Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Tervist! Kuidas läheb? Kuidas õppetöö edeneb?“

      Mina: „Ei ole viga.“

      Ansberg: „Kas varsti lõpetame?“

      Mina: „Jah, varsti. Selles asjas ma tahaksingi teiega veidi vestelda. Kas teil aega oleks?“

      Ansberg: „Noh, mis mured siis on?“

      Mina: „Diplomitöö teema valik teeb muret. Kui oleks teada, kus teatris ma saaksin diplomitöö teha, siis oleks valik lihtsam.“

      Ansberg: „Mis see teater siin loeb? Diplomitöö võib igas teatris teha.“

      Mina: „Seda küll, aga igal teatril on omad võimalused ja ka iga teos nõuab erinevaid võimalusi, mida näiteks ühe tüki puhul ühes teatris ei ole, teises aga on.“

      Ansberg: „Mida te olete siis juba valinud?“

      Mina: „Ma teeksin meeleldi Brechti.“

      Ansberg: „Mida siis Brechtist?“

      Mina: „Kolmekrossiooperi.“

      Ansberg: „Ärge seda jama võtke!“

      Mina. „Minu arust ei ole see üldse jama.“

      Ansberg: „See on ju varastest ja hooradest.“

      Mina: „Sugugi mitte, seal on ju muidugi röövlid ja hoorad, kuid ega see ole peamine. Nende röövlite ja hoorade kaudu avab Brecht kodanliku maailma röövelliku olemuse ja hoorade müüdavuse. See oleks lääne tänapäeva põletavate poliitiliste ja ideeliste võitluste näitamiseks suurepärane teos.“

      Ansberg: „See pole teos ega midagi! Valige midagi tänapäevast!“

      Mina: „Ega mul tänapäeva vastu midagi ole, ma isegi väga tahaksin midagi tänapäevast, aga ei ole midagi nii head, mis seda suunda paljastaks nii nagu Brecht.“

      Ansberg: „Jätke see rõve ja tühine lugu kõrvale!“

      Mina: „Ma ei ütleks, et Brecht on tühine. Ega asjata toonud Berliini teater uuesti tärkava ja pead tõstva fašismi vastu just „Kolmekrossiooperi“ ja tänapäeval ei ole vist ühtki tõsist teatrikunstnikku maailmas, kes ei tunnistaks Brechti 20. sajandi suurimaks teatrikunstnikuks.“

      Ansberg: „Mina ei leia temas midagi tunnustusväärset. Meil ei ole vaja teda näidata ega propageerida. Vaadake üks tänapäevane tükk. Kui see on leitud, siis astuge minu poole sisse ja siis räägime edasi. Aga Brecht jätke rahule! Tema ei ole meile sobiv. Nägemiseni!“

      Ta ulatas käe ja läks.

      Sovremennik ja Taganka

      Sel ajal hakkasid Moskva teatrielus puhuma ka juba värskemad tuuled. Vana tardunud rutiini, halli naturalistliku olustikulise teatri mängumaneeri ja ka režii vastu alustasid võitlust paljud noorte näitlejate ja režissööride grupid.

      Minu õppimise ajal 1960. aastal avati teater Sovremennik. Selle trupis oli mulle palju tuttavaid, kes õppisid koos minuga GITISes, kui ma õppisin Eesti Stuudios. Ka režissöörid olid GITISest, kes Pansoga koos õppisid. Algul mängisid nad kultuurimajades ja vabades saalides. Nad esitasid oma programme hästi ja siis leiti, et neil on vaja avada oma teater.

      Ka mind kutsuti Sovremenniku teatri avakontserdile. See oli ülev meeleolu, mis selles noores teatris valitses. See oli elujaatav, julge, otsiv. Publikumenu oli tohutu, võimatu oli pileteid saada. Võrrelda võib vast seda menu meie Vanalinna Stuudioga, kuhu oli ka väga raske pileteid saada.

