Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

Чтение книги онлайн.

      Tovstonogov oli teatripraktik, kes oskas hästi töötada näitlejaga. Temas oli imepärane oskus panna teose idee näitleja kaudu kõlama. Ta realiseeris oma loomingulise lavastajaliku kavatsuse näitleja objektiivse tõe tunnetamise kaudu. Orgaanilise loogilise elu loomiseks laval oli ta otsiv rahutu kunstnik. Ta oli energiline, aktiivne, ei kannatanud jorutamist ega tuimust. Tema töömeetod oli konkreetne, edasiviiv, näitlejat abistav, lihtne ja selge, ilma targutamata konkreetne.

      Tovstonogov pidas meile loenguid näitejuhtimisest oma kabinetis. Ta oli väga heatahtlik, koduselt rahulik ja tundis igaühe vastu eraldi huvi. Need olid kohtumised režii suurmeistriga. Vapustava mulje jättis Tovstonogovi poolt lavastatud „Optimistlik tragöödia“, mida mängiti Leningradis Puškininimelises teatris.

      Võtsime osa ka Leningradi muusikateatrite proovidest. Iga päev juba hommikul vara käisime Ermitaažis tutvumas maailmakunsti šedöövritega ja õhtuti istusime teatrites ja jälgisime etendusi.

      L. Baratov

      Juba õppeprotsessi ajal hakkasin ette valmistama ka diplomilavastust. Professor Baratoviga töötasime läbi Verdi ooperi „Othello“ libreto ja muusikapartituuri. Panime paika kõigi ooperitegelaste muusikalised karakterid ja tegevusliinid. Tegime koos väga sügava ja põhjaliku dramaturgilise analüüsi.

      Niisuguse režissööriga nagu professor Baratov oli seda väga õpetlik ja huvitav teha. Ta andis palju tehnilisi ja praktilisi näpunäiteid, kuidas ooperit analüüsida ja kuidas valmistada lavastuse plaani. L. Baratovil olid tohutu suured kogemused. Oma eluajal oli ta Moskva Suures Teatris lavastanud palju maailma, vene ja nõukogude ooperi tippteoseid.

      Inimesena oli ta väga heatahtlik, sõbralik, alati heas tujus. Minusse suhtus ta hästi. Talle meeldis eesti muusika ja eesti teater. Väga lugupidavalt rääkis ta Eugen Kapist ja Gustav Ernesaksast, keda ta isiklikult tundis.

      Kõige kõrgemalt hindas ta Tiit Kuusikut kui lauljat, kui lava suurmeistrit.

      Ministri kabinetis

      Astusin täis ootusärevust minister Ansbergi kabinetti. Minister tuli mulle vastu, ulatas käe ja pakkus istet.

      Minister: „Noh, mis uudist?“

      Mina: „Varsti hakkan Moskvas lõpetama. Olen kodus käimas, mõne päeva pärast sõidan tagasi, seal jääb veel kuu aega kokkuvõtete tegemiseks ja siis tuleb asuda töö juurde. Aga enne töö juurde asumist tuleb teha diplomitöö, üks muusikaline lavastus teatris.“

      Minister: „Mida te olete mõelnud lavastada?“

      Mina: „Mul oli soov lavastada „Kolmekrossiooperit“, aga kuna teie selle Moskvas maha laitsite, siis…“

      Minister: „Ei, seda küll ei maksa võtta, jätke see kõrvale!“

      Mina: „Siis ma mõtlesin valida kas „Borg ja Bess“ või Othello“.

      Minister: „Võtke „Othello“, see on hea asi!“

      Mina: „Muidugi, „Borgi ja Bessiga“ on raskusi ka selles mõttes, et ei ole partituuri, kui aga mõni teater oleks nõus seda oma kavva võtma, siis Moskva muretseks ka partituuri.“

      Minister: „Noh, see on keeruline küsimus, hakka luba taotlema ja muud protseduurid. Võtke parem „Othello“.“

      Mina: „Peab veidi järele mõtlema, sest „Borgist ja Bessist“ on raske loobuda.“

      Minister: „Mis siin veel mõelda, see asi on otsustatud. Kus teatris te tahaksite „Othellot“ teha?“

      Mina: „Kui teha, siis ainult Tallinnas, RAT Estonias.“

      Minister: „Muidugi, kas osalised sobiksid, kas on olemas vastavad hääled?“

      Mina: „On küll, head hääled on olemas ja Othello osatäitja ainult ootab seda võimalust. Ma rääkisin juba kaudselt Püviga Moskvas. Ta tuli parajasti välismaalt, Bulgaariast, kus ta ennast laulu alal täiendas. Püvi on hiigelvormis ja on nõus. Ka rahvanäitlejale Kuusikule oleks hea võimalus Jago osas end näidata.“

      Minister: „Noh, siis on tore! Kui koosseis klapib, hakake aga pihta! Mina toetan.“

      Mina: „Tänan väga!“

      Minister: „Kuulge, mul on teile veel üks huvitav ettepanek.“

      Mina: „Minule?“

      Minister: „Jah. Ma soovitan teile ka ühe hea dirigendi. Ta on mulle ammu peale käinud, et tahaks korra ka teatris end vahelduse mõttes proovida. Ta on raadios sümfooniadirigent ja kui ma ei eksi, siis ta vist rääkiski „Othellost“. Nüüd oleks siis kaks huvitavat juhust teatris koos – noore lavastaja diplomitöö ja sümfooniadirigendi debüüt teatris. Teater peaks sellega kindlasti nõus olema. Ma ei tea ainult, kas te temaga tahate koos töötada?“

      Mina: „Kes see dirigent on?“

      Minister: „See on Roman Matsov. Kas olete nõus temaga „Othellot“ lavastama?“

      Mina: „Kui teie soovitate ja kui see on tema eriline soov „Othellot“ dirigeerida, siis kahtlemata teeb ta seda suure vaimustusega. Ma olen ta kontsertidel käinud. Ta on huvitav dirigent.“

      Minister. „Eks ole!“

      Mina: „Ma olen nõus temaga koos töötama.“

      Minister: „Hästi. Nüüd minge kohe teatrisse, leppige seal direktoriga kokku ja hakake pihta! Jõudu tööle!“

      Minister tõusis püsti, andis kätt ja soovis edu. „Kui midagi on tarvis, astuge aga sisse, küll me korda ajame. Nägemiseni!“

      Mina: СКАЧАТЬ