Giovanni tuba. James Baldwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ta oli hakanud oopiumi tarvitama,” ütles Jacques, “et ta vajas raha oopiumi jaoks. Kas sa teadsid seda?”

      Olin sellest kuulnud. Tegemist oli ajalehtede kõmuga, mida mul oli siiski põhjust uskuda, meenutades Giovanni meeleheite sügavust, teades, kui kaugele oli teda tõuganud too kabuhirm, mis oli nii tohutu, et oli muutunud põhjatuks kuristikuks.

      “Ma tahan põgeneda,” oli ta mulle öelnud, “je veux m’ evader4 – tahan pääseda sellest räpasest maailmast, sellest räpasest ihust. Ma ei taha iialgi enam armastada millegi muu kui ihuga.”

      Jacques ootas, et vastaksin. Põrnitsesin tänavat. Hakkasin mõtlema Giovanni surmale – seal, kus on Giovanni, ei ole peagi enam mitte midagi, mitte midagi – igaveseks.

      “Ma loodan, et see pole minu süü,” ütles Jacques lõpuks. “Ma ei andnud talle raha. Kui oleksin teadnud – oleksin andnud talle kõik, mis mul oli.”

      Kuid me teadsime mõlemad, et see ei olnud tõsi.

      “Kas teie kahekesi,” päris Jacques, “ei olnud õnnelikud?”

      “Ei,” vastasin ma. Tõusin püsti. “Ehk oleks kõik läinud paremini,” ütlesin, “kui ta oleks jäänud oma kodukülla Itaaliasse ja istutanud oliivipuid ja saanud hulga lapsi ja peksnud oma naist. Ta armastas laulda,” meenus mulle äkki, “ta oleks ehk võinud jääda sinna ja muudkui laulda ja surra oma voodis.”

      Siis ütles Jacques midagi, mis mind üllatas. Inimesed on täis üllatusi isegi iseenese jaoks juhul, kui neid on küllalt sügavasti puudutatud.

      “Mitte keegi ei saa jääda Eedeni aeda,” ütles Jacques. Ja lisas: “Ei tea, mispärast?”

      Ma ei vastanud. Ütlesin hüvasti ja lahkusin. Hella oli juba ammu Hispaaniast tagasi ja meil oli plaanis üürida see maja siin ja mul oli temaga kokkusaamine.

      Sestsaadik olen aina mõelnud Jacques’i küsimusele. Küsimus on lihtlabane, kuid elu üks tõelisi hädasid ongi, et ta on nii labane. Olgu kuidas on, kuid igaüks astub mööda sedasama teed, ja teel on see konks, et ta on kõige pimedam, kõige reeturlikuni just siis, kui ta näib olevat kõige helgem, ja on tõsi, et mitte keegi ei püsi Eedeni aias. Jacques’i aed ei olnud muidugi Giovanni aed. Jacques’i aed oli seotud jalgpallimängijatega ja Giovanni oma neidudega – kuid näis, et see oli väga väike vahe. Ma ei tea, võib-olla on igaühel oma Eedeni aed, kuid vaevalt on nad aeda näinud enne, kui näevad leegitsevat mõõka. Ja võib-olla elu pakubki üksnes valiku – kas meenutada aeda või unustada see. Kas nii või teisiti: on vaja jõudu, et mäletada, on vaja teist laadi jõudu, et unustada, ja peab olema kangelane, et suuta mõlemat. Mäletajaid ajab hulluks see valu, mida lakkamatult tekitab nende süütuse kadu; unustajaid jälle kimbutab teist laadi hullus – see, mis sünnib valu eitades ja süütust vihates; maailm aga jaguneb peamiselt hulludeks, kes mäletavad, ja hulludeks, kes unustavad. Kangelasi on harva.

      Jacques ei tahtnud tol korral kodus õhtust süüa, sest tema kokk oli plehku pannud. Kokad jooksid tal pidevalt ära. Ta hankis endale ühtelugu maalt noori poisse, taevas teab, kuidas ta seda korraldas, et nad olid nõus linna tulema, poisid aga, niipea kui olid pealinnas kohanenud, otsustasid muidugi, et viimane asi, mida nad teha tahavad, on kokatöö. Tavaliselt läksid nad lõpuks tagasi maale – need muidugi, kes ei sattunud tänavale või vangi või Indo-Hiinasse.

      Kohtusime Jacques’iga üsna kenas restoranis rue de Grenelle’il ja mul õnnestus laenata temalt kümme tuhat franki veel enne, kui olime lõpetanud aperitiivid. Tal oli hea tuju ja ka mina olin muidugi heas tujus, see aga tähendas, et õhtusöögile järgnevad joogid Jacques’i lemmikbaaris, lärmakas, rahvarohkes, hämaras pooltunnelis, millel oli kahtlane või ehk koguni liigagi kindel kuulsus. Vahetevahel korraldas politsei seal haaranguid, ilmselt patron5 Guillaume’i teadmisel, kes alati jõudis säärasel õhtul oma lemmikkülastajaid hoiatada, et kui neil pole kaasas isikut tõendavat dokumenti, oleks neil kindlam minna mujale.

