Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õpite, te olete ju minu teada GITISe lõpetanud, te olete juba näitleja.“

      „Ma õpin näitejuhtimist, režiid,“ täpsustasin.

      „Oi kui tore, see on väga tore. Niisiis, tulevane lavastaja,“ sädistas kassapidaja tunnustavalt.

      „Eks vist jah.“

      „Kas te Tammurit ka tunnete?“ küsis kassapidaja ootamatult.„MissugustTammurit?“

      „Seltsimees Ilmar Tammurit, Tallinna Draamateatri peanäitejuhti,“ täpsustas kassapidaja oma küsimust.

      „Ah seda Tammurit! Tunnen küll,“ vastasin lühidalt.

      „Kas tema on ka praegu Moskvas?“ uudistas kassapidaja.

      „Ma ei tea,“ vastasin. „Ma olen Tallinnast peaaegu aasta aega ära olnud. Ma ei ole tema asjadega kursis.“

      „Kas ta varsti tuleb siia?“ uuris kassapidaja edasi. Mind üllatas kassapidaja eriline huvi Tammuri vastu ja vaatasin talle imestunult otsa. Aga kassapidajal oli vastus juba minu jaoks valmis.

      „Ma tunnen teda väga hästi. Ta on mitu korda siin käinud. Tema naine töötab meil.“

      !!!???

      Mu kukkus vist suu ootamatust uudisest lahti, kangestusin.

      „Jah, tema abikaasa töötab meil köögis,“ teadustas kassapidaja.

      !!!???

      Nüüd jäin kassapidajat kui ilmaimet vaatama, ma ei uskunud oma kõrvu. Noh, see oli alles uudis! See, mida kassapidaja ütles, rabas mind täielikult. See ei olnud uudis, see oli uskumatu. Kui see ei ole väljamõeldis, siis on see Tammuri järjekordne jõhkrus.

      Pastoi, pastoi, ammu see oli, kui Tallinna Draamateatris arutati parteikoosolekul Tammuri naise küsimust ja nüüd jälle naine ja pealegi veel abikaasa. See oli vast uudis! Võib-olla oli Tammur vahepeal tõesti uue naise võtnud, kust sa teiste asju kõike tead. Kassapidaja andis mulle väga delikaatselt aega enda kogumiseks, ei kiirustanud uute küsimustega ja vaatas, kuidas mõjub ja mulle mõjus see nagu välk selgest taevast. Kassapidaja oli endaga rahul, sest ta oli saanud mulle ära ütelda peamise ja veidi aja pärast pidas ta vajalikuks lisada:

      „Ja ta on siin täna koos oma tütrega!“

      !!!???

      Tütar ka juba! Noh, siis on tõesti tõsi taga! Ja selle kinnituseks lisas kassapidaja:

      „Jah, nendel on juba nelja-aastane tütar!“

      Olin täielikus segaduses. See oli uskumatu uudis. See teade Tammuri naisest ja nelja-aastasest tütrest Moskva linnas väikeses kõrvalises Gudoki sööklas oli hullem igasugusest ootamatusest, mida võisin endale üldse ette kujutada. Siin, Moskva linna väikeses Gudoki sööklas tutvustas kassapidaja mind Tammuri eraeluga, millest mul polnud aimugi. Tundsin, et mind tõmmati mingisugusesse ämblikuvõrku ja minust taheti teha kaasosaline ja kaasteadja selles Tammuri jõhkras mängus. Nii tahtis kassapidaja minu kaudu avalikustada Tammuri sigaduse, et see teade ka Eestimaale jõuaks.

      See ei olnud ainult uudis, vaid hea hoop, mis lõi segadusse ka mind. See siin oli siis veel üks Ilmar Tammuri ohver. See oli siis tema viies naine, kellega tal oli laps!

      Vaat see oli alles uudis!

      Tammuril oli seaduslik naine ja laps, võiks isegi öelda, et tal olid „seaduslikud naised ja lapsed“ Eestimaal, aga nagu nüüd kassapidaja jutust selgus, oli tal „seaduslik“ naine nelja-aastase tütrega ka Moskvas.

      Seisin nõutult ja kohmetult kassa ees, tundsin end väga ebamugavalt, nagu oleksin mina ise kõiges selles süüdi. Tundsin, et kassapidaja süüdistas ka nagu mind selle naise võrgutamises ja lapse tegemises.

