Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Oi, teie sööge, sööge, toit jahtub ära.“

      Hakkasin pikkamööda sööma. Minu vastas istus heledapäine tüdruk, kes mind üksisilmi jälgis. Vaikuse katkestas kassapidaja, kes pöördus tüdruku poole:

      „Ütle, kes su isa on!“

      „Minu isa on Tallinna Draamateatri peanäitejuht, vabariigi teeneline kunstnik Ilmar Tammur.“

      See vastus, mis oli varem hoolikalt pähe õpitud, tuli nagu kuulipildujast. Mulle tuli see vastus nii ootamatult, et pani muigama. Ma hakkasin nüüd tüdrukut lähemalt silmitsema ja oma hämmastuseks märkasin, et tüdruk oli tõesti väga sarnane Ilmar Tammuriga. Võiks öelda, et nagu isa suust kukkunud.

      „Millal su isa viimati siin oli?“ küsisin tüdrukult.

      „See oli juba ammu,“ vastas tüdruk nukralt.

      „Ta käis siin möödunud talvel,“ ütles Nadja. „Iga kord, kui ta Moskvas käib, elab ta meie juures.“

      „Isa tuli õhtul ja hommikul läks kohe ära ja enam ei tulnudki,“ ütles tüdruk nukra alatooniga.

      „See oli dekaadi aeg. Tal oli kindlasti kiire, palju tegemist ja asjaajamist,“ vabandas Nadja. „Ta ütles, et peab kohe tagasi sõitma, nii et ta ei saanud rohkem olla kui ainult ühe öö.“

      Pidasin vajalikuks selgitada ja ütlesin:

      „Me olime tookord teatriga siin üle kümne päeva.“

      Kassapidaja küsis uudistavalt:

      „Kas Tammur oli ka kogu aeg siin?“

      „Loomulikult oli tema ka kogu aeg siin. Kuidas siis teisiti. Tema on ju peanäitejuht. Kuidas siis nii saab olla, et teater on siin ja peanäitejuht sõidab ära.“

      Ja Nadja poole pöördudes ütles kassapidaja:

      „Näed, ta valetas jälle ja sina usud kõike, mida ta räägib.“

      Selle peale Nadja punastas. Tahtis nagu midagi öelda, aga vist ei leidnud parajat sõna, kuidas end väljendada ja kogeles vaid:

      „Ei, ta käib iga kord meil, kui tal on Moskvas komandeering. Elab meie juures…“

      „Kui palju ta teenib?“ küsis kassapidaja.

      „Ma ei tea täpselt,“ vastasin. „Kuupalk on tal 250 rubla, aga tal on veel ka muud haltuura otsad siin ja seal, raadios ja kinos. Eks need teevad veel teist nii palju juurde.“

      „Näe, jälle valetas sulle,“ nähvas kassapidaja vahele. „Ütles sulle, et saab ainult 150 ja kui palju ta sulle, Nadja, on andnud? Sandikopikaid.“

      „Iga kord, kui ta siin käib, natuke ikka annab,“ püüdis Nadja nagu vabandada.

      „Mis andmine see on… piinlik. Viis rubla andis.“

      Kassapidaja ja Nadja läksid omavahel selle üle ägedalt vaidlema, kas see on vähe või palju, mis Ilmar Tammur talle on andnud.

      Alles nüüd oli mul võimalik lähemalt vaadelda Nadjat, kes istus minust vasakul. Nadja oli umbes 25-aastane, noor, ilusate näojoontega, heleda peaga ja sirge rühiga naine. Riietatud oli ta tagasihoidlikult, kuid korralikult ja maitsekalt. Ta sinistes silmades oli nagu mingi kurb, õnnetu läige. Need silmad olid liiga noorelt kurvaks jäänud. Eluraskused ja mured olid kustutanud neist silmadest rõõmuläike. Pettus oli vajutanud sinna oma pitseri ja need silmad olid arad, need ei julgenud mulle otsa vaadata, nad nagu vältisid minu pilku, pöördusid alati kuhugi kõrvale, nagu tundes piinlikkust iseenda ees. Neis silmades valitses kurbus ja üksinduse ahastus. Nende silmade rõõmuläike oli kustutanud Ilmar Tammuri jääratuju. Juhuslik kohtumine ja elumehelik kavalus tegi sellest kogenematust noorest naisest Ilmar Tammuri järjekordse ohvri.

