüd öelda,” ütlesin, “Pariis on vana, on sajandeid vana. Pariisis tunnetate kogu seda möödaläinud aega. Aga New Yorgis teil sellist tunnet ei teki…”

      Ta naeratas. Katkestasin oma jutu.

      “Mis tunne teil siis New Yorgis on?”

      “Võib-olla tunnetan,” ütlesin ma, “kogu seda aega, mis on tulekul. Seal on mingi võimas jõud, kõik aina liigub. Teie ei saa jätta kujutlemata – mina ei saa jätta kujutlemata – missugune see linn võiks olla – paljude aastate pärast.”

      “Paljude aastate pärast? Kui meie oleme surnud ja New York on vana?”

      “Jah,” ütlesin ma. “Kui kõik on väsinud, kui maailm pole ameeriklaste jaoks enam nii uus.”

      “Mina küll aru ei saa, miks maailm ameeriklaste jaoks nii uus on,” ütles Giovanni. “Lõppude lõpuks olid kõik ainult väljarändajad. Ja Euroopastki ei lahkunud te nii väga ammu.”

      “Ookean on tohutu suur,” ütlesin mina. “Oleme elanud teistmoodi elu kui teie, meiega on seal juhtunud asju, mida siin pole kunagi juhtunud. Küllap saate aru, et seetõttu oleme teistsugune rahvas?”

      “Oh!” naeris ta. “Kui te oleksite ainult teistsugune rahvas. Aga mulle näib, et teist on saanud mingi teine liik. Te vist koguni elate mõnel teisel planeedil? Vähemalt mulle paistab, et see seletaks kõik.”

      “Olen nõus,” ütlesin natuke ägedalt, sest mulle ei meeldi, kui mind naerdakse, “et me vahel jätame mulje, nagu arvaksime, et elamegi. Kuid ei, me ei ole teiselt planeedilt. Ja, mu sõber, ka teie mitte.”

      Giovanni naeratas jälle. “Ma ei taha arutada seda tõepoolest traagilist olukorda,” ütles ta.

      Vaikisime hetke. Giovanni liikus edasi-tagasi, teenindades inimesi baarileti eri otstes. Guillaume ja Jacques vestlesid ikka veel. Paistis, et Guillaume jutustas taas üht oma lõpmatutest anekdootidest, mis alati pöörlesid kas äri või armastuse riskide ümber, ja Jacques’i suu venis üsna valuliseks irveks.

      Giovanni ilmus taas minu vastu teisele poole letti ja hakkas seda niiske lapiga puhastama.

      “Ameeriklased on naljakad. Teil on mingi imelik ajataju – või pole teil ajataju olemaski, ma ei oska öelda. Aeg kõlab chez vous17 alati nagu paraad – triumfi paraad, umbes nagu marsiks sõjavägi lippude lehvides mõnda linna sisse. Ja kui oleks piisavalt aega, ei tohiks see ju ameeriklastele nii väga üle jõu käia, n’est-ce pas?”18

      Ta naeratas, silmis pilkav vaade, kuid ma ei öelnud midagi.

      “Noojah,” jätkas ta, “et kui oleks piisavalt aega ja kogu tohutu energia ja vooruslikkus, mis teil, ameeriklastel, on, siis aetaks kõik asjad korda ja pandaks paika. Ja kui ma ütlen kõik,” lisas ta karmilt, “pean ma silmas kõiki tõsiseid, ränki asju, nagu valu ja surm ja armastus, millesse teie, ameeriklased, ei usu.”

      “Miks te arvate, et me ei usu? Ja millesse teie usute?”

      “Mina ei usu seda jaburdust aja kohta. Aeg on igapäevane asi nagu kalale vesi. Igaüks on selle vee sees, keegi välja ei pääse, või kui ta pääsebki, siis juhtub sama, mis juhtub kalaga – ta sureb. Ja kas teate, mis selles ajas – vees – juhtub? Suured kalad söövad väikesed kalad ära. Ja ongi kõik. Suured kalad söövad väikesed ära ja ookean ei tee väljagi.”

      “Oh, kuulge,” ütlesin mina. “ Seda ma ei usu. Aeg ei ole vesi ja meie ei ole kalad ja meil on võimalik valida, kas meid pannakse nahka või kas meie kedagi sööme – kas meie kedagi sööme,” lisasin kähku, pisut punastades Giovanni õndsaliku ja ühtlasi pilkava naeratuse peale, “väikseid kalu muidugi.”

      “Valida,” hüüdis Giovanni, pöörates oma näo minust ära ja rääkides justkui nähtamatu liitlasega, kes kogu seda jutuajamist juba algusest peale oli jälginud. “ Valida!”

      Ta pöördus taas minu poole: “Te olete tõepoolest ameeriklane. J’adore voire enthousiasme?19

      “Mina imetlen teie vaimustust,” ütlesin ma viisakalt, “kuigi teil näib ta olevat tumedamat sorti kui minul.”

      “Igal juhul,” ütles Giovanni leebelt, “ei kujuta ma ette, milleks veel peale söömise kõlbaksid СКАЧАТЬ