      Mulle tundus, et kassapidaja nagu nautis minu segaduses olekut, seda, kuidas see teade mõjub. Et minu uskumatust tõestada, ütles kassapidaja:

      „Oi, ma kutsun ta kohe siia. Ma teen teid tuttavaks. Oi, kuidas Nadja rõõmustab. Ma kohe…

      Ja juba oligi ta oma kassast väljas, lükkas ukse mürtsti kinni ja ruttas pooljoostes kööki. Jäin talle juhmilt järele vaatama. Siis aga kogusin end, võtsin tšekid kassalaualt ja läksin koka juurde, kes jagas välja portsud. Panin toidud kandikule, viisin lauale ja hakkasin sööma.

      Veidi aja pärast tuli kassapidaja ärevalt tagasi.

      „Oi, kui kahju. Nadja oli natukese aja eest välja läinud. Ei ole siin. Ta tuleb varsti tagasi. Oodake. Ma tahan teid temaga tutvustada. Aga teil ei ole ju aega oodata?“ Ja vastas ise: „Muidugi teil pole aega.“

      Oli näha, et tal oli ääretult kahju, et ei saanud meid kokku viia. Aga talle tuli peagi päästev mõte.

      „Kuulge, kus te homme lõunat sööte? Tulge meile. Tulge kindlasti. Ma räägin Nadjale. Ta rõõmustab kindlasti, kui teiega kohtub, saab kuulda Tallinna uudiseid ja teateid ka Ilmar Tammuri kohta. Kas te kella kolme paiku saate tulla? Tulge kell kolm. Ma ütlen Nadjale. Kas tulete?“

      „Mul ei ole küll homme hästi aega, aga…“

      Aga mind hakkas juba närima see uudishimu uss. Oli tõesti huvitav teada saada, kas kõik on ikka nii, nagu see kassapidaja siin suure suuga ja erilise huviga seletas.

      „Teate mis, ma ütlen Nadjale, et ta ka tütre kaasa võtaks. Siis saate ka Tammuri tütart näha. Ta on täitsa Tammuri moodi, nagu tema suust kukkunud, küll te näete. Tore tüdruk!“

      Taga targemaks läheb, nüüd tahab mind veel mingisuguseks tunnistajaks teha, aga kuna uudishimu uss mind juba näris, siis…

      „Noh, kas tulete?“ käis kassapidaja ägedalt peale. „Tulge, mis see teile ikka teeb. Te elate ju siin ligidal. Mis see siit läbi tulla siis ikka on! Nadja rõõmustab väga.“

      Nähes, et mul mingit väljapääsu võimalust kassapidaja haardest pääsemiseks ei ole, vastasin:

      „Hästi, ma tulen. Loeng lõpeb mul pool kolm. Nii et umbes kolme paiku olen siin.“

      „Oi kui tore!“ lõi kassapidaja nägu särama. „Oi kui tore, et tulete. Ma tervitan Nadjat teie poolt ja ütlen, et ta ikka tütre kaasa võtaks.“

      Ja jooksis juba minema, nägu õnnest säramas, nagu oleks leidnud mõne ilusa asja. Jooksis kassasse, kus teda juba oodati.

      Järgmisel päeval jõudsin kokkulepitud ajal sööklasse, isegi pisut varem. Söökla oli rahvast täis, aga kassa ees olid mõned üksikud. Kassapidaja nähtavasti juba ootas mind, sest kui ma kassaluugi ette astusin, võttis ta mind rõõmsa hüüatusega vastu:

      „Ah ikka tulite! Oi kui tore, et tulite! Ma juba ootasin! Nadja on ka juba siin. Ma lähen kohe kutsun ta siia. Te valige endale toidud. Mida te sööte?“

      Ta lõi välja tšekid ja jooksis kiiruga kööki. Võtsin kandiku ja läksin toitude järele. Ma alustasin just supi söömist, kui köögi uks lahti läks ja sealt tuli välja naerust särav kassapidaja ja tema järel noor kena naine, Nadja, kelle käe kõrval tuli kiirelt tippides heledapäine väike tüdruk. Kassapidaja tutvustas:

      „Vaat siin nad ongi! Saage tuttavaks! See on Tallinna Draamateatri näitleja, õpib praegu siin meie GITISes ja see СКАЧАТЬ