      „Kas ta on nüüd juba abielus?“ küsis kassapidaja.

      „Kuidas juba?“

      „Noh, kui ta siin Nadjaga oli, siis ta ütles, et on ikka poissmees. Aga sellest on nüüd juba 5 aastat möödas.“

      Ah, kullakesed, kui vähe te teate ja tunnete seda kaabakat, mõtlesin endamisi.

      „Ja talvel, kui ta siin käis, siis ta ütles, et on ikka veel poissmees… Kas on?“ uuris kassapidaja.

      Kui kergeusklikud on siiski naised, jätkasin oma mõttelõnga. Tarvitseb neile vaid midagi ette luisata, kui nad juba usuvad, loodavad, anduvad ja kui seda teeb veel selline elukogenud, kõik elutuled läbi proovinud elumees, nagu seda on Ilmar Tammur, siis teda ka usutakse ja usaldatakse. Tammuri näitleja ampluaa ei avaldunud mitte laval, vaid eraelus, eriti naiste võrgutamises ja nende arvel karjääriastmete vallutamises.

      Kuidas nendele õnnetutele petetud naistele nüüd vastata, mõtlesin pingsalt endamisi. Kuid vastata tuli, sest naiste silmad puurisid mulle näkku. Mul ei olnud ju mingit mõtet hakata valetama ja varjama Tammuri tõelist mina. Ma teadsin, et Tammuri näol on tegemist suurekaliibrilise kaabakaga ja siin tuleb ta halastamatult paljastada. Aga kuidas seda teha nii, et ei salvaks veel rohkem neid nukraid silmi. Ma kartsin purustada nende silmade varjus peituva toreda naise illusioone. Kui ma ütlen, et teie, Nadja, olete viies naine, kellega temal on laps, siis oleks see hoop, mida ta algul ei usuks. Kui ta minu suu kaudu saab teada tõe, hävitaks see noore naise, väikese lapse ema. Kuidas vastata, kuidas alustada? Ah, ei leia lihtsalt sõnu!

      Mul oli selline tunne, nagu oleks ma ise süüdi Nadja ees, oleks nagu ise selle lapse isa, kes ei taha seda omaks võtta.

      Vastuse andmine venis pikale, kassapidaja muutus juba kärsituks:

      „Noh, te nähtavasti ei taha ütelda, kuidas asi tegelikult on. Teie, mehed, olete kõik ühesugused, hoiate kokku, kaitsete üksteist…“

      „Mis mõte on mul teda kaitsta,“ ütlesin järsult. „Ma ainult ei tea, kuidas teile öelda… ma ei tea, kust alustada…“

      „Kas kardate, et me langeme minestusse, kui Tammurist kogu tõe teada saame?“ küsis kassapidaja.

      „Ausalt öeldes, kardan jah,“ vastasin.

      „Ärge kartke, me teame niikuinii kõik.“

      „Mida te siis teate?“

      Ja kassapidaja tõi kuuldavale kõik, mida ta teadis.

      „Ta on olnud mitu korda abielus, tal on mitme erineva naisega lapsed. Töö juures on ta kaabakas, inimestega käitub toorelt. Meie Nadjat ta ei abista, oma last ei käi vaatamas. Ei saada raha. Kõik, kõik me teame!“

      Ja ta hakkas hüsteeriliselt nutma. Nadja püüdis teda rahustada. Ma ei teadnud, mida teha, kuidas lohutada. Nadja lohutas kassapidajat:

      „Ei ole vaja. Ei ole vaja. Jäta järele…“

      „Mina jätan järele, aga sina kannatad kogu aja.“

      Nüüd pöördus kassapidaja minu poole ja selgitas:

      „Nadja on minu juures korteris. Me elame temaga koos. Ma näen kõike. Valus on vaadata, kuidas noor inimene kannatab ja see kaabakas ainult irvitab. Viimane kord, kui ta siin käis, andis 5 rubla. Rohkem ei olevat. Häbematu niisugune. Terve СКАЧАТЬ