      Samal aastal sai Moskvas tuule tiibadesse ka tulevane Taganka teater. See teater kasvas välja Vahtangovi-nimelisest teatristuudiost, mis tegutses Vahtangovi teatri juures näitleja Ljubimovi juhatusel. 1961. aasta lennu diplomilavastused äratasid tookord ülemoskvalist tähelepanu. Need olid Molieri „Aadlimees õukonnas“ ja B. Brechti „Hea inimene Sezuanist“. Ka minul õnnestus neid etendusi näha. Need olid sensatsioonilised etendused Moskvas.

      Tekkis küsimus, kuidas on võimalik teatrikooli üliõpilastega teha nii häid etendusi. Tuleb välja, et on võimalik, kui on andekate mõttekaaslaste trupp ja on andekas režissöör. Et Ljubimov oli andekas, seda tõestab kogu tema järgnev tegevus teatris. Sellele andekale trupile leiti ka tühi maja Tagankal ja seda maja hakati nimetama Taganka teatriks.

      Selles teatris alustas oma kuulsusrikast eduteed ka Võssotski. Nägin teda mängimas – Hamletit.

      Moskvas Gudoki sööklas

      Astusin Gudoki sööklasse, kus ma üliõpilaspõlves tihti olin käinud lõunat söömas. Siin olid toidud tol ajal mitte küll head, aga odavad. Tundsin huvi, kuidas on olukord praegu.

      Gudoki söökla asus Moskva Konservatooriumi vastas põiktänavas. Nüüd oli siin iseteenindamine, kuid palju puhtam ja isegi moodsam.

      Oli pärastlõunane aeg, rahvast vähe ja kassaesine tühi. Kassa oli ukse juures. Kassaluugi kõrval seinal oli menüü. Uurisin veidi menüüd, valisin toidud, astusin siis kassa ette ja nimetasin toidud. Kassapidaja lõi vurinal tšekid välja ja ütles summa. Kui ma hakkasin tasuma, kostis kassast korraga hääl:

      „Kas te olete jälle Moskvas?“

      Küsimus oli nii ootamatu, et ma ei osanud selle peale kohe midagi vastata. Kuna selles küsimuses oli suur annus uudishimulikkust, siis vaatasin kassaaknast sisse, kes see küsija on. Kassa laua taga istus naeratava näoga vanem naisterahvas ja küsis vastust ootamata uuesti:

      „Kus te seekord mängite? Kas Kremli Teatris või Väikeses Teatris?“

      Vaatasin uudistades ja imestunult kassapidajat, mis teatrist ta räägib? Kassapidaja nägi, et ma kohe midagi ei vastanud, lõi ise ka veidi kahtlema, kuid küsis enesekindlalt:

      „Te olete ju ometi näitleja?“

      Muigasin ja ütlesin: „Olen küll.“

      „Te olete ju Tallinna Draamateatri näitleja, eks ole?“ uuris kassapidaja edasi.

      „Olen küll,“ vastasin, „aga kust teie seda teate?“

      „Ma olen teid mitu korda laval näinud.“

      „Kus kohas?“

      „Väikses Teatris, kui te seal „Antoniust ja Kleopatrat“ mängisite, seletas kassapidaja elavalt. „Siis nägin teid veel järgmisel aastal Kremli Teatris, kui te seal mängisite „Vargamäe vanad ja noored“ ja „Punttilat“. Te mängisite ju kaasa nendel etendustel?“

      „Mängisin küll.“

      „Noh näete, ma tunnen teid, kuigi lava kaudu, aga ikkagi tunnen,“ sädistas kassapidaja naerdes. „Niisiis tuleb välja, et lava kaudu oleme tuttavad või õigemini, teie olete mulle tuttav.“

      Ma naeratasin kassapidajale vastu ja me naersime koos meie ühise tutvuse nimel. Kui inimesed ühise mõtte juures juba naeravad, eks selles ole siis ka midagi tuttavat.

      „Kas te olete jälle teatriga siin? Mida te seekord mängite?“ uudistas kassapidaja.

      „Ei, seekord ma ei ole siin teatriga. СКАЧАТЬ