      Mäletan, et sel õhtul oli baar tavalisest rahvarohkem ja kärarikkam. Kohal olid kõik alatised külalised ja palju võõraid, mõned jälgisid toimuvat, mõned vahtisid niisama. Ühes lauas istus kolm väga šikki pariisitari oma gigolode6 kallimate või lihtsalt onupoegadega maalt – kes neid teab; daamid näisid äärmiselt heas tujus olevat, nende meessaatjad aga paistsid üsna jäigad; daamid näisid pruukivat jooke meestest tunduvalt rohkem. Kohal olid tavalised vatsakad, himurate, vahel meeleheitlike silmadega, prille kandvad härrad ja tavalised, noaterana luidrad, kitsastes pükstes poisid. Viimaste kohta ei võinud olla kunagi kindel, mida nad otsivad – kas raha, verd või armastust. Nad keerlesid baaris lakkamatult, lunides sigarette ja joogipoolist ning nende pilgus peitus samaaegselt midagi hirmus haavatavat ja kole kalki. Muidugi olid seal ka les folles’id,7 kes alati riietusid ülimalt kummaliselt ja kädistasid papagoide kombel, jutustades oma viimaste armulugude üksikasjust – nende armuasjad näisid olevat ikka lustakad. Mõnikord tormas keegi neist sisse õige hilisel ajal, et levitada uudiseid oma äsjastest lembehetkedest mõne tuntud filmitähe või poksijaga, kusjuures nad pöördusid omavahel alati üksteise kui naissoost olevuste poole. Kõik teised piirasid siis uustulnuka sisse ja pilt oli nagu paabulinnuaias, häälitsused aga justkui loomalaudas. Mul oli raske uskuda, et nad kunagi kellegagi magasid, sest mees, kes tahab naist, eelistab kindlasti tõelist naist, ja mees, kes tahab meest, ei soovi kindlasti kedagi neist. Võib-olla nad just sellepärast kisasidki nii valjusti. Seal liikus üks poiss, kes kuuldavasti töötas päeval postkontoris, õhtuti tuli aga baari jumestatult ja kõrvarõngastega, paksud blondid juuksed pea peal soengus. Vahel kandis ta seelikut ja kõrge kontsaga kingi. Tavaliselt seisis ta üksinda, kuni Guillaume läks ja hakkas tema kallal norima. Räägiti, et poiss olevat väga kena, ometi pean tunnistama, et tema äärmine veidrus tegi mind kohmetuks – võib-olla samamoodi, nagu mõne inimese paneb iiveldama, kui ta näeb ahve nende eneste väljaheiteid söömas. Võib-olla mõjuks see vähem häirivalt, kui ahvid ei oleks nii pentsikult sarnased inimolevustega.

      Too baar asus minu linnaosas; olin korduvalt söönud hommikueinet seal lähedal asuvas tööliskohvikus, kuhu kõik ümbruskonna öölinnud kogunesid, kui baarid suleti. Vahel olin seal Hellaga, vahel üksi. Tolles baaris olin käinud samuti paar-kolm korda, ükskord olin väga purjus. Mind süüdistati siis, et olin tekitanud väikese sensatsiooni, flirtides ühe sõduriga. Minu mälestused sellest ööst olid õnneks väga hägused ja ma võtsin omaks hoiaku, et kui tahes purjus ma ka poleks olnud, niisugust asja ma ometi ei oleks teinud. Kuid olin tuntud nägu ja mulle tundus, et inimesed vedasid minu peale kihla. Või siis käitusid nad nagu mõne püha ordu vanemad liikmed, kes jälgivad mind, et avastada minu käitumises ainult nendele teadaolevaid märke selle kohta, kas mul on tõeline kutsumus või pole mul seda mitte.

      Kui me trügisime baarileti poole – see oli nagu liikumine magnetvälja või väikese soojuslätte suunas – , märkas Jacques ja märkasin ka mina, et ametis oli uus baarimees. Seal ta seisis, ülbe, tõmmu ja kuidagi lõvilik, küünarnukk kassaaparaadil, sõrmed lõuga paitamas, ning jälgis rahvamurdu. Näis, justkui seisaks ta kõrgel neemel ja meie olime meri.

      Jacques langes otsekohe tema kütkesse. Taipasin, et ta valmistub vallutuseks. Tundsin tarvidust olla tolerantne.”Olen kindel,” ütlesin ma, “et sa tahad baarimehega tuttavaks saada. Kaon otsekohe, kui vaja.”

      Minu tolerantsusel oli olemas tagatis, ja mitte just väike – olin seda kasutanud, kui Jacques’ile täna hommikul helistasin, et raha laenata. Teadsin, et Jacques võis loota vallutada meie ees seisvat poissi ainult juhul, kui poiss oli tõepoolest ostetav; ja kui ta nii väljakutsuvalt seisis oksjonipakul, võis leiduda rikkamaid ja veetlevamaid pakkujaid kui Jacques. Teadsin, СКАЧАТЬ